Ühendavaks jõuks on armastus Jumala vastu

KUI 1. sajandil m.a.j kristlik kogudus moodustati, oli vaatamata koguduseliikmete mitmepalgelisusele üheks selle silmapaistvamaks jooneks ühtsus. Need tõelise Jumala tolleaegsed teenijad olid pärit Aasia, Euroopa ja Aafrika rahvastest. Nende seas oli väga erisuguse taustaga inimesi – preestreid, sõjamehi, orje, põgenikke, oskustöölisi, mitme kutseala esindajaid ja äriinimesi. Ühed olid juudid, teised mittejuudid. Mõned neist olid olnud abielurikkujad, homoseksualistid, joodikud, vargad või väljapressijad. Sellest hoolimata jätsid nad kristlaseks saades oma halvad teod maha ja muutusid usus tõeliselt ühtseks.

Mis võimaldas 1. sajandi kristlusel kõiki neid inimesi ühendada? Miks nad elasid rahus üksteise ja kaasinimestega? Miks nad ei võtnud osa ülestõusudest ja konfliktidest? Miks oli algkristlus hoopis teistsugune kui tänapäeva suuremad religioonid?

Mis lähendas koguduseliikmeid?

Kõige tähtsam tegur, mis kaasusklikke 1. sajandil ühendas, oli armastus Jumala vastu. Tolleaegsed kristlased mõistsid, et nende peamine kohustus on armastada tõelist Jumalat Jehoovat kogu oma südamest, hingest ja meelest. Näiteks apostel Peetrus, kes oli  juut, sai ülesandeks külastada üht võõramaalast, kellega ta muidu ei oleks lähemalt suhelnud. Teda ajendas kuuletuma peamiselt armastus Jumala vastu. Peetrusel ja teistel algkristlastel olid Jumalaga lähedased suhted, kuna nad tundsid täpselt tema isiksust ning teadsid, mis talle meeldib ja mis mitte. Lõpuks mõistsid kõik Jehoova teenijad Jumala soovi, et nad oleksid „kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes” (1. Korintlastele 1:10; Matteuse 22:37; Apostlite teod 10:1–35).

Usklikke ühendas peale selle veel usk Jeesus Kristusesse. Nad tahtsid käia täpselt tema jälgedes. Jeesus ütles neile: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud ... Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:34, 35). See ei pidanud olema mingi pinnapealne tunne, vaid ennastohverdav armastus. Milleni see pidi viima? Jeesus palus nende eest, kes temasse usuvad: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid” (Johannese 17:20, 21; 1. Peetruse 2:21).

Jehoova valas oma tõeliste teenijate peale välja oma püha vaimu ehk tegeva jõu. See vaim edendas nende seas ühtsust. Nad mõistsid selle abil Piibli õpetusi, mida hakati järgima igas koguduses. Jehoova teenijad rääkisid samast sõnumist – Jehoova nime pühitsemisest Jumala Messia Kuningriigi, taevase valitsuse kaudu, mis hakkab kogu inimkonna üle valitsema. Algkristlased said aru, et nad on kohustatud hoidma end sellest maailmast lahus. Selletõttu jäid kristlased igasugustes rahva ülestõusudes või sõjalistes kokkupõrgetes erapooletuks. Nad otsisid rahu kõigiga (Johannese 14:26; 18:36; Matteuse 6:9, 10; Apostlite teod 2:1–4; Roomlastele 12:17–21).

Kõik usklikud pidasid oma kohustuseks edendada ühtsust. Kuidas? Jälgides, et nende eluviis oleks Piibliga kooskõlas. Seepärast kirjutas apostel Paulus kristlastele: „Teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene ... ning riietuda uue inimesega” (Efeslastele 4:22–32).

Ühtsus säilis

Esimese sajandi kristlased olid muidugi mõista ebatäiuslikud ning vahel kerkis esile situatsioone, mis nende ühtsuse katsele panid. Näiteks Apostlite teod 6:1–6 räägib, kuidas kreeka keelt ja heebrea keelt kõnelevate juudikristlaste vahel tekkis erimeelsus. Kreeka keelt rääkivad kristlased tundsid, et neid koheldakse ebaõiglaselt. Niipea kui apostlitele asi teatavaks tehti, lahendati olukord kiiresti ja õiglaselt. Hiljem tõusis vaidlus ühe õpetusliku küsimuse üle seoses mittejuutide kohustustega kristlikus koguduses. Langetati otsus, mis tugines Piibli põhimõtetele, ja see võeti üksmeelselt vastu (Apostlite teod 15:1–29).

