Elulugu

Võtsime kindla seisukoha Jumala valitsuse poolel

JUTUSTANUD MICHAL ŽOBRÁK

Pärast seda, kui olin istunud kuu aega üksikvangistuses, viidi mind ülekuulaja ette. Mõne aja pärast muutus ta näost punaseks ja karjus: „Te olete spioonid! Ameerika spioonid!” Miks ta niimoodi vihastus? Hetk enne seda oli ta minu käest pärinud, millisesse religiooni ma kuulun. Kostsin, et olen Jehoova tunnistaja.

SEE juhtus rohkem kui pool sajandit tagasi. Tol ajal oli meie riigis võimul kommunistlik valitsus. Kuid juba kaua aega enne seda avaldati meie kristlikule haridustööle kõvasti vastupanu.

Saame tunda sõja valusat lööki

Esimese maailmasõja puhkedes aastal 1914 olin 8-aastane. Meie Zálužice küla kuulus tol ajal Austria-Ungari impeeriumile. Sõda paiskas segi maailmaareeni ja lõpetas järsult mu lapsepõlve. Minu isa oli sõdur ja ta langes kohe sõja alguses. Seetõttu elasin koos ema ja kahe noorema õega äärmises vaesuses. Kuna olin pere vanim laps ja ainus poeg, kandsin varsti hoolt pea kogu meie väikse talupidamise eest. Noorest east alates olin sügavalt usklik. Meie reformeeritud (kalvinistliku) kiriku õpetaja palus mul vahel end isegi asendada ja õpetada tema äraolekul teisi koolikaaslasi.

Suur sõda lõppes aastal 1918 ja me võisime kergendatult hingata. Austria-Ungari impeerium oli kukutatud ja meist said Tšehhoslovakkia vabariigi kodanikud. Peagi naasid  paljud meie paikkonna inimesed Ameerika Ühendriikidest, kuhu nad olid immigreerunud. Nende hulgas oli ka Michal Petrík, kes saabus meie külla aastal 1922. Kui ta külastas ühte meie naabruses elavat perekonda, kutsuti ka mind emaga sinna.

Jumala valitsus saab meie jaoks reaalseks

Michal oli piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti, ja ta rääkis mind huvitavatel olulistel Piibli teemadel. Tähtsaim neist oli Jehoova Kuningriigi tulek (Taaniel 2:44). Kui Michal mainis, et järgmisel pühapäeval on Záhori külas kristlik koosolek, otsustasin sinna minna. Ärkasin hommikul kell neli ja kõndisin umbes 8 kilomeetrit ühe oma sugulase poole, et talt jalgratast laenata. Pärast seda, kui olin ära parandanud katkise rattakummi, jätkasin oma teekonda 24 kilomeetri kaugusel asuvasse Záhorisse. Mul polnud õrna aimugi, kus koosolek toimub, ja seepärast sõitsin aeglaselt ühel külatänaval ringi. Siis kuulsin tuttavat meloodiat – kusagil lauldi kuningriigilaulu. Mu süda hüppas rõõmust. Läksin majja sisse ja selgitasin, miks ma seal olen. Mind paluti koos perega hommikust sööma ja pärast läksime kõik koosolekule. Kuigi pidin pärast koosolekut veel 32 kilomeetrit tagasi koju sõitma ja osa sellest maast ka kõndima, ei tundnud ma üldsegi väsimust (Jesaja 40:31).

Mind köitsid Jehoova tunnistajate selged Piiblil põhinevad selgitused. Olin sügavalt puudutatud mõttest, et võin tunda rõõmu täisväärtuslikust ja rahuldustpakkuvast elust Jumala juhtimise all (Laul 104:28). Otsustasime emaga anda kirikusse lahkumisavalduse. See pani meie küla kaunikesti kihama. Mõned inimesed ei soostunud meiega mõnda aega isegi rääkima. Meie aga lävisime lähedalt paljude meie paikkonna tunnistajatega (Matteuse 5:11, 12). Peagi pärast seda ristiti mind Uhi jões.

Jumalateenimisest saab meie eluviis

Kasutasime igat võimalust, et anda tunnistust Jehoova Kuningriigist (Matteuse 24:14). Me keskendusime eriti pühapäevastele hästi organiseeritud kuulutushoogtöödele. Noil päevil ärkasid inimesed tavaliselt varakult, seega võisime alustada kuulutustööd üsna vara. Pärastlõunal oli kavas avalik koosolek. Piibliõpetajad pidasid enamasti vabakõne. Nad võtsid arvesse kuulajaskonna suurust, inimeste usulist tagapõhja ning seda, millistest teemadest nad huvitusid.

