Elulugu

Väljaõpe, mis on kestnud terve elu

JUTUSTANUD HAROLD GLUYAS

Mälestus ühest lapseeas nähtud pildist on saatnud mind juba 70 aastat. Istusin parasjagu köögis ja uurisin üht silti, millele oli kirjutatud „Ceylon Tea”. Sildil olev pilt kujutas naisi Tseiloni (nüüdne Sri Lanka) lopsakatel rohelistel väljadel teelehti korjamas. Kuigi see paik jäi meie põuasest Lõuna-Austraalia kodust väga kaugele, hakkas mu kujutlusvõime lennukalt tööle. Milline kaunis ja põnev maa! Kes oleks osanud siis arvata, et veedan misjonärina sel imeilusal saarel tervelt 45 aastat oma elust!

OLEN sündinud 1922. aasta aprillis. Tollane maailm erines praegusest nagu öö ja päev. Meie pere töötas üksikus teraviljafarmis kõrvalise maa-asula Kimba lähedal, mis asus hiiglasliku Austraalia kontinendi keskel ja Suure Victoria kõrbe lõunaservas. Sealne elu oli täis ohte: pidevalt tuli võidelda põua, putukarüüste ja lämmatava kuumusega. Ema nägi kõvasti vaeva, et hoolitseda isa ja kuue lapse eest selles keset põõsastut asuvas kodus, milleks polnud tegelikult muu kui üks pisike plekist hurtsik.

Minule pakkus sisemaa aga palju vabadust ja põnevust. Mäletan, millise aukartusega vaatasin lapsena võimsaid härjakarju metsikuid põõsapuhmaid maast välja sikutamas või ulguvaid tolmutorme, mis kogu maa paksu tolmukorraga katsid. Seega võib öelda,  et tegelikult sai minu haridustee alguse juba ammu enne seda, kui hakkasin käima viis kilomeetrit eemal asuvas väikeses ühe õpetajaga koolis.

Mu vanemad olid usklikud, ehkki nad ei käinud kunagi kirikus – peamiselt seetõttu, et meie farm asus asulast kaugel. Ent 1930. aastate alguses hakkas ema kuulama kohtunik Rutherfordi piibliloenguid, mis Adelaide’i raadiojaamast iga nädal tulid. Arvasin, et kohtunik Rutherford on mingi Adelaide’i jutlustaja, ega tundnud seepärast tema jutu vastu suurt huvi. Ema ootas aga iga nädal innuga Rutherfordi saateid ning kuulas tähelepanelikult, kui tema hääl ragisedes meie igivanast patareidega raadiost kostma hakkas.

Ühel kuumal ja tolmusel pärastlõunal peatus meie maja ees vana veoauto ning sealt astusid välja kaks kenasti riietatud meest. Need olid Jehoova tunnistajad. Ema kuulas neid ja võttis endale annetuse eest hulga raamatuid, mida ta otsemaid ka lugema asus. Raamatud avaldasid talle nii sügavat muljet, et peagi palus ta isal teda naabrite juurde sõidutada, et ta saaks ka neile õpitust rääkida.

Positiivne mõju toob kasu

Mõni aeg pärast seda sundisid karmid sisemaaolud meid kolima 500 kilomeetri kaugusele Adelaide’i linna. Meie pere hakkas Jehoova tunnistajate Adelaide’i koguduses käima ja vaimseid edusamme tegema. Kolimisega jõudis lõpule ka mu ametlik haridustee. Lõpetasin kooli kõigest 13-aastasena, olles läbi käinud seitse klassi. Olin üsna muretu ellusuhtumisega ja oleksin võinud vaimsetest eesmärkidest kergesti kõrvale triivida, kui poleks olnud abivalmeid toredaid vendi – pioneere ehk täisajalisi teenijaid –, kes minu vastu isiklikku huvi tundsid.

