Kas sa soovid elada igavesti?

„MA EI karda surra,” lausus üks eakas Jaapani naine. „Mind kurvastab ainult see, et pean neist lilledest lahkuma.” Teda külastanud kristlik jumalateenija sai tast väga hästi aru, sest sellel naisel oli kaunis aed. Paljud, kes ütlevad, et nad ei karda surra, on tegelikult vaimustuses meie maakera imelisest loodusest ja võivad sisimas igatseda igavesti elada.

Igavesti elada? Suur hulk inimesi heidab selle mõtte kohe kõrvale. Mõni võib koguni öelda, et ta ei soovigi igavesti elada. Miks võib keegi olla sellisel seisukohal?

 Kas igavene elu on igav?

On neid, kelle meelest igavene elu oleks igav. Nad võivad viidata paljude vanainimeste üksluisele elule, milles pole suurt midagi peale telerivaatamise. Kui sinagi arvad nii, siis kaalu, mida ütles astronoom Robert Jastrow, kui talt küsiti, kas igavene elu oleks õnnistus või needus. Jastrow vastas: „See oleks õnnistus neile, kel on teadmisjanune meel ja täitmatu õpihimu. Mõte, et nad saavad igavesti teadmisi koguda, pakuks neile suurt rahulolu. Aga teistele, kes arvavad end juba teadvat kõike, mis õppida annab, ja kelle meel on uutele asjadele suletud, oleks see kohutav needus. Nad ei oskaks kuidagi oma aega sisustada.”

Niisiis, see, kas igavene elu tundub igav või mitte, sõltub paljuski inimese hoiakust. Kui sul on „teadmisjanune meel” ja „täitmatu õpihimu”, siis mõtle sellele, mida kõike sa võiksid saavutada kunstis, muusikas, arhitektuuris, aianduses või mõnes muus sind huvitavas valdkonnas. Lõputu elu maa peal tähendaks suurepärast võimalust arendada oma võimeid mitmel tegevusalal.

Kuna me oleme võimelised osutama ja tundma armastust kas või igavesti, oleks igavene elu tõesti nauditav. Me oleme loodud armastama ja oleme õnnelikud, kui meid armastatakse. Tõeline armastus inimeste vahel toob sügava rahuldustunde, mis ei kao ka aastate möödudes. Igavene elu pakub lõputult võimalusi, kuidas kasvatada armastust kaasinimeste, kuid iseäranis veel Jumala vastu. „Kes armastab Jumalat,” ütles apostel Paulus, „selle on Jumal ära tundnud” (1. Korintlastele 8:3). Milline tore väljavaade – tunda universumi Suverääni, kes tunneb sindki! Pealegi ei tule meie armastava Looja tundmaõppimisele kunagi lõppu. Kuidas siis saaks igavene elu olla igav ja mitte rahuldust pakkuda?

Kas vaid üürike elu on väärtuslik?

Mõne arvates muudab just elu lühidus elu tõeliselt väärtuslikuks. Nad võivad võrrelda elu kullaga, mida leidub vaid piiratud koguses, ja osutada sellele, et kui kulda leiduks kõikjal, kahaneks selle väärtus. Sellegipoolest ei kaotaks kuld ju oma ilu. Eluga on muidugi mõista sama lugu.

Igavest elu võiksime võrrelda värske õhu rohkusega. Allveelaeva lõksu jäänud meremehed peavad õhku ülimalt väärtuslikuks.  Kas nad hakkaksid pärast pääsemist tänamatult kaeblema, et jälle on õhku külluses? Muidugi mitte!

Olles sarnases olukorras nagu need meremehed, võime samuti pääseda, kuid meie saame võimaluse elada lausa igavesti. „Patu palk on surm,” kirjutas apostel Paulus, „aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 6:23). Jeesuse lunastusohvri kaudu kõrvaldab Jumal inimeste ebatäiuslikkuse ja surma ning kingib kuulekale inimkonnale igavese elu. Kui tänulikud me küll peaksime olema sellise armastava teo eest!

Mis saab lähedastest?

Keegi võib arutleda: „Mis saab minu lähedastest? Ilma nendeta ei ole igavesel elul maa peal mingit mõtet.” Võib-olla oled hakanud Piiblist teadmisi omandama ja oled saanud teada võimalusest elada igavesti paradiislikul maal (Luuka 23:43; Johannese 3:16; 17:3). Loomulikult tahad, et sinu pereliikmed ja teised lähedased inimesed ning kallid sõbrad oleksid samuti seal ja tunneksid neidsamu rõõme, mida sinagi loodad kogeda Jumala õiglases uues maailmas (2. Peetruse 3:13).