Piibli tõed, mida me kuulutasime, avasid paljude ausa südamega inimeste silmad. Vahetult pärast ristimist kuulutasin Trhovište külas. Ühe ukse peal rääkisin väga lahke ja sõbraliku proua Zuzana Moskaliga. Nende pereliikmed olid kalvinistid nii nagu ka mina varem. Kuigi ta oli Piibliga tuttav, oli tal palju piibliainelisi küsimusi, mis olid jäänud vastuseta. Pärast tunnipikkust vestlust jätsin talle raamatu „Jumala kannel”. *

Moskalid hakkasid kohe kasutama seda raamatut, kui nad korrapäraselt ühiselt Piiblit lugesid. Tolles külas huvitusid ka teised pered sellest sõnumist ja hakkasid meie koosolekutel käima. Nende kalvinistlik kirikuõpetaja hoiatas neid tõsiselt meie ja meie kirjanduse eest. Seejärel pakkusid mõned huvilised kirikuõpetajale välja, et ta tuleks meie koosolekutele ja kummutaks meie õpetused avaliku väitluse käigus.

Kirikuõpetaja tuligi, kuid tal ei õnnestunud tuua Piiblist oma õpetuste kinnituseks ühtegi tõestust. Ta sõnas enda kaitseks: „Me ei saa uskuda kõike, mida Piibel ütleb. Selle panid kirja inimesed ja usuküsimustes pole vaid ühte ainuõiget vastust.” See oli paljudele pöördepunktiks. Mitmed inimesed ütlesid kirikuõpetajale, et kui too ei usu Piiblit, siis ei tule nad enam tema jutlusi kuulama. Selle tulemusena katkestasid nad  oma sidemed kalvinistliku kirikuga ja umbes kolmkümmend selle küla inimest asus kindlalt Piibli tõe poolele.

Kuningriigi hea sõnumi kuulutamisest sai meie eluviis, seega otsisin ka abikaasat mõistagi vaimselt tugevast perest. Üks minu teenistuskaaslane oli Ján Petruška, kes oli tõde õppinud Ühendriikides. Mulle avaldas muljet tema tütre Mária valmidus anda tunnistust igaühele nii nagu ta isagi. Me abiellusime 1936. aastal ja Mária oli mulle ustav kaaslane 50 aastat kuni oma surmani aastal 1986. Meie ainus laps Eduard sündis 1938. aastal. Tol ajal näis teine sõda Euroopas olevat ähvardavalt lähedal. Kuidas mõjutas see meie kuulutustööd?

Meie kristlik erapooletus pannakse proovile

Teise maailmasõja alguses oli Slovakkia, mis oli saanud omaette riigiks, natsliku režiimi all. Kuid valitsus ei võtnud Jehoova tunnistajate organisatsiooni vastu midagi konkreetset ette. Tegutsema pidime loomulikult salaja ja meie kirjandus oli keelu all. Kõigest hoolimata jätkasime ettevaatlikult oma tööd (Matteuse 10:16).

Kui sõda hoogustus, kutsuti mind sõjaväkke, kuigi olin üle 35-aastane. Oma kristliku erapooletuse pärast keeldusin sõtta minemast (Jesaja 2:2–4). Õnneks vabastati kõik sellesse vanuserühma kuulujad enne, kui ametnikud jõudsid minu suhtes midagi otsustada.

Teadsime, et linnas elavatel vendadel on palju raskem hankida eluks hädavajalikku kui meil maapiirkonnas. Tahtsime nendega jagada seda, mis meil oli (2. Korintlastele 8:13, 14). Seepärast võtsime endaga kaasa võimalikult palju toiduaineid ja reisisime 500 kilomeetri kaugusel asuvasse Bratislavasse. Noil sõja-aastail sõlmitud kristlikud sõprussidemed ja vendadevaheline armastus tugevdas meid eelseisvateks rasketeks aegadeks.

Saame vajaminevat julgustust

Pärast Teist maailmasõda sai Slovakkia taas Tšehhoslovakkia osaks. Aastatel 1946–1948 peeti üleriigilisi Jehoova tunnistajate konvente Brnos või Prahas. Me reisisime Ida-Slovakkiast konvendipaika eriliste konvendidelegaatidele mõeldud rongidega. Neid võis kutsuda laulvateks rongideks, kuna me laulsime terve tee (Apostlite teod 16:25).