Aja jooksul äratas nende innukate vendade mõju minus seni peidus olnud vaimsed huvid. Mulle meeldis nende seltsis viibida ja imetlesin nende töökust. Seega kui 1940. aasta Adelaide’i konvendil julgustati tunnistajaid astuma täisajalisse teenistusse, andsin endalegi üllatuseks oma nime üles. Ma polnud sel ajal veel ristitudki ning ka kuulutustöökogemusi oli mul väga vähe. Sellest hoolimata kutsuti mind mõni päev hiljem teenima koos väikese rühma pioneeridega Warrnambooli linnakesse, mis asus Adelaide’ist umbes viissada kilomeetrit eemal naaberosariigis Victorias.

Kõhklevale algusele vaatamata hakkasin kuulutustööd peagi armastama ning minu rõõmuks pole see armastus aastatega üldsegi kahanenud. See oli mu elu pöördepunktiks, pärast mida hakkasin tõelisi vaimseid edusamme tegema. Õppisin mõistma, kui väärtuslik on hoida nende ligi, kes vaimseid asju armastavad. Samuti avastasin, kuidas nende  hea mõju võib meis parima esile tuua, hoolimata meie haridustasemest, ning kuidas saadud õppetunnid võivad meile terve elu jooksul kasuks tulla.

Tugevnen katsumustes

Olin pioneerina teeninud vaid mõnda aega, kui Austraalias Jehoova tunnistajate töö keelustati. Teadmata, kuidas edasi käituda, otsisin juhatust vendadelt, kes suunasid tähelepanu seigale, et miski ei keelanud inimestele Piiblist rääkida. Niisiis hakkasime koos teiste pioneeridega levitama ukselt uksele lihtsat sõnumit Piiblist. See valmistas mind ette katsumusteks, mis mind peagi ees ootasid.

Nelja kuu pärast sain 18 täis ning mind kutsuti sõjaväekomisjoni. Nii avanes mul võimalus mitme sõjaväeametniku ja kohtuniku ees oma usku kaitsta. Sel ajal istus erapooletu seisukoha tõttu Adelaide’i vanglas umbes 20 venda ning peagi ühinesin ka mina nendega. Meid määrati rasket tööd tegema: kive kaevandama ja teid parandama. See aitas mul arendada vastupidavust ja sihikindlust. Oma hea käitumise ja kindla seisukohaga võitsime lõpuks paljude vangivalvurite lugupidamise.

Kui mitme kuu pärast vabanesin, võisin taas rõõmu tunda heast söögist ja alustasin uuesti pioneerteenistust. Pioneeritöökaaslasi aga nappis, seetõttu küsiti, kas ma võiksin kuulutada üksinda ühes kõrvalises põllumajanduslikus piirkonnas Lõuna-Austraalias. Olin nõus ja suundusin laevaga Yorke’i poolsaarele, kaasas üksnes kuulutustööasjad ja jalgratas. Kui kohale jõudsin, juhatas üks huvitatud pere mind väiksesse külalistemajja, mille lahke perenaine kohtles mind nagu oma poega. Päeviti sõitsin jalgrattaga mööda tolmuseid teid ja kuulutasin väikestes linnades, mis asusid hajali üle terve poolsaare. Jõudmaks kaugematesse paikadesse, jäin vahel ööseks mõnesse väiksesse hotelli või külalistemajja. Sel moel sõitsin läbi sadu kilomeetreid ning sain palju toredaid kogemusi. Ma ei muretsenud kunagi liiga palju selle pärast, et pean üksinda teenima. Tundsin, kuidas Jehoova minu eest hoolt kannab, ning see lähendas mind temaga.

Võitlus küündimatuse tundega

1946. aastal sain kirja, milles mind kutsuti reisivale tööle vendade sulasena (nüüdse nimetusega ringkonnaülevaataja). Minu ülesandeks oli külastada ühe ringkonna kogudusi. Pean tunnistama, et selle tööga seotud kohustused osutusid mulle vägagi raskeks. Ühel päeval kuulsin pealt üht venda ütlemas: „Haroldist pole suurt asja kõnepuldis, kuid ta on hea kuulutaja.” See märkus oli mulle suureks ergutuseks. Teadsin vägagi hästi, et mu kõnelemis- ja korraldamisoskused polnud kõige paremad, ent uskusin, et kuulutustöö on kristlaste peamine tegevus.

