Elulugu

Olen lootnud Jehoova armastavale hoolitsusele

JUTUSTANUD ANNA DENZ TURPIN

„Sa oled üks suur MIKS!” lausus ema naeratusega. Väiksena pommitasin vanemaid küsimustega. Kuid nad ei tõrelnud minuga selle pärast mitte kunagi. Nad õpetasid mind arutlema ja langetama otsuseid Piibli järgi õpetatud südametunnistuse alusel. Kui väärtuslikuks selline vanemlik juhatus küll osutus! Ühel päeval, kui olin 14-aastane, lahutasid natsid mind vanematest ning ma ei näinud oma ema ja isa enam iialgi.

MINU vanemad Oskar ja Anna Maria Denz elasid Saksamaal Lörrachi linnas Šveitsi piiri lähedal. Noorena osalesid nad aktiivselt poliitikas ning linnaelanikud teadsid ja austasid neid. Kuid aastal 1922, varsti pärast abiellumist, muutsid vanemad oma vaateid ja eesmärke. Nimelt hakkas ema piibliuurijatega (nii nimetati tollal Jehoova tunnistajaid) Piiblit uurima ning vaimustus teadmisest, et Jumala Kuningriik toob ülemaailmse rahu. Ka isa alustas peagi Piibli uurimist ja nad mõlemad hakkasid piibliuurijate koosolekutel käima. Isa koguni kinkis emale tolle aasta jõuludeks piibliõppe raamatu „Jumala kannel”. Mina, nende ainus laps, nägin ilmavalgust 25. märtsil 1923.

Mul on meie perekonnaelust ütlemata soojad mälestused. Iseäranis on mulle meelde jäänud meie suvised matkad Schwarzwaldi mäestikku ja ema antud kodunduse tunnid. Näen  praegugi veel vaimusilmas, kuidas ta seisab köögis ja oma väiksele ülemkokale näpunäiteid annab. Kõige enam hindan aga seda, et vanemad õpetasid mind armastama ja usaldama Jehoova Jumalat.

Meie kogudus koosnes umbes 40 innukast kuningriigikuulutajast. Minu vanemad leidsid alati võimalusi Kuningriigist rääkimiseks. Endiste aktiivsete ühiskonnategelastena olid nad vilunud suhtlejad ning inimesed kuulasid neid hea meelega. Kui sain seitsmeaastaseks, tahtsin ka mina ukselt uksele kuulutama minna. Mäletan, et esimesel kuulutustööpäeval pistis kaaslane mulle paar väljaannet pihku, osutas ühe maja suunas ja ütles lihtsalt: „Mine vaata, kas nad tahavad seda.” Aastal 1931 käisime piibliuurijate konvendil Baselis Šveitsis ja seal lasid mu vanemad ennast ristida.

Rahutustest kasvab välja tagakius

Tol ajal olid Saksamaal rahutud ajad ning alatasa toimus tänavatel poliitiliste rühmitiste vahelisi lööminguid. Ühel ööl äratasid mind naabermajast kostuvad karjed. Selgus, et kaks teismelist poissi olid tapnud hanguga oma venna, sest too ei jaganud nende poliitilisi vaateid. Ka juudivaenulikkus paisus silmnähtavalt. Meie koolis pidi üks tüdruk omaette nurgas seisma lihtsalt selle tõttu, et ta oli juudi rahvusest. Mul oli temast väga kahju. Tol ajal ma ei teadnud veel, et peagi saan samasugust põlgust ka oma nahal tunda.

30. jaanuaril 1933 sai Adolf Hitler Saksamaa kantsleriks. Vaatasime paari kvartali kauguselt, kuidas natsid heiskasid oma haakristilipu võidukalt raekojatorni lehvima. Koolis näitas õpetaja meile entusiastlikult, kuidas öelda tervitust „Heil Hitler!”. Rääkisin samal õhtupoolikul sellest isale ja ta muutus murelikuks. „See asi ei meeldi mulle,” lausus ta. „„Heil” tähendab päästet. Kui me ütleksime „Heil Hitler”, annaksime mõista, et ootame päästet temalt, aga mitte Jehoovalt. Minu meelest see asi ei ole õige, aga sa otsusta ise, kuidas toimid.”

