Elulugu

Õppisime Jehoovale täielikult lootma

JUTUSTANUD NATALIE HOLTORF

Ühel 1945. aasta juunikuupäeval ilmus meie maja juurde üks kahvatu välimusega mees ning jäi kannatlikult välisuksele seisma. Ehmunult hüüatas mu noorem tütar Ruth: „Emme, uksel on keegi võõras mees!” Tal polnud aimugi, et see võõras mees on tema isa – minu kallis abikaasa Ferdinand. Kaks aastat varem, vaid kolm päeva pärast Ruthi sündimist, lahkus Ferdinand kodunt, ta arreteeriti ning saadeti lõpuks natsi koonduslaagrisse. Viimaks ometi kohtus Ruth nüüd oma isaga ja meie pere oli taas koos. Meil oli Ferdinandiga teineteisele nii paljust rääkida!

FERDINAND sündis 1909. aastal Saksamaal Kielis ja mina olen sündinud 1907. aastal Dresdenis, samuti Saksamaal. Kui olin 12-aastane, puutus meie pere esimest korda kokku piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. 19-aastaselt lahkusin evangeelsest kirikust ja pühendasin oma elu Jehoovale.

Ferdinand lõpetas merekolledži ja sai meremeheks. Reiside ajal mõtiskles ta Looja olemasolu üle. Naasnud ühelt merereisilt, külastas Ferdinand oma venda, kes oli piibliuurija. Selle külaskäigu ajal ta veendus, et Piiblis on vastused küsimustele, mis teda rahutuks tegid. Ta lahkus luteri kirikust ja otsustas ühtlasi meremeheameti maha panna. Kui ta esimest korda kuulutustöös osales, mõistis ta, et soovib teha seda tööd  terve oma ülejäänud elu. Tolsamal õhtul pühendas Ferdinand oma elu Jehoovale ja ta ristiti 1931. aasta augustis.

Meremees ja kuulutaja

1931. aasta novembris astus Ferdinand Hollandisse viivale rongile, et aidata sellel maal kuulutada. Kui Ferdinand rääkis ühele vennale, kes Hollandis meie tööd organiseeris, et ta on olnud meremees, hüüatas see vend: „Just sind oligi meil vaja!” Vennad olid üürinud laeva, et grupp pioneere (täisajalisi teenijaid) saaks kuulutada inimestele, kes elasid riigi põhjaosas asuvate veeteede ääres. Meeskonda kuulus viis inimest, kuid mitte keegi neist ei osanud laeva juhtida. Niisiis asus Ferdinand kiprina ametisse.

Kuus kuud hiljem paluti Ferdinandil hakata teenima pioneerina Tilburgis, mis asub Lõuna-Hollandis. Umbes samal ajal saabusin ka mina sinna, et seal pioneerina teenida, ning kohtusin Ferdinandiga. Meil paluti aga kohe kolida põhja pool asuvasse Groningeni linna. Abiellusime seal 1932. aasta oktoobris ning sealses kodus, kus elas peale meie veel mitu pioneeri, veetsime oma mesinädalad, tehes samal ajal pioneeritööd.

Meie tütar Esther sündis 1935. aastal. Kuigi meil oli vähe raha, otsustasime jätkata pioneerteenistust. Kolisime ühte külla, kus elasime tillukeses majas. Samal ajal kui mina kodus beebi eest hoolitsesin, oli minu abikaasa pika päeva teenistuses. Järgmisel päeval vahetasime osad. See jätkus seni, kuni Esther oli juba piisavalt suur, et koos meiega teenistuses kaasas käia.

Peagi muutus Euroopa poliitiline olukord kurjakuulutavaks. Saime teateid selle kohta, et Saksamaal kiusatakse Jehoova tunnistajaid taga, ja mõistsime, et peagi jõuab kätte meie kord. See pani meid mõtlema, kuidas äärmuslikku tagakiusamist üle elada. 1938. aastal andsid Hollandi võimud välja määruse, mis keelas välismaalastel levitada usulist kirjandust. Et aidata meil oma teenistust jätkata, andsid hollandi tunnistajad meile selliste inimeste nimesid, kes olid meie tööst huvitatud, ning nii saime neist mõningatega Piiblit uurida.

Umbes samal ajal oli lähenemas Jehoova tunnistajate konvent. Kuigi meil polnud raha, et rongiga konvendile sõita, soovisime väga seal olla. Seepärast asusime kolmepäevasele jalgrattamatkale. Väike Esther istus lenkstangi külge kinnitatud lastetoolis. Ööd veetsime tunnistajate juures, kes elasid kohtades, kust läbi sõitsime. Kui õnnelikud me küll olime, et saime osa võtta meie esimesest üleriigilisest konvendist! Programm andis meile jõudu seista silmitsi tulevaste katsumustega. Mis  aga kõige tähtsam, meile tuletati meelde, et loodaksime Jumalale. Meie motoks sai Laul 31:7: „[Ma] loodan Jehoova peale.”

