„Õigete telk haljendab”

KUI puhkeb Harmagedooni sõda ja Saatana kurjale maailmale saabub lõpp, siis „õelate koda hävitatakse”. Kuidas on lood „õigete telgiga”? Jumala loodavas uues maailmas seevastu „õigete telk haljendab” (Õpetussõnad 14:11).

Aga enne kui „õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära”, tuleb vagadel elada nende kõrval (Õpetussõnad 2:21, 22). Kas õiged saavad sellises olukorras haljendada? Piibli Õpetussõnade raamatu 14. peatüki salmide 1–11 uurimisest selgub, et kui juhinduda oma kõnes ja tegudes tarkusest, võib mõningast heaolu ja stabiilsust kogeda juba praegu.

Kui tarkus ehitab üles kodakonda

Selgitades, millist mõju avaldab naine pere heaolule, lausub muistse Iisraeli kuningas Saalomon: „Tarkus [„tark naine”, P 1997] ehitab enesele koja, aga rumalus kisub selle maha oma kätega!” (Õpetussõnad 14:1). Kuidas ehitab tark naine üles oma kodakonda? Tark naine austab Jumala seatud juhtpositsiooni (1. Korintlastele 11:3). Teda ei mõjuta Saatana maailmas leviv sõltumatuse vaim (Efeslastele 2:2). Ta allub oma mehele ja kõneleb temast head, nii et teistegi lugupidamine mehe vastu kasvab. Tark naine jagab aktiivselt oma lastele vaimset ja praktilist õpetust. Ta töötab hoolsalt pere heaks, muutes kodu tervele perele meeldivaks ja õdusaks paigaks. Tema ettevõtmisi iseloomustavad arukus ja kokkuhoid. Tõeliselt tark naine annab oma panuse, et tagada pere heaolu ja stabiilsus.

Rumal naine ei austa Jumala seatud juhtpositsiooni. Ta räägib oma mehest ilma kõhkluseta halba. Oskamata olla kokkuhoidlik, pillab ta ära kõva tööga teenitud pere raha. Lisaks ta raiskab aega ja seetõttu pole majapidamine korras ning lapsed kannatavad füüsiliselt ja vaimselt. Võib tõega öelda, et rumal kisub maha oma kodakonda.

Millest sõltub, kas inimene on tark või rumal? Õpetussõnad 14:2 ütleb: „Ausasti elab, kes Jehoovat kardab, aga eksiteedel käib, kes teda põlgab!” Aus inimene kardab tõelist Jumalat ja „Jehoova kartus on tarkuse algus” (Laul 111:10). Inimene, kes on tõesti tark, teab, et tema kohus on ’karta Jumalat ja pidada tema käske’ (Koguja  12:13). Teisalt rumal inimene ei pea kinni Jumala õiglastest mõõdupuudest ja tegutseb ebaausalt. Ta põlgab Jumalat, öeldes oma südames: „Jumalat ei ole!” (Laul 14:1).

Kui tarkus juhib huuli

Mida öelda Jehoovat kartva inimese ja Jumalat põlgava inimese kõne kohta? „Rumala suus on [„uhkuse”, P 1938–40] vits ta enese seljale,” ütleb kuningas, „aga tarku kaitsevad nende huuled!” (Õpetussõnad 14:3). Ülalt tuleva tarkuse puudusel ei ole rumal inimene rahumeelne ega mõistlik. Tema samme juhib maine, loomalik ja deemonlik tarkus. Ta ütleb välja riiakaid ja ülbeid sõnu. Uhkust täis suu toob talle ja teistele palju häda kaela (Jakoobuse 3:13–18).

Targa huuled kaitsevad tarka, suurendades tema heaolu. Mil moel? Pühakirjas öeldakse: „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks!” (Õpetussõnad 12:18). Tark inimene ei lausu hoolimatuid või teravaid sõnu. Ta süda mõtleb, mida vastata (Õpetussõnad 15:28). Tema hoolikalt läbi mõeldud kõne on terviseks – see julgustab masendunud hingi ja kosutab rõhutuid. Teiste ärritamise asemel edendavad tema huuled rahu.

Kui tarkus juhib ettevõtmisi

Järgmisena lausub Saalomon ühe huvitava õpetussõna, mis käsitleb vajadust enne mingi ettevõtmise kallale asumist kaaluda selle plusse ja miinuseid. Ta sõnab: „Kus pole härgi, seal puudub vili [„on sõim puhas”, P 1938–40], aga härja rammuga saab palju saaki!” (Õpetussõnad 14:4).

