Kuidas tuleks Jeesus Kristust meenutada?

Jeesus Kristus „oli kindlasti üks mõjuvõimsamaid inimesi, kes kunagi on elanud”. („The World Book Encyclopedia” )

SUURMEHI mäletatakse tavaliselt nende tegude järgi. Miks aga meenutatakse Jeesuse puhul pigem tema sündi kui ta tegusid? Ristiusu maades oskab enamik inimesi jutustada Jeesuse sünniga seotud sündmusi. Ent kui paljud mäletavad ja püüavad rakendada tema mäejutluse võrratuid õpetusi?

Jeesuse sünd oli vaieldamatult eriline sündmus. Siiski omistasid tema esimesed jüngrid märksa suuremat tähtsust sellele, mida Jeesus tegi ja õpetas. Kindlasti polnud  ka Jumala eesmärgiks see, et Kristuse sünd varjutaks tema elu küpses meheeas. Ometi on jõulud oma arvukate sünniloolegendide ja -pärimustega Kristuse isiku täiesti tagaplaanile jätnud.

Teine murettekitav küsimus kerkib seoses viisiga, kuidas jõule tähistatakse. Mida arvaks Jeesus jõulude äärmisest kommertslikkusest, kui ta praegu maa peale tagasi tuleks? Kaks tuhat aastat tagasi käis Jeesus Jeruusalemma templis. Ta oli väga šokeeritud, nähes rahavahetajaid ja kaubitsejaid juutide usupühast kasu lõikamas. „Viige need siit ära!” ütles ta. „Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!” (Johannese 2:13–16.) Sellest juhtumist on selgelt näha, et Jeesus ei kiitnud heaks kaubanduse ja usu kokkusegamist.

Paljud siirad Hispaania katoliiklased väljendavad muret selle pärast, et jõulud muutuvad üha kommertslikumaks. Ent selline kommertslik suund on ilmselt paratamatu, kui võtta arvesse paljude jõulukommete päritolu. Ajakirjanik Juan Arias märgib: „Need kristlased, kes kritiseerivad, et jõulud on muutunud „paganlikuks” ning usu asemel rohkem lõbutsemisele ja tarbimisele keskendunud, üldiselt ei tea, et juba algusaegadel kasutati Jeesuse sünni tähistamisel ... paljusid Rooma paganliku [päikese]püha elemente.” („El País”, 24. detsember 2001.)

Viimastel aastatel on paljud Hispaania ajakirjanikud ja entsüklopeediad kommenteerinud traditsiooniliste jõulupidustuste paganlikku päritolu ja kommertslikku palet. Katoliiklik entsüklopeedia „Enciclopedia de la Religión Católica” ütleb jõulude toimumisaja kohta otsekoheselt: „Põhjus, miks Rooma kirik otsustas paigutada püha sellele kuupäevale, paistab olevat seotud kirikus valitsenud tendentsiga asendada paganlikud pühad kristlikega. ... Me teame, et sel ajal tähistasid paganad Roomas 25. detsembrit „võitmatu päikese” sünni (natalis invicti) tähtpäevana.” *

Entsüklopeedia „Enciclopedia Hispánica” märgib samuti: „Jõulude tähistamiseks valitud 25. detsembri aluseks pole kronoloogiliselt täpne sünniaastapäev, vaid see on tulnud Roomas peetud talvise pööripäeva pidustuste kristianiseerimisest.” Kuidas roomlased päikese tõusu talvisesse taevasse tähistasid? Nad pidutsesid, sõid ja jõid ning tegid vastastikku kingitusi. Kuna kirikuvõimud kartsid sedavõrd populaarset püha keelustada, otsustasid nad selle „kristianiseerida”, nimetades päikese sünnipäeva Kristuse sünnipäevaks.

Esialgu, nimelt 4. ja 5. sajandil, ei tahtnud päikesekultus ja sellega seotud kombed kuhugi kaduda. Katoliku kiriku „pühak” Augustinus (354–430) tundis end olevat kohustatud kaasusklikke manitsema, et nad ei tähistaks 25. detsembrit nii, nagu paganad  seda päikese auks teevad. Veel tänapäevalgi paistab muistsete Rooma pidustuste kommetel suur mõju olevat.

Ideaalne püha lõbutsemiseks ja kaubitsemiseks

Sajandite vältel on olnud mitu määravat tegurit, mis on kujundanud jõuludest populaarseima rahvusvahelise püha, mil lõbutseda ja kaubitseda. Aegamööda võeti Roomas alguse saanud pidustuste kombestikku üle ka teiste talviste, peamiselt Põhja-Euroopas tähistatud pühade tavad. * 20. sajandil propageerisid müügiesindajad ja turundusspetsialistid innukalt juba kõiksugu võimalikke kombeid, millest suurt kasumit võis teenida.

Mis on olnud selle kõige tulemus? Kristuse sünni tähenduselt on pearõhk nihkunud hoopis selle sündmuse tähistamisele. Paljudel juhtudel Kristust isegi enam ei mainita traditsiooniliste jõulupidustuste ajal. Jõulud „on ülemaailmne perekondlik püha ja igaüks tähistab seda nii, nagu heaks arvab”, märgib Hispaania ajaleht „El País”.