Natside poolt tagaaetav

1940. aasta mais tungisid natsid Hollandisse. Üsna peagi pärast seda tuli Gestapo ootamatult meie koju, kui me piiblilise kirjanduse saadetist sorteerisime. Gestapo viis Ferdinandi kaasa oma peakorterisse. Käisime teda Estheriga seal mitu korda vaatamas ning mõnikord kuulati teda üle ning peksti meie nähes. Detsembris aga vabastati Ferdinand ootamatult, ent see vabadus oli lühiajaline. Ühel õhtul koju tulles märkasime oma maja lähedal Gestapo autot. Ferdinandil õnnestus põgeneda, kui meie Estheriga majja sisenesime. Gestapo oli meid oodanud, et Ferdinandi kinni võtta. Veel samal õhtul pärast Gestapo lahkumist tuli Hollandi politsei ja viis mu ülekuulamiseks kaasa. Järgmisel päeval läksime Estheriga varjule ühe äsjaristitud tunnistajatest abielupaari, Norderite juurde. Nad pakkusid meile peavarju ja kaitset.

1941. aasta jaanuarikuu lõpupoole arreteeriti üks pioneeridest abielupaar, kes elas paatmajas. Järgmisel päeval läks mu abikaasa koos ühe ringkonnaülevaatajaga (reisiv ülevaataja) selle abielupaari paati, et ära tuua mõningaid nende asju, kuid Gestapo mehed sööstsid neile kallale. Ferdinandil õnnestus nende käest pääseda ja jalgrattaga põgeneda, kuid ringkonnaülevaataja võeti vangi.

Vastutavad vennad palusid Ferdinandil ringkonnaülevaataja töö üle võtta. See tähendas, et ta sai kuu jooksul ainult kolmel päeval koju tulla. See oli meile uus raske olukord, kuid ma teenisin pioneerina edasi. Gestapo nägi üha kurjemat vaeva, et leida Jehoova tunnistajaid, seepärast pidime pidevalt elukohta vahetama. 1942. aastal kolisime kolm korda. Lõpuks sattusime Rotterdami, mis asus kaugel paigast, kus Ferdinand oma salajast teenistust jätkas. Tol ajal kandsin ma oma teist last. Perekond Kamp, kelle kaks poega olid mõne aja eest viidud koonduslaagrisse, võttis meid lahkelt oma hoole alla.

Gestapo meie kannul

Meie teine laps Ruth sündis 1943. aasta juulis. Pärast Ruthi sündimist sai Ferdinand vaid kolm päeva meie juures olla ning pidi siis lahkuma ja me ei näinud teda pikka aega. Umbes kolme nädala pärast vahistati Ferdinand Amsterdamis. Ta viidi Gestapo majja, kus tema isik kindlaks tehti. Pingelise ülekuulamise ajal üritas Gestapo panna teda andma teavet meie kuulutustegevuse kohta. Ferdinand paljastas ainult selle, et tema ise on Jehoova tunnistaja ning pole seotud mingi poliitilise tegevusega. Gestapo ametnikud olid maruvihased, et saksa kodanikuna polnud Ferdinand astunud sõjaväkke, ning nad ähvardasid ta riigireeturina hukata.

Järgmise viie kuu jooksul hoiti Ferdinandi vangikongis, kus ta pidi taluma pidevaid ähvardusi, et laskekomando laseb ta maha. Ent miski ei kõigutanud tema ustavust Jehoovale. Mis aitas tal vaimselt tugevaks jääda? Jumala Sõna Piibel. Kuna Ferdinand oli tunnistaja, ei tohtinud ta loomulikult omada Piiblit. Kuid teised vangid võisid endale Piibli tellida. Seega veenis Ferdinand ühte oma kongikaaslast, et ta paluks oma perel talle Piibel saata, mida see mees ka tegi. Kui Ferdinand aastaid hiljem sellest juhtumist rääkis, läksid tal alati silmad särama ja ta tavatses nentida: „Kuidas Piibel mind küll lohutas!”

1944. aasta jaanuari alguses viidi Ferdinand äkitselt Vughti koonduslaagrisse (Hollandis). See osutus talle ootamatuks õnnistuseks, kuna seal kohtus ta 46 kaasteenijaga. Kui kuulsin tema üleviimisest teise kohta,  olin nii õnnelik teadmise üle, et ta on elus!

