Ta rääkis klassikaaslastele oma usust

KAS tahaksid aidata oma klassikaaslastel mõista paremini enda piiblilisi tõekspidamisi? 18-aastane Poola keskkooliõpilane Magdalena, kes on Jehoova tunnistaja, räägib klassikaaslastele sageli oma usust. Selle tulemusena on temalt tihti küsitud selliseid küsimusi nagu „Mida tähendab olla Jehoova tunnistaja?” ja „Kas te usute Jeesus Kristusesse?”. Kuidas sai ta oma kaasõpilasi aidata? Magdalena palus Jehoovalt juhatust ning tegutses kooskõlas oma palvetega (Jakoobuse 1:5).

Ühel päeval küsis Magdalena õpetajalt, kes tema tõekspidamisi austab, kas ta võiks näidata klassile videot „Jehoova tunnistajad – organisatsioon selle nime taga”. * Õpetaja oli päri. Seejärel ütles Magdalena klassikaaslastele: „Ma kutsun ka ühe oma sõbra ja me korraldame klassile poolteisetunnise programmi. Vaatame ühte videot ja räägime Jehoova tunnistajate tegevusest. Kas te tahaksite tulla?” Kõik olid nõus tulema. Magdalena ja Wojciech, kes on kogenud täisajaline teenija, asusidki ettevalmistusi tegema.

Esitlust oli plaanis alustada 20-minutilise kõnega brošüüri põhjal „Jehoova tunnistajad: kes nad on? mida nad usuvad?”*, millele pidi järgnema küsimuste-vastuste vormis arutelu. Siis oli kavas näidata kooli raamatukogus videot. Igale õpilasele valmistati ka kingitus – suur ümbrik, mille sees on mõned brošüürid, raamat „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”* ning mõned traktaadid ja ajakirjad.

Esitluse päeval oli kuulajaskonnaks 14 klassikaaslast, õpetaja ning veel 4 õpilast, kes juhtusid parajasti raamatukogus olema. Kõigepealt rääkis Wojciech sellest, et mõned poola luuletajad ja kirjanikud on kasutanud oma teostes Jumala nime Jehoova. Samuti mainis ta mõnda vana katoliku katekismust, kust võib leida Jumala nime. Nüüdisaja Jehoova tunnistajate tegevusest kõneldes näitas ta mitme harubüroo brošüüre ning kokkutulekusaalide fotosid.

Sellele järgnes elav arutelu. Magdalena ja Wojciech kasutasid küsimustele vastates Piiblit. See avaldas publikule muljet ning veenis neid selles, et Jehoova tunnistajad ei kuuluta sugugi omaenda ideid. Millised olid mõned esitatud küsimustest ning kuidas neile vastati?

Küsimus: Piibel on täis ebaselgeid väljendeid ja metafoore, mida võib mitmeti tõlgendada. Kuidas on võimalik elada selle järgi, mida Piibel ütleb?

Vastus: Mõned ütlevad, et Piibel on nagu viiul, millel võib mängida millist viisi tahes. Ent mõelge: kui te soovite teada saada, mida üks kirjanik oma sõnadega öelda tahab, siis kas poleks kõige parem seda lihtsalt temalt küsida? Erinevalt inimeste teostest, mille  autorid on juba surnud, on Piibli autor Jehoova Jumal elav (Roomlastele 1:20; 1. Korintlastele 8:5, 6). Piiblisalmi kontekst võib näidata ära, kuidas on seda õige tõlgendada. Lisaks käsitleb Piibel sageli sama teemat mitmes kohas, nii et abi on ka nende võrdlemisest. Nii võime lasta Jumalal oma mõtteid juhtida, otsekui lastes tal endal seda kirjakohta selgitada. Sel viisil võime saada teada tema tahte, nagu see on ilmutatud Piiblis, ja elada sellega kooskõlas.

Küsimus: Mis vahe on kristlastel ja Jehoova tunnistajatel?

Vastus: Me oleme kristlased! Kuid me üksnes ei nimeta end kristlasteks, vaid Jehoova tunnistajad püüavad elada kooskõlas sellega, mida nad usuvad ning mida Jumal neile nende kasuks õpetab (Jesaja 48:17, 18). Kuna kõik nende õpetused põhinevad Piiblil, siis teavad nad, et neil on tõde (Matteuse 7:13, 14, 21–23).

Küsimus: Miks te lähete täiesti võõraste inimeste juurde nendega rääkima? Kas see pole mitte oma usu teistele peale surumine?

Vastus: Kas te arvate, et midagi on viltu, kui keegi tänaval teid viisakalt kõnetab ning küsib millegi kohta teie arvamust? (Jeremija 5:1; Sefanja 2:2, 3.) (Wojciech ja Magdalena demonstreerisid seejärel, kuidas nad on küsinud möödakäijatelt, kas Jumal hoolib neist, kes said hiljutises Poolat tabanud üleujutuses kannatada.) Kuulanud ära inimese arvamuse, juhime tähelepanu Piiblile. Kui keegi ei soovi rääkida, jätame hüvasti ja läheme edasi (Matteuse 10:11–14). Kas teile tundub see vestluse pealesurumisena? Vastasel korral tuleks ju inimeste omavaheline vestlemine üldse ära keelata.

Küsimus: Miks te pühi ei pea?

Vastus: Me tähistame seda ainsat püha, mida Piibel käsib meil pidada – Jeesus Kristuse surma mälestusõhtut (1. Korintlastele 11:23–26). Mis pühadesse puutub, siis nende päritolu kohta võib igaüks leida teavet entsüklopeediatest ning teistest usaldusväärsetest allikatest. Kui asja veidi uurida, on kerge mõista, miks me taolisi pühi ei pea (2. Korintlastele 6:14–18).

Peale nende küsimuste vastati paljudele teistelegi küsimustele. Arutelu läks nii pikale, et video näitamine tuli edasi lükata.

Milline oli vastukaja? Laskem sellest rääkida Magdalenal: „Olin üllatunud, et mõned õpilased, kes tavaliselt rumalasti käituvad ja teisi narrivad, esitasid tõsiseid küsimusi. Olgugi et nad väitsid end olevat ateistid, väljendasid nad arutelu käigus usku Jumalasse!” Kohalviibinud võtsid tänulikult vastu kingitused – ühtekokku levitati 35 raamatut, 63 brošüüri ning 34 ajakirja.

Sellel üritusel olid suurepärased tulemused! Lisaks sellele, et see aitas Magdalena klassikaaslastel Jehoova tunnistajaid paremini tundma ja mõistma õppida, innustas see paljusid noori inimesi mõtlema elu eesmärgile. Miks mitte püüda oma klassikaaslastele lähemalt oma usust rääkida?

[Allmärkus]

[Pilt lk 31]

Magdalena ja Wojciech arutelu ette valmistamas