Otsustasin natsitervitust mitte kaasa teha ja sattusin koolikaaslaste põlu alla. Mõned poisid isegi lõid mind, kui õpetajad ei näinud. Hiljem nad küll jätsid mu rahule, kuid isegi need, kes olid olnud mu sõbrad,  ütlesid, et nende isad on neil keelanud minuga mängida. Olin liiga ohtlik.

Kaks kuud pärast natside võimuletulekut kuulutati Jehoova tunnistajate tegevus Saksamaal riigivaenulikuks ja keelustati. Ründerühmlased likvideerisid Magdeburgis tegutsenud kontori ja keelasid ära koosolekute pidamise. Kuna meie pere elas piiri lähedal, hankis isa meile loa käia teispool piiri Baselis, ja me käisime pühapäeviti Šveitsis koosolekutel. Isa ütles tihti, kui väga ta küll soovib, et meie vennad Saksamaal saaksid samasugust vaimset toitu, et julgelt tulevikku vaadata.

Riskantsed „jalutuskäigud”

Pärast Magdeburgi kontori sulgemist tuli selle endine töötaja Julius Riffel oma kodulinna Lörrachisse, et siin põrandaalust kuulutustööd organiseerida. Isa pakkus talle otsemaid oma abi. Ta istus koos ema ja minuga maha ning selgitas meile, et ta on nõustunud toimetama piiblilist kirjandust Šveitsist Saksamaale. Ta rääkis, et see on äärmiselt riskantne tegevus ning et ta võidakse igal ajal arreteerida. Ta ei soovinud, et me tunneksime survet sellesse kaasatud olla, kuna see oleks sama ohtlik ka meile. Ema sõnas kõhklemata: „Ma tulen kaasa.” Siis vaatasid mõlemad mulle otsa ja ma ütlesin: „Mina ka!”

Ema heegeldas „Vahitorni”-suuruse koti, mille ühe seina sisse ta paigutas kirjanduse ja heegeldas siis pilu kinni. Ta õmbles isa riietele salataskud ning mulle ja endale korseti, millesse peitsime väikesi piiblilisi väljaandeid. Iga kord, kui me oma sala-aaretega koju jõudsime, ohkasime kergendunult ja tänasime Jehoovat. Peitsime kirjanduse pööningule.

Alguses ei kahtlustanud natsid meid milleski. Nad ei küsinud midagi ega üritanud kunagi meie kodu läbi otsida. Sellegipoolest leppisime usukaaslastega kokku, millist hoiatust me kasutame juhul, kui peaks tekkima mingisuguseid probleeme. Märguandeks oli 4711 – kuulsa Kölni vee nimi. Kui meie majja oli miskipärast ohtlik tulla, hoiatasime neid, kasutades mingil moel seda arvu. Samuti palus isa vendadel enne majja sisenemist vaadata meie elutoaaknaid. Kui vasem aken oli lahti, tähendas see, et midagi on korrast ära ning tuleb eemale hoida.

Vahemikus 1936–1937 korraldas gestaapo massilisi arreteerimisi ja saatis tuhanded Jehoova tunnistajad vanglatesse või koonduslaagritesse, kus neid koheldi õelalt ja sadistlikult. Šveitsi harubüroo Bernis hakkas koguma sellekohaseid aruandeid, sealhulgas koonduslaagritest välja smugeldatud tunnistusi raamatu jaoks „Kreuzzug gegen das Christentum” (Ristisõda kristluse vastu),  mis paljastas natside kuritegusid. Võtsime enda peale ohtliku töö toimetada salajased aruanded üle piiri Baselisse. Kui oleksime natsidele nende „tuliste” dokumentidega vahele jäänud, oleks meid otsemaid vangistatud. Nutsin, kui lugesin, milliseid piinu meie vennad peavad kannatama. Kuid ma ei löönud kartma. Olin kindel, et Jehoova ja mu vanemad, minu parimad sõbrad, hoolitsevad mu eest.