Kuulutustöö ei lakka ka koonduslaagris

Elu laagris oli äärmiselt karm. Oli täiesti tavaline, et inimesed olid tõsiselt alatoidetud, neil polnud sooje riideid ja nad pidid kannatama läbilõikavat külmust. Ferdinandil tekkis tõsine mandlipõletik. Kui ta oli kord ühe loenduse ajal pikka aega külma käes seisnud, läks ta paika, kus hoolitseti haigete eest. Sinna lubati jääda vaid neil patsientidel, kellel oli palavikku 40 kraadi või üle selle. Kuna Ferdinandil oli palavikku „kõigest” 39 kraadi, kästi tal tagasi tööle minna. Ent empaatilised kaasvangid aitasid teda, peites teda lühikesteks perioodideks ühte sooja kohta. Ilmade soojenedes muutus ka tema olukord kergemaks. Kui keegi vendadest sai toidupaki, jagas ta selle sisu alati teistega. Tänu kõigele sellele Ferdinandi jõud vähehaaval taastus.

Enne kui mu abikaasa vangistati, oli tema elu keskendunud kuulutustööle ning vangis olles jätkas ta oma uskumuste jagamist teistega. Laagriametnikud tegid tihti põlglikke märkusi tema kolmnurkse violetse eraldusmärgi kohta, mis osutas sellele, et vang on Jehoova tunnistaja. Ferdinand suhtus sellesse aga kui võimalusse alustada nendega vestlust. Alguses piirdus vendade kuulutustööpiirkond barakkidega, kus elasid peamiselt Jehoova tunnistajad. Vennad arutasid isekeskis, kuidas küll rohkematele vangidele kuulutada. Täiesti tahtmatult lahendas selle olukorra laagri juhtkond. Kuidas nii?

Vendadel oli salajane hoiukoht, kus nad hoidsid piiblilist kirjandust ja samuti 12 Piiblit. Ühel päeval leidsid valvurid mõne ajakirja, kuid nad ei suutnud teha kindlaks, kelle omad need on. Seetõttu otsustas laagri juhtkond, et tunnistajate ühtsus tuleb murda. Karistuseks paigutati kõik vennad elama barakkidesse, kus elasid vangid, kes polnud Jehoova tunnistajad. Lisaks sellele pandi vennad söögiaegadel istuma kõrvuti vangidega, kes polnud tunnistajad. Milliseks õnnistuseks selline korraldus osutus! Vendadel oli nüüd võimalus teha seda, mida nad algusest peale olid tahtnud teha – kuulutada võimalikult paljudele vangidele.

Kasvatan üksi kahte tütart

Samal ajal elasin mina koos oma kahe tütrega ikka veel Rotterdamis. 1943/44. aasta talv oli eriliselt karm. Meie maja taga asus saksa suurtükiväeosa, mis tulistas alla lennukeid. Maja ees aga oli Waali sadam – liitlasvägede pommitajate peamine sihtmärk. See polnud just kõige turvalisem koht, kus ennast varjata. Ka toitu oli napilt. Kuid rohkem kui kunagi varem õppisime täielikult Jehoovale lootma (Õpetussõnad 3:5, 6).

Kaheksa-aastane Esther aitas meie väikest peret sellega, et käis supiköögis järjekorras seismas. Ent sageli, kui jõudis kätte tema kord, oli kõik toit juba otsas. Kord, kui ta läks jälle toitu otsima, algas õhurünnak. Plahvatusi kuuldes sattusin paanikasse, kuid varsti asendus minu paanika rõõmupisaratega, kui nägin, et Esther oli pääsenud terve nahaga ja oli saanud isegi natuke suhkrupeeti. „Mis seal juhtus?” oli minu esimene küsimus. Rahulikult kostis ta: „Kui pommid kukkusid, tegin just nii, nagu issi mul käskis teha – heitsin pikali, püsisin paigal ja palvetasin. Issi nõuandest oli abi!”

Minu saksa aktsendi pärast oli turvalisem, et poes käis Esther. See aga ei vähendanud saksa sõdurite huvi meie vastu ja nad esitasid vahel Estherile küsimusi, kuid ta ei rääkinud välja ühtki saladust. Kodus õpetasin Estherile Piiblit ja kuna tal polnud võimalik koolis käia, õpetasin teda lugema, kirjutama ning teisi asju tegema.

 Esther oli mulle abiks ka teenistuses. Enne kui ma läksin kellegi juurde piibliuurimisele, läks Esther sinna ja vaatas, ega keegi meid ei jälgi. Ta kontrollis, kas piibliõpilane oli pannud välja märgi, mille olime temaga varemalt kokku leppinud. Näiteks, kui inimene, keda pidin külastama, oli pannud lillepoti aknalaual teatud asendisse, teadsin, et võin tema juurde minna. Piibliuurimise ajal oli Esther väljas valves ning sõidutas vankriga väikest Ruthi.