Mäletan eriliselt 1947. aasta Brno konventi, kus olid kohal ka peakorterist kolm kristlikku ülevaatajat, sealhulgas vend Nathan H. Knorr. Selleks et reklaamida avalikku kõnet,  kõndisime mööda linna, kandes seljas plakateid, kuhu oli kirjutatud avaliku kõne teema. Meie poeg Eduard oli tol ajal kõigest 9-aastane ja ta oli väga õnnetu, et talle ei antud plakatit. Seepärast tegid vennad väiksemaid plakateid, mitte ainult talle, vaid ka paljudele teistele lastele. Need väiksed lapsed tegid sellele kõnele usinasti reklaami.

Aastal 1948 tulid võimule kommunistid. Teadsime, et varem või hiljem seab valitsus meie kuulutustööle piirangud. 1948. aasta septembris toimus Prahas konvent, ja see tekitas meis tugevaid tundeid, kuna pärast kolme aastat kogunemisvabadust oli oodata, et taas keelustatakse meie avalikud kokkusaamised. Enne konvendilt lahkumist võtsime vastu resolutsiooni, kus muu hulgas öeldi: „Meie, Jehoova tunnistajad, kes me oleme kogunenud siia ... oleme otsustanud pühendada sellele rõõmutoovale teenistusele veel rohkem aega ja jääda Issanda armu toel selles püsima ka katsumuste ajal ning kuulutada Jumala kuningriigi evangeeliumi veel suurema innuga.”

„Riigi vaenlased”

Vaid kaks kuud pärast Praha konventi korraldas salapolitsei Praha lähistel asuvas Peeteli kodus läbiotsimise. Nad võtsid maja enda valdusesse, konfiskeerisid kogu kirjanduse, mida nad suutsid leida, arreteerisid kõik peetellased ja mõned teised vennad. Ent see oli kõigest algus.

Ööl vastu 4. veebruari aastal 1952 korraldasid julgeolekujõud ülemaalise reidi ja arreteerisid rohkem kui 100 tunnistajat, mind kaasa arvatud. Umbes kell kolm hommikul äratas politsei üles kogu mu pere. Ilma ühegi selgituseta käskisid nad mul nendega kaasa minna. Mu käed pandi raudu ja silmad seoti kinni ning mind pandi koos mõnede teiste vendadega veoauto peale. Sattusin üksikvangistusse.

Terve kuu möödus, ilma et keegi oleks minuga sõnagi vahetanud. Ainus inimene, keda nägin, oli valvur, kes kongi ukseava kaudu mulle kasina toiduportsjoni lükkas. Ühel päeval aga kutsuti mind ülekuulaja ette ja siis toimuski alguses kirjeldatud juhtum. Pärast seda, kui ta oli mind spiooniks nimetanud, jätkas ta: „Religioon võrdub teadmatusega. Jumalat pole olemas! Me ei lase sul meie töölisklassi eksitada. Sa saad surma kas timuka käe läbi või siis kõduned vangikongis. Ja kui sinu Jumal peaks siia tulema, lööme ka tema maha!”

Kuna ametnikud teadsid, et pole olemas ühtegi otsest seadust, mis keelaks meie kristliku tegevuse, tahtsid nad meie tegevust ümber sõnastada, et sobitada seda olemasolevate seadustega ning niiviisi meid „riigi vaenlasteks” ja välisriigi spioonideks tembeldada. Selle saavutamiseks tuli neil murda meie tahtejõud ja panna meid valesüüdistusi „omaks võtma”. Tol ööl ei lubatud mul pärast ülekuulamist magada. Paari tunni möödudes kuulati mind taas üle. Seekord nõudis ülekuulaja, et kirjutaksin alla avaldusele, kuhu oli kirjutatud: „Olen Tšehhoslovakkia Rahvavabariigi vaenlane ja ei ühinenud [kolhoosiga], kuna ootan ameeriklasi.”  Keeldusin sellisele valele alla kirjutamast ja mind saadeti paranduskongi.