1947. aastal tekitas suurt põnevust vendade Nathan Knorri ja Milton Henscheli külastus Jehoova tunnistajate peakorterist Brooklynist. Viimati oli peakorterist Austraalias käinud vend Rutherford 1938. aastal. Seoses vendade külastusega korraldati Sydneys suur konvent. Nii nagu paljud noored pioneerid, olin ka mina huvitatud misjonäride väljaõppest  hiljuti USA-s New Yorgi osariigis South Lansingis avatud Vahitorni Gileadi piiblikoolis. Mitmed meist, kes konvendist osa võtsid, tundsid muret, kas kooli pääsemine eeldab head haridust. Vend Knorr aga selgitas, et kui suudame lugeda ajakirja „Vahitorn” artikleid ja nende peamised mõtted meelde jätta, peaksime Gileadis hästi hakkama saama.

Arvasin, et oma vähese hariduse tõttu ma sellesse kooli tõenäoliselt ei sobi. Minu üllatuseks aga paluti mul mitu kuud hiljem Gileadi väljaõppeks avaldus esitada. Mõne aja pärast võetigi mind kooli vastu ning minust sai 1950. aastal toimunud 16. kursuse õpilane. Kooliaja toredad kogemused andsid mulle kõvasti enesekindlust juurde. Mõistsin, et head õpitulemused pole kordaminekuks kõige tähtsamad. Peaasi on hoolsus ja sõnakuulelikkus. Õpetajad julgustasid meid andma oma parimat. Nende nõuandeid järgides tegin pidevaid edusamme ja suutsin kursuse õppeprogrammiga üsna hästi sammu pidada.

Põuaselt mandrilt hurmavale saarele

Pärast lõpetamist määrati mind ja kaht teist Austraalia venda Tseilonile (nüüd Sri Lanka). Saabusime pealinna Colombosse 1951. aasta septembris. Ilm oli kuum ja niiske ning tohutu hulk uusi vaateid, helisid ja lõhnu vallutasid meie meeli. Kui olime laevalt maha astunud, tervitas mind üks juba seal teenivatest misjonäridest ning ulatas mulle reklaamlehe, mis teadustas järgmisel pühapäeval linnaväljakul peetavast avalikust kõnest. Minu üllatuseks oli reklaamlehel kõnelejana märgitud minu nimi. Võid arvata, milline kartustunne mu sisse puges. Ent mu pioneeriaastad Austraalias olid õpetanud mind võtma vastu iga ülesannet, mis mulle määratakse. Nii esitasingi avaliku kõne ja Jehoova abiga laabus kõik hästi. Lisaks meile kolmele saabunule teenis Colombo misjonikodus sel ajal veel neli vallalist venda ning nõnda hakkasimegi kõik koos raske singali keelega maadlema ja kuulutustööl osalema. Enamasti kuulutasime üksinda ning oma rõõmuks leidsime, et kohalikud on nii lugupidavad kui külalislahked inimesed. Peagi hakkas üha rohkem inimesi koosolekutel käima.

Aja möödudes tekkisid mul tõsised mõtted seoses ühe kena pioneerist õe Sybiliga, keda olin kohanud laeval teel Gileadi kooli. Ta sõitis New Yorgi rahvusvahelisele konvendile. Hiljem käis ta Gileadi 21. kursusel ja määrati 1953. aastal Hongkongi. Otsustasin talle kirjutada ja me vahetasime kirju kuni aastani 1955, mil Sybil kolis Tseilonile ning me abiellusime.

Esimene koht, kuhu meid misjonäripaarina määrati, oli Sri Lanka kauges põhjaosas asuv Jaffna linn. 1950. aastate keskpaiku hakkasid poliitilised erimeelsused singali ja tamili kogukondasid lõhestama ning hilisematel aastakümnetel põhjustasid need lausa relvastatud kokkupõrkeid. Oli väga südantsoojendav näha, kuidas singali ja tamili tunnistajad neil rasketel aastatel üksteisele kuude kaupa varju pakkusid. Need katsumused parandasid ja tugevdasid vendade usku.

