Kes on „tõeline Jumal ja igavene elu”?

JEHOOVA, meie Issanda Jeesus Kristuse Isa on tõeline Jumal. Tema on Looja, kes annab igavese elu neile, kes teda armastavad. Niiviisi vastaksid pealkirjas tõstatatud küsimusele paljud inimesed, kes Piiblit loevad ja usuvad. Tõepoolest, Jeesus ise ütles: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3, meie kursiiv).

Ometi saavad paljud kirikuinimesed nendest sõnadest teisiti aru. Pealkirjas olevad sõnad on võetud piiblisalmist 1. Johannese 5:20, mis kõlab osaliselt selliselt: „Et me ... oleksime Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.”

Kolmainuõpetuse pooldajad väidavad, et näitav asesõna „seesama” (houʹtos) osutab viimati mainitud isikule Jeesus Kristusele. Nad kinnitavad, et Jeesus on „tõeline Jumal ja igavene elu”. See tõlgendus läheb aga vastuollu ülejäänud Pühakirjaga. Lisaks ei ole mitmed autoriteetsed õpetlased selle kolmainsusliku seisukohaga nõus. Cambridge’i ülikooli õpetlane Brooke F. Westcott kirjutas: „Kõige tõenäolisemalt viidatakse [asesõna houʹtos’ega] mitte lähimale subjektile, vaid apostli meelest domineerivale subjektile.” Seega pidas apostel Johannes silmas Jeesuse Isa. Saksa teoloog Erich Haupt kirjutas: „On vaja kindlaks teha, kas [houʹtos] järgmises lauses viitab vahetult eelnenud subjektile ... või veidi kaugemale, Jumalale. ... Kinnitus selle kohta, kes on ainus tõeline Jumal, paistab olevat rohkem kooskõlas lõpus toodud manitsusega ebajumalatest hoidumise kohta kui Kristuse jumalikkuse tõendamisega.”

Koguni Rooma Piiskopliku Piibliinstituudi välja antud raamatus „A Grammatical Analysis of the Greek New Testament” öeldakse: „[Houʹtos]: pole suurt kahtlust, et [salmide] 18–20 haripunktina viidatakse tõelisele Jumalale, kellele vastandub paganlus (salm 21).”

Sageli ei viita houʹtos, mida tavaliselt tõlgitakse sõnadega „see” või „tema”, fraasis lähimale eelnenud isikule. Seda mõtet toetavad hästi teised piiblisalmid. Tekstis 2. Johannese 7 kirjutab sama apostel, kes pani kirja ka esimese läkituse: „Palju eksitajaid on tulnud maailma, kes ei tunnista Jeesust Kristust, kes lihas pidi tulema. See [houʹtos] on eksitaja ja kristusevastane.” Siin ei osuta asesõna lähimale isikule Jeesusele. Ilmselgelt viitab „see” Jeesuse vastastele. Nad on kollektiivselt „eksitaja ja kristusevastane”.

Oma evangeeliumis kirjutas apostel Johannes: „Andreas, Siimon Peetruse vend, oli üks neist kahest, kes oli kuulnud Johannese ütlust ja hakanud Jeesust järgima. Tema [houʹtos] leiab esiteks oma venna Siimona” (Johannese 1:40, 41). On selge, et „tema” ei viita mitte viimati mainitud isikule, vaid Andreasele. Sarnasel moel kasutab apostel sama asesõna tekstis 1. Johannese 2:22.

Selliselt kasutab seda asesõna ka Luukas, nagu ilmneb Apostlite teod 4:10, 11: „Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et tema läbi seisab see  siin teie ees tervena. Tema [houʹtos] on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks!” Asesõna „tema” ei käi muidugi terveks tehtud mehe kohta, ehkki temast räägitakse vahetult enne sõna houʹtos. Muidugi viitab salmis 11 „tema” Jeesus Kristusele, Naatsaretlasele, kes on „nurgakivi”, millele on rajatud kristlik kogudus (Efeslastele 2:20; 1. Peetruse 2:3–8).

Apostlite teod 7:18, 19 kinnitab samuti seda mõtet: „Kui tõusis teine kuningas, kes Joosepist midagi ei teadnud. See [houʹtos] tarvitas kavalust meie soo kallal.” „See”, kes juute rõhus, ei olnud Joosep, vaid vaarao, Egiptuse kuningas.

Need kohad kinnitavad kreeka õpetlase Daniel Wallace’i tähelepanekut, kes ütles, et kreeka keeles ei tarvitse näitav asesõna viidata „autori meelest kontekstiliselt lähimale isikule”.

„Tõeline”

Nagu apostel Johannes kirjutas, on Jeesus Kristuse Isa Jehoova „Tõeline”. Tema on ainus tõeline Jumal, Looja. Apostel Paulus tunnistas: „Meil [on] ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad” (1. Korintlastele 8:6; Jesaja 42:8). Veel üks põhjus, miks võib öelda, et Jehoova on „Tõeline”, nagu on kirjas 1. Johannese 5:20, on see, et tema on tõe allikas. Laulukirjutaja nimetas Jehoovat „tõe Jumalaks”, sest Ta on ustav kõigis oma tegudes ega valeta (Laul 31:6; 2. Moosese 34:6; Tiitusele 1:2). Oma taevase Isa poole pöördudes lausus Poeg: „Sinu sõna on tõde!” Ja oma õpetuste kohta ütles Jeesus: „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud” (Johannese 7:16; 17:17).

Jehoova on ka „igavene elu”. Temast lähtub elu, mille ta annab Kristuse kaudu kui teenimatu anni (Laul 36:10; Roomlastele 6:23). Apostel Paulus rõhutas, et Jumal „annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Jumal tasus oma Pojale sellega, et äratas ta surnuist üles, ja Isa annab igavese elu tasuks neile, kes teda kogu südamest teenivad (Apostlite teod 26:23; 2. Korintlastele 1:9).

Seega, milline on ilmne järeldus? Üksnes Jehoova on „tõeline Jumal ja igavene elu”. Tema on ainsana väärt, et tema loodu teda jagamatult kummardaks (Ilmutuse 4:11).