Sachsenhausenisse

Kuidas olid lood Ferdinandiga? 1944. aasta septembris sunniti teda koos paljude teistega minema raudteejaama, kus nad suruti 80 kaupa kaubavagunitesse. Igas vagunis oli kaks ämbrit, üks käimlaks ja teine joogivee jaoks. Sõit kestis kolm ööd-päeva ja neil oli võimalik vaid püsti seista! Seal polnud ka mingit tuulutust: vagunites polnud mingeid avausi, ainult siin-seal pisikesed pilud. Sõnadega pole võimalik kirjeldada, milline kuumus, nälg ja janu seal valitses, rääkimata veel sellest, kuidas see vagun lehkas.

Rong jõudis lõpuks oma sihtpunkti, kurikuulsasse Sachsenhauseni koonduslaagrisse. Vangidelt võeti ära kõik isiklikud asjad, mis neil siiamaani alles olid jäänud – välja arvatud 12 väikest Piiblit, mis tunnistajad kaasa olid võtnud!

Ferdinand koos kaheksa teise vennaga saadeti edasi Rathenowi, Sachsenhauseni alluvuses olevasse laagrisse. Seal kästi neil valmistada sõjavarustust. Vennad keeldusid sellisest tööst, kuigi sageli ähvardati neid hukkamisega. Et julgustada üksteist kindlana seisma, lugesid nad hommikul koos mõne piibliteksti, näiteks Laul 18:3. See aitas neil päeva jooksul vaimsete asjade üle mõtiskleda.

Lõpuks andis suurtükimürin märku sellest, et Vene väed ja liitlasväed lähenevad. Venelased jõudsid esiteks laagrisse, kus oli Ferdinand koos oma kaaslastega. Nad andsid vangidele natuke toitu ja käskisid neil laagrist lahkuda. 1945. aasta aprilli lõpus said nad nendelt loa koju minna.

Lõpuks ometi on pere koos

Ferdinand saabus Hollandisse 15. juunil. Groningeni vennad võtsid ta südamlikult vastu. Peagi kuulis ta, et oleme elus ja elame kuskil Hollandis, ning meieni jõudis sõnum, et ta on tagasi. Tundus, et möödus terve igavik, enne kui ta koju saabus. Kuid lõpuks ühel päeval hüüdis Ruth: „Emme, uksel on keegi võõras mees!” Seal oli minu armas abikaasa ja laste isa!

Tuli lahendada mitmeid probleeme, enne kui võisime taas normaalsest pereelust rõõmu tundma hakata. Meil polnud kindlat elukohta, ja üks suurimaid probleeme oli Hollandi alaliste elanike staatuse tagasi saamine. Kuna olime sakslased, suhtusid Hollandi ametnikud meisse mitmeid aastaid põlglikult. Lõpuks õnnestus meil siiski rajada  oma kodu ja hakata uuesti elama elu, millest olime nii väga puudust tundnud – teenida Jehoovat koos perega.

„[Ma] loodan Jehoova peale”

Kui me Ferdinandiga aastaid hiljem saime kokku mõningate oma sõpradega, kes meie sarnaselt olid elanud noil rasketel aastatel, oli meil tavaks meenutada, kuidas Jehoova oli meile neil keerulistel aegadel armastavalt juhatust pakkunud (Laul 7:2). Tundsime rõõmu sellest, et aastate jooksul lasi Jehoova meil anda oma osa Kuningriigi töö edendamiseks. Samuti ütlesime sageli, kui õnnelikud me oleme, et saime oma noorusaastatel osaleda Jehoova pühas teenistuses (Koguja 12:1).

Teenisin koos Ferdinandiga Jehoovat pärast natsi tagakiusamisaega rohkem kui 50 aastat. Ferdinandi maine elu lõppes 20. detsembril 1995. aastal. Mina saan peagi 98-aastaseks. Tänan Jehoovat iga päev selle eest, et meie lapsed olid noil rasketel aastatel nii suureks toeks ja et suudan ikka veel oma võimete piires osaleda teenistuses, mis toob ülistust tema nimele. Olen Jehoovale tänulik kõige eest, mis ta minu heaks on teinud, ja mu südamesooviks on ikka pidada kinni oma motost: „[Ma] loodan Jehoova peale” (Laul 31:7).

[Pilt lk 19]

Koos Ferdinandiga 1932. aasta oktoobris

[Pilt lk 19]

Kuulutustööks kasutatud laev „Almina” oma meeskonnaga

[Pilt lk 22]

Koos Ferdinandi ja lastega