Aga kui sinu lähedased ja sõbrad ei tunne huvi igavese elu vastu paradiislikul maal? Ära sellest heitu. Õpi ikka Pühakirja täpsemalt tundma ja käitu sellele vastavalt. Apostel Paulus kirjutas: „Mis tead sina, naine, kas sa oma mehe päästad? Või mis tead sina, mees, kas sa oma naise päästad?” (1. Korintlastele 7:16). Inimesed võivad muutuda. Näiteks üks mees, kellele kristlik usk alguses sugugi ei meeldinud, muutis oma meelt ja hiljem sai temast kristliku koguduse vanem. Ta lausub: „Olen oma kallile perele väga tänulik, et kogu selle aja, mil neile vastu seisin, pidasid nad ustavalt kinni Piibli põhimõtetest.”

Jumal tunneb suurt huvi sinu ja su lähedaste elu vastu. Tõesti, „Issand ... ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!” (2. Peetruse 3:9). Jehoova Jumal tahab, et sina ja su lähedased elaksite igavesti. Tema armastus on suurem kui meie ebatäiuslike inimeste armastus (Jesaja 49:15). Seega, miks mitte luua Jumalaga häid suhteid? Siis saad aidata ka oma lähedastel sedasama teha. Isegi kui nad praegu ei jaga sinuga igavese elu lootust, võib nende hoiak muutuda, kui nad näevad, kuidas sina elad Piiblist saadud täpsete teadmiste järgi.

Kuidas on lood nende lähedastega, kelle surm on sinult röövinud? Piiblil on varuks imeline ülestõusmislootus – suur hulk inimesi äratatakse surnuist üles ja nad saavad elada maapealses paradiisis. Jeesus Kristus tõotas: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades ... tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Ellu tuuakse tagasi isegi need, kes pole enne surma Jumalat tundma õppinud, sest Piibel ütleb: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Mõtle, milline rõõm võib olla selliseid elluäratatud inimesi vastu võtta!

Igavene elu on rõõmutoov lootus

Kui oskad leida õnne ja rahulolu juba nüüd selles murederohkes maailmas, siis pakub sulle kindlasti rõõmu ka igavene elu paradiislikul maal. Kui üks Jehoova tunnistaja oli juhtinud ühe naise tähelepanu igavese eluga kaasnevatele õnnistustele, lausus too: „Ma ei taha igavesti elada. Mulle piisab täiesti 70 või 80 eluaastast.” „Kas te olete kunagi mõelnud, mida tunneksid teie lapsed, kui te surete?” küsis  kristlik kogudusevanem, kes samuti seal viibis. Naise põskedelt veeresid alla pisarad, kui ta mõtles, millist kaotusvalu lapsed ta surma korral tunneksid. „Alles siis mõistsin, kui isekas olin olnud,” tunnistas ta, „ja sain aru, et igavene elu ei ole egoistlik lootus, sest ei elata ju ainult endale.”

Mõni võib öelda, et tema elu või surm ei lähe kellelegi korda. See aga pole nii, meie Eluandjale läheb see vägagi korda, nagu nähtub tema sõnadest: „Nii tõesti kui ma elan ... ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks!” (Hesekiel 33:11). Kui Jumal on isegi õelate elust väga huvitatud, siis pole küll kahtlustki, et ta hoolib sügavalt neist, kes teda armastavad.

Muistse Iisraeli kuningas Taavet oli täiesti kindel Jehoova hellas hoolitsuses. Ta lausus kord: „Isegi kui mu oma isa ja ema mind maha jätaksid, võtaks Jehoova ise mind üles” (Laul 27:10, UM). Taavet oli tõenäoliselt veendunud, et vanemad teda armastavad. Ent ta oli kindel, et isegi kui vanemad – talle kõige lähedasemad inimesed – talle selja pööraksid, ei jäta Jumal teda maha. Kuna Jehoova meid armastab ja meist hoolib, pakub ta meile igavest elu ja oma igikestvat sõprust (Jakoobuse 2:23). Võtkem need imelised annid tänuga vastu!

[Pilt lk 7]

Armastus Jumala ja kaasinimeste vastu muudab igavese elu mõttekaks