Lõpetasin 14-aastaselt kooli ja sain kontoritööd ühes rauakaupade poes. Oma kulleri-retki tegime tavaliselt laupäeva pärastlõunal või pühapäeval, kui isa oli töölt vaba. Käisime teispool piiri keskmiselt iga kahe nädala tagant. Jätsime mulje, et oleme tavaline nädalalõpul jalutuskäiku tegev perekond, ning ligi neli aastat ei peatanud piirivalvurid meid kordagi ega otsinud meid läbi. Ühel päeval 1938. aasta veebruaris muutus kõik.

Teolt tabatud!

Ma ei unusta kunagi isa näoilmet, kui ta vaatas suurt kirjandusevirna, mis ootas meid Baseli lähedal kokkulepitud paigas. Kuna üks teine kullerina tegutsenud pere oli arreteeritud, pidime üle piiri toimetama topeltkoguse raamatuid. Piiril silmitses üks tolliametnik meid kahtlustavalt ja nõudis läbiotsimist. Leidnud raamatud, kamandas ta meid püssitoru saatel politseiautosse. Kui politseinikud meiega minema sõitsid, pigistas isa mu kätt ja sosistas: „Ära kedagi reeda. Ära ütle ühtegi nime!” „Ei ütle,” lubasin talle. Kui jõudsime tagasi Lörrachi, viidi mu kallis isa minema. Nägin teda viimast korda hetk enne seda, kui vanglauks tema järel kinni langes.

Neli gestaapolast küsitlesid mind neli tundi ja nõudsid, et ütleksin neile teiste tunnistajate nimed ja aadressid. Kui ma keeldusin, läks üks politseinik marru ja ähvardas: „Küll me teame, kuidas sind rääkima panna!” Ma ei avalikustanud neile midagi. Siis viisid nad meid emaga meie majja, mille nad esimest korda läbi otsisid. Ema vahistati, mind aga saatsid nad mu tädi juurde ning andsid tema järelevalve alla, aimamata, et ka tädi on Jehoova tunnistaja. Mul lubati käia tööl, kuid neli gestaapolast istus maja ette pargitud autos ja jälgis igat mu käiku, üks politseinik aga pidas valvet kõnniteel.

Mõni päev hiljem, kui ma lõuna ajal majast väljusin, nägin ühte noort õde jalgrattaga minu poole sõitmas. Kui ta lähemale jõudis, sain aru, et ta kavatseb mulle ühe paberi visata. Püüdsin selle kinni ja vaatasin kohe gestaapolaste poole. Minu suureks üllatuseks polnud nad midagi näinud, vaid müristasid parasjagu naerda, pead kuklas.

Õelt saadud kirjakeses kästi mul keskpäeval tema vanemate juurde minna. Kuidas teha seda nii, et ma neid ohtu ei seaks, kuna gestaapo mul kogu aja silma peal hoidis? Vaatasin autos istuvat nelja gestaapolast ja seejärel politseinikku, kes patrullis tänaval. Ma ei teadnud, mida teha, ja palvetasin hardalt Jehoova poole, et ta mind aitaks. Äkitselt kõndis politseinik gestaapolaste auto juurde ja kõneles meestega. Seejärel ronis ta autosse ja nad sõitsid minema!