See kommentaar osutab Hispaanias ja paljudes muudes maailma riikides üha süvenevale tendentsile: samal ajal kui jõulupidustused muutuvad järjest ekstravagantsemaks, pööratakse Kristusele üha vähem tähelepanu. Tegelikult on jõulud pöördunud tagasi oma algse olemuse juurde Rooma aegadel, mil neid tähistati põhiliselt pillerkaaritamise, söömingute ja vastastikuste kingitustega.

Meile on sündinud laps

Kuidas peaksid tõelised kristlased meenutama Kristuse sündi ja elu, kui traditsioonilistel jõuludel on niivõrd vähe pistmist Kristusega? Seitse sajandit enne Jeesuse sündi ennustas Jesaja tema kohta: „Meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus” (Jesaja 9:5). Miks pidas Jesaja Jeesuse sündi ja tema edasist rolli sedavõrd tähtsaks?  Jeesusest pidi saama vägev valitseja. Teda pidi nimetatama Rahuvürstiks ning tema valitsusel ja rahul ei pidanud tulema otsa. Lisaks ennustas Jesaja, et Jeesuse valitsust toetatakse „kohtu ja õiglusega” (Jesaja 9:6).

Ingel Gabriel kordas Jesaja kuulutust, kui ta teatas Maarjale Jeesuse eelseisvast sünnist. „Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõigekõrgema Pojaks,” ennustas ta. „Issand Jumal annab temale ta isa Taaveti aujärje, ja ta valitseb igavesti Jaakobi soo üle ning tema kuningriigil ei ole otsa!” (Luuka 1:32, 33.) Siit on selgelt näha, et Jeesuse sünni peamine tähtsus seisnes töös, mida Kristus Jumala Kuningriigi Kuningana korda saadab. Kristuse valitsus toob kasu kõigile, nii sulle kui su lähedastele. Inglid näitasid, et tema sünd toob ’maa peale rahu inimeste seas, kellest Jumalal on hea meel’ (Luuka 2:14).

Kes ei igatseks elada maailmas, kus valitseks rahu ja õiglus? Ent selleks et saada osa Kristuse valitsuse aegsest rahust, on vaja pälvida Jumala heakskiit ning rajada temaga head suhted. Jeesus näitas, et esimene samm selle saavutamiseks on Jumalat ja Kristust tundma õppida. Ta ütles: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3).

Kui oleme õppinud Jeesust hästi tundma, pole meil enam vaja pead murda, milline oleks tema arvates õige viis teda meenutada. Kas söömine, joomine ja kingituste vahetamine muistse paganliku pühaga samal päeval oleks sobilik? See näib olevat ebatõenäoline. Ööl enne oma surma ütles Jeesus jüngritele, mida ta neilt ootab: „Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada” (Johannese 14:21).

Jehoova tunnistajad on uurinud põhjalikult Pühakirja ning õppinud sel teel mõistma, millised on Jumala ja Jeesuse käsusõnad. Nad aitavad heameelega ka sul neid olulisi käske tundma õppida, nii et sa saaksid Jeesust kohasel viisil meenutada.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 6, 7]

Kas Piibel laidab maha peod ja kinkide tegemise?

Kinkimine

Piiblis hinnatakse kingituste tegemist väga. Jehoova enda kohta öeldakse, et temalt lähtub „kõik hea and ja kõik täiuslik annetus” (Jakoobuse 1:17). Jeesus osutas, et head vanemad teevad oma lastele kingitusi (Luuka 11:11–13). Iiobi sõbrad ja pereliikmed tõid talle kingitusi, kui ta terveks sai (Iiob 42:11). Kusagil aga ei mainita, et niisugune kinkide tegemine eeldas spetsiaalset pidupäeva. Kinke jagati südamest (2. Korintlastele 9:7).

Perekondlikud koosviibimised

Perekondlikud koosviibimised on pere ühtsuse hoidmise seisukohalt väga olulised, eriti siis, kui pereliikmed ei ela enam kõik ühe katuse all. Jeesus osales oma jüngritega ühel Kaana pulmapeol, kuhu oli kahtlemata palju sugulasi ja sõpru kokku tulnud (Johannese 2:1–10). Ka Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast korraldab isa poja koju saabumise auks perekondliku peo, kus mängiti pilli ja tantsiti (Luuka 15:21–25).

Pidulikud söömaajad

Piibel räägib sageli, kuidas Jumala teenijad söövad koos pere, sõprade või kaasusklikega maitsvaid roogasid. Kui kolm inglit tulid Aabrahamile külla, valmistas ta neile pidusöögi, mis muu hulgas sisaldas vasikaliha, piima, võid ja kooke (1. Moosese 18:6–8). Saalomon nimetas söömist, joomist ja rõõmutsemist Jumala anniks (Koguja 3:13; 8:15).

Pole kahtlustki, et Jumal soovib, et me tunneksime rõõmu heast toidust ühes oma sõprade ja pereliikmetega. Samuti suhtub ta heakskiitvalt kingituste tegemisse. Kõigeks selleks on meil aasta ringi rohkelt võimalusi.