Üks teatmeteos ütleb selle õpetussõna selgituseks: „Tühi sõim viitab sellele, et pole härgi, keda sööta, ja seega pole tarvis vaeva näha puhtusepidamise ja loomade eest hoolitsemisega ning on vähem kulusid. Aga see „pluss” muutub miinuseks 4. salmi lõpuosas, kus antakse mõista, et ilma härgadeta pole oodata ka head saaki.” Põllumees peab tegema targa valiku.

Kas pole nii, et meilgi tuleks selle salmi põhimõttega arvestada, kui mõtleme vahetada töökohta, valida elamispinda, osta autot, soetada kodulooma või mõnel muul sarnasel juhul? Tark inimene kaalub iga ettevõtmise plusse ja miinuseid ning hindab, kas see on tõesti kõiki pingutusi ja kulutusi väärt.

Kui tunnistaja on tark

„Tõetruu tunnistaja ei valeta,” jätkab Saalomon, „aga valetunnistaja sepitseb valesid!” (Õpetussõnad 14:5). Valetunnistaja valed võivad endastmõistetavalt palju halba korda saata. Jisreellane Naabot visati kividega surnuks, kuna kaks kõlvatut meest valetasid tema kohta (1. Kuningate 21:7–13). Jeesusegi vastu tõusid valetunnistajad ning see viis tema surmani  (Matteuse 26:59–61). Valetunnistajad esitasid valetunnistuse ka Stefanose, Jeesuse esimese jüngri vastu, kes oma usu pärast tapeti (Apostlite teod 6:10, 11).

Valelik mees võib esialgu paljastamata jääda, aga mõtle tema tulevikule. Jehoova vihkab „valetunnistajat, kes väidab valet”, teatab Piibel (Õpetussõnad 6:16–19). Sellise inimese osa on tule ja väävliga põlevas järves, mis on teine surm, koos teiste pahategijatega: tapjate, hoorajate ja ebajumalateenijatega (Ilmutuse 21:8).

Ustav tunnistaja ei ole süüdi valevandumises. Tema tunnistus on valedest puhas. See aga ei tähenda, nagu oleks ta kohustatud avaldama täit informatsiooni neile, kes võivad Jehoova rahvale kuidagi halba teha. Patriarhid Aabraham ja Iisak varjasid mõnikord fakte nende eest, kes ei teeninud Jehoovat (1. Moosese 12:10–19; 20:1–18; 26:1–10). Jeeriko linna elanik Raahab andis kuninga meestele valed juhtnöörid (Joosua 2:1–7). Jeesus Kristuski ei teinud kogu informatsiooni teatavaks, kui see oleks mõttetult probleeme põhjustanud (Johannese 7:1–10). Ta ütles: „Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette.” Miks? Selleks, et nad ei „käänduks ja teid ei kisuks” (Matteuse 7:6).

Kui ’tunnetus on kerge’

Kas tarkuse võivad omandada kõik inimesed? Õpetussõnad 14:6 täheldab: „Pilkaja otsib tarkust ilmaaegu, aga taibukale on tunnetus kerge!” Pilkaja võib küll otsida tarkust, aga tõeline tarkus jääb talle kättesaamatuks. Kuna pilkaja halvustab ülbelt Jumalaga seotud asju, ei omanda ta tarkuse olulist eeltingimust – tõelise Jumala täpset tundmist. Uhkus ja ülbus takistavad tal Jumalat tundma õppida ja tarkust omandada (Õpetussõnad 11:2). Miks ta üldse vaevub tarkust otsima? Õpetussõna seda ei ütle, aga vahest soovib ta, et teised teda targaks peaksid.

Taibukale inimesele on „tunnetus kerge”. Taibukust defineeritakse kui „vaimset arusaamist, mõistmist” ja „võimet mõista seost üksikasjade ja terviku vahel”. See on võime siduda aine erinevaid aspekte ja näha üldpilti, mitte ainult üksikosi. Selle õpetussõnaga tahetakse öelda, et niisuguse oskusega inimesele tulevad teadmised kergelt.