Mul ei lubatud magada, pikali heita ega isegi istuda. Võisin vaid seista või ringi jalutada. Heitsin lõpuks rampväsinuna betoonpõrandale. Valvurid viisid mu kohe tagasi ülekuulaja ette. „Kas sa nüüd kirjutad sellele alla?” küsis ta. Kui ma keeldusin, virutas ta mulle vastu nägu, nii et verd hakkas jooksma. Seepeale hüüdis ta valvuritele: „Ta tahab enesetappu sooritada. Viige ta kongi, kus ta on pideva järelevalve all!” Sattusin jälle üksikvangistusse. Sellised ülekuulamised toimusid korduvalt poole aasta vältel. Mitte ükski ideoloogiline veenmine või katse panna mind uskuma, et olen riigi vaenlane, ei kõigutanud minu kindlalt otsust jääda Jehoova ees laitmatuks.

Kuu aega enne seda, kui pidin kohtu ette astuma, saabus Prahast üks prokurör ja kuulas meid kahtteist venda üle. Ta päris minult: „Mida sa teed, kui lääneriigid meid ründavad?” „Sedasama, mida tegin, kui Hitler ründas Nõukogude Liitu. Ma ei sõdinud siis ega hakka sõdima ka nüüd, kuna ma olen kristlane ja neis küsimustes erapooletu.” Siis ütles ta mulle: „Me ei kannata teid Jehoova tunnistajaid. Meil on vaja sõdureid juhuks, kui lääneriigid meid ründavad, ja meil on vaja sõdureid, et meie töölisklass läänes vabastada.”

1953. aasta 24. juulil juhatati meid kohtusaali. Meid kahtteist meest kutsuti üksteise järel kohtukogu ette. Kasutasime võimalust anda oma usust tunnistust. Pärast seda, kui olime andnud vastuse meie vastu esitatud valesüüdistustele, tõusis advokaat püsti ja sõnas: „Olen selles kohtusaalis olnud palju kordi. Tavaliselt võib siin kuulda mitmeid ülestunnistusi, näha inimeste kahetsust ja isegi pisaraid. Kuid need mehed lahkuvad siit tugevamatena, kui siia tulles.” Meid kõiki mõisteti süüdi riigivastases vandenõus. Mind mõisteti kolmeks aastaks vangi ja lisaks läks ka kogu minu vara riigile.

Kõrge iga pole mind peatanud

Pärast koju naasmist olin ikka veel salapolitsei huviorbiidis. Sellest hoolimata alustasin taas oma teokraatlikku tegevust ja mind määrati koguduse vaimset tegevust juhtima. Kuigi tohtisime elada meilt konfiskeeritud majas, tagastati see seaduslikult alles pärast kommunistliku korra lõppu 40 aasta möödudes.

Peale minu oli vangis teisigi meie pereliikmeid. Olin olnud kodus kõigest kolm aastat, kui Eduard kutsuti sõjaväeteenistusse. Ta keeldus sõjaväkke minemast Piiblist õpetatud südametunnistuse alusel ning pandi vangi. Aastaid hiljem pidi sama kohtlemist kogema ka mu pojapoeg Peter, kuigi tal oli kehv tervis.

Aastal 1989 langes Tšehhoslovakkias kommunistlik režiim. Olin nii rõõmus, kui pärast 40 aastat sain jälle vabalt majast majja kuulutada (Apostlite teod 20:20). Osalesin rõõmuga selles teenistuses niikaua, kui mu tervis seda võimaldas. Olen 98-aastane ja mu tervis pole enam endine, kuid mul on hea meel, et saan ikka veel rääkida inimestele Jehoova imelistest tulevikutõotustest.

Minu kodulinn on kuulunud viie riigi alluvusse ja seda on valitsenud 12 riigipead, nende hulgas on olnud diktaatoreid, presidente ja üks kuningas. Mitte ükski neist pole olnud suuteline pakkuma kestvat lahendust inimeste hädadele (Laul 146:3, 4). Olen tänulik Jehoovale selle eest, et sain teda tundma õppida oma noorpõlves. Tänu sellele oli mul võimalik teada saada, milline on tema lahendus Messia Kuningriigi näol, ja hoiduda elamast mõttetut elu ilma Jumalata. Olen 75 aastat usinasti osalenud selle parima sõnumi kuulutamises ja see on andnud minu elule eesmärgi, rahulolu ja suurepärase igavese elu lootuse maa peal. Mida muud võikski mu hing ihata? *

[Allmärkused]

[Pilt lk 26]

Peatselt pärast abiellumist

[Pilt lk 26]

Eduardiga 1940. aastate alguses

[Pilt lk 27]

1947. aastal Brnos konventi reklaamimas