Neist näidetest ilmneb, et 1. sajandi kristlikus koguduses ei tekitanud erimeelsused rahvuslikke lõhesid või õpetuslikult jäiku kildkondi. Miks? Sest ühendavad tegurid – armastus Jehoova vastu, usk Jeesus Kristusesse, ennastohverdav armastus üksteise vastu, allumine püha vaimu juhtimisele,  ühesugune arusaam Piibli õpetustest ja valmisolek oma teguviisi muuta – olid piisavalt tugevad, et säilitada algkristliku koguduse ühtsus ja rahu.

Ühtne jumalakummardamine tänapäeval

Kas tänapäeval võib samal moel ühtsuseni jõuda? Kas needsamad tegurid võivad lähendada usukaaslasi ja võimaldada neil elada rahus kõigist rahvusest inimestega terves maailmas? Jah, võivad küll! Jehoova tunnistajad moodustavad ühtse ülemaailmse vennaskonna rohkem kui 230 maal, saarel ja territooriumil. Ja neid ühendavad samad tegurid mis esimese sajandi kristlasi.

Jehoova tunnistajate seas valitseva ühtsuse tagab eelkõige see, et nad on pühendunud Jehoova Jumalale. See tähendab, et nad püüavad igas olukorras talle lojaalseks jääda. Jehoova tunnistajad usuvad ka Jeesus Kristusesse ja järgivad tema õpetusi. Nad osutavad ennastohverdavat armastust kaasusklike vastu ja kuulutavad ühesugust head sõnumit Jumala Kuningriigist kõikjal, kus nad tegutsevad. Sellest Kuningriigist tahavad nad rääkida kõikidele inimestele, ükskõik millisest usust, rassist, rahvusest või ühiskonnagrupist need ka poleks. Jehoova tunnistajad jäävad ka maailma asjades erapooletuks ning see aitab neil taluda poliitilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja kaubanduslikke pingeid, mis harilikult põhjustavad inimeste seas suuri lahkarvamusi. Kõik tunnistajad mõistavad, et nad on kohustatud edendama ühtsust sellega, et elavad vastavalt Piibli mõõdupuudele.

Ühtsus köidab teisigi

Niisugune ühtsus on sageli sütitanud huvi neis, kes ise pole Jehoova tunnistajad. Näiteks Ilse * oli varem katoliku nunn ühes Saksamaa nunnakloostris. Mis teda Jehoova tunnistajate juures köitis? Ilse ütleb: „Nad on parimad inimesed, keda olen kohanud. Nad ei lähe sõtta ega tee kellelegi midagi halba. Nad tahavad aidata inimestel elada õnnelikult paradiisis maa peal Jumala Kuningriigi valitsuse all.”

Teiseks näiteks võib tuua Güntheri, kes saadeti saksa sõdurina Teises maailmasõjas Prantsusmaale. Ühel päeval pidas protestandi preester Güntheri üksuses sõduritele jumalateenistuse. Preester palus Jumalalt õnnistust, kaitset ja võitu. Pärast jumalateenistust läks Günther oma valvepostile. Ta nägi binoklist, kuidas ka vastasvägedele teisel pool lahinguliini üks preester jumalateenistust pidas. Günther sõnas hiljem: „Tõenäoliselt palus too preester samuti Jumalalt õnnistust, kaitset ja võitu. Imestasin selle üle, kuidas saavad kristlikud kirikud olla sama sõja vastasleeris.” Need mälestused jäid kauaks Güntheri mällu. Kui Günther kohtus hiljem Jehoova tunnistajatega, kes sõdadest osa ei võta, sai temastki nende ülemaailmse vennaskonna liige.

Ashok ja Feema kuulusid ühte idamaade religiooni. Nende kodus oli pühapaik jumalale. Pärast seda kui raske haigus oli nende perekonda tabanud, analüüsisid nad põhjalikumalt oma religiooni. Jehoova tunnistajatega vesteldes avaldasid Ashokile ja Feemale muljet Piibli õpetused ja tunnistajate keskel valitsev armastus. Nüüd kuulutavad nad innukalt head sõnumit Jehoova Kuningriigist.

Ilse, Günther, Ashok ja Feema kuuluvad koos miljonite Jehoova tunnistajatega ühtsesse ülemaailmsesse vennaskonda. Nad usuvad Piibli tõotust, et needsamad tegurid, mis muudavad nende jumalakummardamise tänapäeval ühtseks, ühendavad peagi kõiki sõnakuulelikke inimesi. Siis on lõpp usu nimel tehtavatel metsikustel, killustatusel ja lahkmeelel. Kogu maailma ühendab siis tõelise Jumala Jehoova teenimine (Ilmutuse 21:4, 5).

[Allmärkus]

[Pildid lk 4, 5]

Hoolimata algkristlaste erisugusest taustast, olid nad ühtsed