Järgmisel hetkel tuli nurga tagant minu tädi. Aeg oli juba üle keskpäeva. Tädi luges teate läbi ja arvas, et peaksime toimima nii, nagu kirjas öeldud. Ta oletas, et vennad on korraldanud minu viimise Šveitsi. Kohale jõudes tutvustati mind Heinrich Reiffiga. Vend Reiff väljendas heameelt selle üle, et ma ohutult minema pääsesin, ning ütles, et aitab mul põgeneda Šveitsi. Pidime poole tunni pärast ühes puudesalus kokku saama.

Maapaos

Saabusin kohtumispaika pisarais silmil ja valutava südamega, et pean oma vanemad maha jätma. Kõik oli toimunud nii kiiresti.  Pärast mõningaid ärevaid hetki segunesime turistide hulka ja olimegi õnnelikult üle piiri.

Läksime Berni harubüroosse, kus sain teada, et sealsed vennad olidki minu põgenemise korraldanud. Nad andsid mulle lahkesti eluaseme. Töötasin köögis, mis mulle väga meeldis. Ent siiski oli kohutavalt raske elada maapaos, teadmata, mis saab mu vanematest, kes olid kaheks aastaks vangi mõistetud. Mõnikord valdas mind nii suur kurbus ja ängistus, et lukustasin ennast vannituppa ja lahistasin nutta. Õnneks sain vanematega regulaarselt kirjavahetust pidada ja nad julgustasid mind jääma Jehoovale ustavaks.

Vanemate eeskujul pühendusin Jehoovale ja mind ristiti 25. juulil 1938. Pärast ühte Peetelis oldud aastat läksin tööle Chanélazi, Šveitsi harubüroole kuuluvasse farmi, kus kasvatati Peeteli perele toitu ja ka majutati tagakiusu eest pakkuläinud vendi.

Kui mu vanemate vangistusaeg 1940. aastal lõppes, pakkusid natsid neile vabadust – tingimusel, et nad ütlevad oma usust lahti. Mu vanemad jäid kindlaks ning saadeti koonduslaagrisse, isa Dachausse ja ema Ravensbrückki. 1941. aasta talvel keeldusid ema ja teised sealsed tunnistajatest naisvangid sõjategevuse heaks töötamast. Karistuseks sunniti neid seisma kolm päeva ja kolm ööd õues külma käes, misjärel nad pandi luku taha valgustuseta kongidesse ning hoiti 40 päeva näljarežiimil. Lisaks peksti neid korduvalt. Ema suri 31. jaanuaril 1942, kolm nädalat pärast metsikut peksmist.

Isa viidi Dachau laagrist üle Austriasse Mauthausenisse. Tolles laagris hävitati vange süstemaatiliselt nälja ja tapva tööga. Kuus kuud pärast mu ema surma tapeti ka isa, aga teistmoodi – meditsiiniliste eksperimentide käigus. Laagriarstid nakatasid inimestest katsejäneseid tuberkuloosibakteritega, hiljem aga tegid vangidele surmava süsti otse südamesse. Mu isa kohta täidetud ankeedis öeldakse, et ta suri „südamelihase nõrkuse” tõttu. Ta oli 43-aastane. Sain nendest jõhkratest mõrvadest teada alles mitu kuud hiljem. Mu kallite vanemate mälestus toob mulle siiamaani pisarad silma. Aga nagu tollal, leian ka nüüd lohutust teadmisest, et ema ja isa, kel mõlemal oli taevase elu lootus, on nüüd turvalises kohas Jehoova hoole all.

Kui Teine maailmasõda lõppes, kutsuti mind osa võtma Vahitorni Gileadi piiblikooli 11. kursusest New Yorgi osariigis. Milline rõõm oli sukelduda Pühakirja uurimisse tervelt viieks kuuks! Pärast lõpetamist 1948. aastal saadeti mind Šveitsi misjonäriks. Peatselt tutvusin James L. Turpiniga, ustava vennaga, kes oli käinud Gileadi kooli viiendal kursusel. Kui Türgis rajati esimene  harubüroo, oli ta teeninud selle ülevaatajana. Abiellusime 1951. aasta märtsis ja õige pea selgus, et saame lapsevanemateks! Kolisime Ühendriikidesse ja detsembrikuus sündis meile tütar Marlene.