Kuulutus- ja õpetustöö Sri Lankal

Hindu ja moslemi kogukondadega harjumine nõudis kannatlikkust ja sihikindlust.  Sellegipoolest õppisime mõlemaid kultuure ja sealsete inimeste kütkestavaid omadusi kõrgelt hindama. Kuna välismaalased sõitsid kohalike bussidega väga harva, tõmbas meie kohalolek sageli palju uudishimulikke pilke. Sybil otsustas, et ta vastab neile pilkudele laia naeratusega. Kui vahva oli näha, kuidas nendesse uudistavatesse nägudesse ilmus omakorda kena naeratus!

Ükskord peatati meid teeäärse valveposti juures. Kui valvur oli uurinud, kust me pärit oleme ja kuhu läheme, muutusid tema küsimused üha isiklikumaks.

„Kes see naine on?”

„Minu abikaasa,” vastasin.

„Kui kaua te olete abielus olnud?”

„Kaheksa aastat.”

„Kas teil lapsi on?”

„Ei.”

„Heldeke! Kas te arsti poole olete pöördunud?”

Niisugune loomulik uudishimu hämmastas meid esialgu, kuid aja jooksul mõistsime, et sel moel ilmutavad kohalikud oma ehtsat isiklikku hoolt teiste vastu. See oli õigupoolest üks nende armastusväärsemaid omadusi. Inimesel tarvitses vaid mõneks hetkeks avalikus kohas seisma jääda, kui juba tuli keegi lahkelt abi pakkuma.

Muutused ja tagasivaade

Aastate jooksul oli meil lisaks misjoniteenistusele Sri Lankal veel mitmesuguseid ülesandeid. Osalesin ringkonna- ja piirkonnatöös ning teenisin harubüroo komitee liikmena. 1996. aastaks oli mul vanust juba üle 70 ning võisin rõõmuga tagasi vaadata 45 aastat kestnud misjoniteenistusele Sri Lankal. Mu esimesel koosolekul Colombos oli kohalviibijaid 20 ringis. 1996. aastaks oli see arv kasvanud üle 3500. Paljud sealsed kallid vennad-õed olid meile otsekui vaimsed lapsed ja lapselapsed. Sellegipoolest oli sel saarel veel palju tööd teha ning selleks oli vaja juba meist nooremate jõudu ja oskusi. Seda silmas pidades võtsime vastu juhtiva kogu kutse Austraaliasse tagasi pöörduda. Tänu sellele on teised nooremad pädevad paarid saanud meie asemel Sri Lankale misjonärina teenima asuda.

Olen nüüd 82-aastane ning meil Sybiliga on hea meel, et meil on ikka veel nii palju tervist, et jätkata eripioneerteenistust mu vanas kodupaigas Adelaide’is. Kuulutustöö on aidanud meil ärksat ja paindlikku meelt säilitada ning selle maa täiesti teistsuguse elustiiliga uuesti kohaneda.

Jehoova hoolitseb jätkuvalt kõigi meie materiaalsete vajaduste eest ning siinse koguduse vennad-õed on olnud meile armastavaks toeks. Sain hiljuti uue ülesande. Teenin nüüd oma koguduses sekretärina. Nõnda olen kogenud, et Jehoovat ustavalt teenides saan pidevalt uut väljaõpet. Neile aastatele tagasi vaadates olen alati hämmastunud, kuidas üks lihtne, muretu ellusuhtumisega poiss Austraalia sisemaalt võis saada niisuguse imelise väljaõppe – väljaõppe, mis on kestnud terve elu.

[Pilt lk 26]

Meie pulmapäeval aastal 1955

[Pilt lk 27]

Kuulutustööl koos kohaliku venna Rajan Kadirgamariga aastal 1957

[Pilt lk 28]

Koos Sybiliga praegu