Midagi enamat kui lihtsalt mäng

LASTELE meeldib mängida. Aga „see ei ole tühine või mõttetu tegevus”, selgitatakse raamatus „The Developing Child”. „Ilmselt toimub selle kaudu suur osa lapse tunnetuslikust arengust.” Laps õpib mängides kasutama oma meeli, mõistma ümbrust ja teistega suhtlema.

Neljandast või viiendast eluaastast alates kehastub laps oma mängudes täiskasvanuks. Ükskord rääkis Jeesuski mängivatest lastest. Ühed tahtsid mängida „pulma”, teised „matust”, ja nagu laste puhul tavaline, läksid nad omavahel vaidlema, sest mõni ei tahtnud mängus osaleda (Matteuse 11:16, 17). Sellist laadi mängude kaudu sööbivad olulised rollid areneva lapse meelde.

Piltidel olevad lapsed mängivad piibliõpetajat ja -õpilast. See ei ole ehtne piibliuurimine, aga neil on sügav soov teistele Piibli sõnumit jagada. See on tähtis õppetund, sest Jeesus käskis kõigil oma järelkäijatel teha jüngreid ja õpetada inimesi pidama kõike seda, mida tema neile oli õpetanud (Matteuse 28:19, 20).

Vanemad võivad tunda õigustatult rahulolu, kui nende lapsed mängivad, et juhatavad piibliuurimist, peavad kõnesid või kuulutavad majast majja. Mõistagi jäljendavad lapsed seda, mida nad näevad täiskasvanuid enda ümber tegemas. Laste piiblilised mängud peegeldavad tõsiasja, et neid kasvatatakse „Issandale meelepäraste õpetuste ja nõuannetega” (Efeslastele 6:4, Charles B. Williams).

Jehoova soovib, et lapsed osaleksid õiges jumalateenimises. Ta ütles Moosesele, et ka lapsed oleks nende hulgas, kellele Seadust ette loetakse (5. Moosese 31:12). Kui lapsed tunnevad, et nad on jumalateenimisse kaasatud, peegeldub see tõenäoliselt nende mängudes. Ja laps, kes mängib, et on Jumala teenija, astub juba esimest sammu selles suunas, et selleks ka saada.