Seda silmas pidades mõtle sellele, kuidas sa Pühakirja tõdesid tundma õppisid. Kui sa alles hakkasid Piiblit uurima, said kõigepealt arvatavasti teada põhiõpetused Jumala, tema tõotuste ja Poja kohta. Alguses olid need vaid seosetud detailid. Uurimise jätkudes aga sobitusid üksikasjad oma kohale ja sa võisid selgesti näha, kuidas iga detail on seotud Jehoova üldise eesmärgiga inimeste ja maa suhtes. Piibli tõde muutus  loogiliseks ja seostatuks. Uusi üksikasju oli sul siis lihtsam õppida ja meelde jätta, sest sa nägid, kuidas nad sobituvad üldpilti.

Tark kuningas annab hoiatavalt teada, kelle juurest pole mõtet teadmisi otsida. „Mine ära albi mehe juurest,” ütleb ta, „sest seal sa ei märka teadlikke huuli!” (Õpetussõnad 14:7). Albil puuduvad tõelised teadmised, tema huulilt neid ei leia. Meil soovitatakse niisuguse mehe juurest ära minna. Temast eemal püsida on tark, sest „kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti” (Õpetussõnad 13:20).

„Mõistliku mehe tarkus on tunda oma teed,” jätkab Saalomon, „aga alpide rumalus eksitab!” (Õpetussõnad 14:8). Tark inimene kaalub oma tegemisi. Ta võtab arvesse erinevaid võimalusi ja mõtleb, milleni need võivad viia. Ta valib oma teed targalt. Kuidas käitub alp? Ta otsustab rumala tee kasuks, arvates ise teadvat, mida ta teeb, ja uskudes, et tema valik on parim. Rumalus viib ta eksiteele.

Kui tarkus juhib inimsuhteid

Kes laseb tarkusel end juhtida, saab teistega rahumeelselt läbi. „Rumalad pilkavad süüohvrit,” märkis Iisraeli kuningas, „aga õigete keskel on hea meel [„üksmeel”, UM]!” (Õpetussõnad 14:9). Rumal peab süütunnet või süümepiinu naeruasjaks. Tal on halvad suhted koduste ja teistega, sest ta on „liiga ülbe, et heastada oma eksimusi” ja rahu nõuda (The New English Bible). Õige inimene võtab meelsasti arvesse teiste puudusi. Ta on valmis vabandama ja asja heastama, kui ta on midagi valesti teinud. Kuna ta otsib rahu, on tal teistega head ja stabiilsed suhted (Heebrealastele 12:14).

Järgmisena näitab Saalomon ära inimsuhete piiratuse. Ta sõnab: „Süda tunneb omaenese kibedust ja võõras ei saa segada tema rõõmu!” (Õpetussõnad 14:10). Kas me suudame teistele alati väljendada oma sisimaid tundeid, kas kurbust või rõõmu, ja öelda täpselt, mida me tunneme? Ja kas üks inimene saabki iga kord täielikult mõista teise tundeid? Loomulikult on vastused eitavad.

Võtame näiteks enesetapumõtted. Tihtipeale ei suuda enesetapumõtetega inimene end mõnele pereliikmele või sõbrale avada. Teised jällegi ei oska enesetapule viitavaid märke oma kaaslase juures iga kord tähele panna. Me ei peaks ennast süüdi tundma, kui me ei näe neid märke ja meil ei õnnestu teist aidata. See piiblisalm õpetab ka seda, et ehkki on väga lohutav pöörduda emotsionaalse toe saamiseks lähedase sõbra poole, saavad inimesed pakkuda ikkagi vaid piiratud määral lohutust. On raskusi, milles vastupidamiseks tuleb meil loota ainult Jehoovale.

„Vara ja rikkus on tema kojas”

„Õelate koda hävitatakse,” teatab Iisraeli kuningas, „aga õigete telk haljendab!” (Õpetussõnad 14:11). Selles maailmas võib õela käsi hästi käia ja ta võib elada kaunis kodus, aga mis kasu on tal sellest, kui teda ennast enam ei ole? (Laul 37:10.) Teisest küljest võib õige inimese eluase olla päris lihtne, kuid Laul 112:3 ütleb, et „vara ja rikkus on tema kojas”. Millisest varandusest siin räägitakse?

Kui juhindume oma sõnades ja tegudes tarkusest, on meil sellega kaasnevat „rikkust ja au” (Õpetussõnad 8:18). Muu hulgas on varanduseks ka rahumeelsed suhted Jumala ja kaasinimestega ning teatav heaolu ja stabiilsus. Tõesti, „õigete telk” haljendab juba praegu.

[Pilt lk 27]

Tark naine ehitab üles oma kodakonda

[Pilt lk 28]

„Tarkade keel on terviseks”