Aastate jooksul oleme Jimiga Kuningriigi tööst suurt rõõmu leidnud. Mäletan hästi ühte piibliõpilast, noort hiinlannat Pennyt, keda Piibli uurimine üliväga vaimustas. Ta ristiti ja hiljem abiellus ta Guy Pierce’iga, kes teenib praegu Jehoova tunnistajate juhtivas kogus. Sellised armsad inimesed on aidanud mu elus täita vanemate kaotusest tingitud tühimikku.

2004. aasta alguses ehitasid vennad Lörrachis, minu vanemate kodulinnas, uue kuningriigisaali Stichi tänavale. Soovides Jehoova tunnistajate tegevusele tunnustust avaldada, nimetas linna volikogu tänava ümber Denzstraße’ks (Denzi tänavaks) minu vanemate auks. Kohalikus ajalehes „Badische Zeitung” ilmus artikkel pealkirjaga „Uus tänavanimi mõrvatud abielupaar Denzi mälestuseks”. Artiklis öeldi, et mu vanemad „mõrvati oma usu pärast koonduslaagris Kolmanda Reich’i ajal”. Mulle oli linnavolikogu säärane tegu ootamatu ja väga südantsoojendav pööre asjade käigus.

Isa rääkis ikka, et me ei peaks tegema plaane mitte nõnda, nagu tuleks Harmagedoon meie eluajal, vaid nagu tuleks see homme. Seda kallihinnalist nõuannet olen ma kogu elu püüdnud järgida. Muidugi pole alati kerge olla kannatlik ja samal ajal ka ootvel, eriti nüüd, kus ma vanaduspõlve vaevade tõttu ei pääse enam kodunt välja. Ent ma pole ealeski kahelnud Jehoova tõotuses kõigile oma ustavatele teenijatele: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ... Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3:5, 6.)

[Kast/pilt lk 29]

SÜDANTLIIGUTAVAD SÕNAD MINEVIKUST

1980. aastatel käis Lörrachis üks naine, kes elas selle linna lähedases külas. Tol ajal oli tavaks, et linnaelanikud tõid oma mittevajaliku kraami ühte avalikku paika, ning igaüks võis sealt võtta endale, mida soovib. See naine leidis sealt omale käsitöökarbi. Hiljem kodus avastas ta karbi põhjast ühe tütarlapse fotod ja hulga koonduslaagri paberile kirjutatud kirju. Need pakkusid naisele sügavat huvi ning ta tahtis väga teada saada, kes on see fotodel kujutatud patsidega tüdruk.

Ühel päeval aastal 2000 hakkas sellele naisele ajalehes silma artikkel ajaloolisest näitusest Lörrachis. Ajalehes räägiti Jehoova tunnistajate käekäigust natsivalitsuse ajal, sealhulgas ka meie perest. Seal oli ka fotosid minust, kui olin teismeline, ja naine märkas sarnasust. Ta võttis ajakirjanikuga ühendust ja rääkis talle kirjadest, mida oli kokku tervelt 42 tükki. Mõne nädala pärast olid need minu käes. Need olid minu vanemate kirjad mu tädile, milles oli lakkamatult järelepärimisi minu kohta. Nende vanemlik armastus ja hool ei hääbunud kunagi. On ime, et need kirjad on säilinud ja tulnud päevavalgele 60 aastat hiljem!

[Pildid lk 25]

Meie õnnelik perekond rebiti lõhki, kui Hitler võimule tuli

[Allikaviide]

Hitler: U.S. Army photo

[Pildid lk 26]

1. Kontor Magdeburgis

2. Gestaapo arreteeris tuhandeid Jehoova tunnistajaid

[Pilt lk 28]

Oleme Jimiga leidnud suurt rõõmu Kuningriigi tööst