Hoidu kommetest, mis on Jumalale vastumeelsed

AAFRIKA lõõmava päikese käes ühes väikeses hoovis on avatud kirst. Kui leinajad ükshaaval kirstust mööda kõnnivad ja oma kaotusvalu väljendavad, seisatab üks vana mees. Ta silmad on kurvad, ta kummardub surnu kohale ja sõnab: „Miks sa ei öelnud mulle, et sa sured? Miks sa mind niimoodi maha jätsid? Kuna sa oled nüüd tagasi läinud, siis kas aitad mind ka edaspidi?”

Ühes teises paigas Aafrikas sünnib beebi. Mitte kellelgi ei lubata teda näha. Alles pärast mõne aja möödumist tuuakse beebi avalikkuse ette ja peetakse nimepanekutalitus.

Mõnede arvates on veider, kui inimesed räägivad surnutega või peidavad vastsündinut. Ent teistes kultuurides ja ühiskondades mõjutab inimese käitumist ning suhtumist surma ja sündi tugev uskumus, et surnud on elus ja täie teadvuse juures.

See uskumus on sedavõrd juurdunud, et on tähtsal kohal pea kõigis igapäevaelu valdkondi puudutavates kommetes ja rituaalides. Näiteks usuvad miljonid inimesed, et olulised eluetapid – sünd, murdeiga, abielu, lapse ilmale toomine ja surm – on osa üleminekust esivanemate vaimudemaailma. Usutakse, et surnutel on ka edaspidi tähtis osa nende inimeste elus, kes temast maha jäid. Ning uuestisünni kaudu võib tema elutsükkel jätkuda.

 Tagamaks seda, et selle tsükli vältel toimuks sujuv üleminek ühest etapist teise, täidetakse eri kombeid ja rituaale. Neid kombeid mõjutab uskumus, et mingi osa meist elab pärast surma edasi. Tõelised kristlased hoiduvad kommetest, mis on seotud sellise uskumusega. Miks nad seda teevad?

Milline on surnute olukord?

Piibel näitab selgelt, milline on surnute olukord. See ütleb lihtsalt: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ... Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ... Surmavallas [inimkonna ühine haud], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust” (Koguja 9:5, 6, 10). Tõelised Jumala teenijad on juba ammu võtnud omaks selle Piibli põhiõpetuse. Nad mõistavad, et hing pole surematu, vaid see võib surra ja seda võib hävitada (Hesekiel 18:4). Nad teavad samuti, et surnute eksistents lakkab (Laul 146:4). Minevikus andis Jehoova oma rahvale range käsu, et nad hoiduksid täielikult kõigist kommetest või rituaalidest, mis olid seotud uskumusega, et surnud on teadvuse juures ja võivad elavaid mõjutada (5. Moosese 14:1; 18:9–13; Jesaja 8:19, 20).

Esimese sajandi kristlased hoidusid samuti kõigist põlistest kommetest või rituaalidest, mis olid seotud valede religioossete õpetustega (2. Korintlastele 6:15–17). Tänapäeval väldivad Jehoova tunnistajad hoolimata rassist, suguharust või taustast traditsioone ja kombeid, mis on seotud valeõpetusega, et pärast surma elab mingi osa inimesest edasi.

Mis võib meid kristlastena aidata, kui peame otsustama, kas täita mingit kommet või mitte? Me peame hoolikalt kaaluma, kas see tava võiks olla seotud mõne pühakirjavastase õpetusega, näiteks uskumusega, et surnute vaimud mõjutavad elavaid. Lisaks tuleb meil arvestada sellega, kas see, kui me täidame mingit tava või võtame osa mõnest tseremooniast, võiks panna komistama neid, kes teavad, mida Jehoova tunnistajad usuvad ja õpetavad. Pidades silmas neid mõtteid, uurigem kahte tähtsat sündmust inimelus – sündi ja surma.

Sünd ja lapsele nimepanekutalitus

Paljud sünnitamisega seotud tavad on kohased. Ent kristlased peavad olema ettevaatlikud paikades, kus sündi suhtutakse kui esivanemate vaimude üleminekusse inimühiskonda. Näiteks hoitakse Aafrikas mõnes paigas vastsündinud last majas ja talle antakse nimi alles pärast mõne aja möödumist. Ooteperiood võib küll paikkonniti erineda, kuid see lõppeb lapsele nimepanekutalitusega, mil laps tuuakse avalikkuse ette ning teda näidatakse sugulastele ja sõpradele. Kõigi kohalviibijate juuresolekul tehakse seejärel ametlikult teatavaks lapse nimi.

Raamatus „Ghana–Understanding the People and Their Culture” selgitatakse sellise tava tähendust: „Esimese seitsme päeva jooksul on beebi justkui „külaline” ja ta tuleb vaimumaailmast üle maisesse ellu ... Beebit hoitakse tavaliselt majas ja inimestel, kes ei kuulu perekonda, ei lubata teda vaatama tulla.”

Miks on enne lapsele nimepanekutalitust teatud ooteperiood? Raamatus „Ghana in Retrospect” selgitatakse: „Enne, kui laps saab kaheksapäevaseks, ei peeta teda veel inimeseks. Ta on rohkemal või vähemal määral seotud vaimumaailmaga, kust ta tuli.” Selles raamatus öeldakse edasi: „Kuna arvatakse, et nimi teeb lapsest inimese, siis juhul kui vanemad kardavad, et nende laps võib surra, viivitavad nad tavaliselt nimepanekuga niikaua, kuni nad on kindlad, et laps jääb elama ... Seepärast mõjutab selline staatuse muutmine, mida vahel kutsutakse ka lapse  avalikuks esitamiseks, suuresti last ja tema vanemaid. Selle talituse kaudu tuuakse laps inimeste sekka ehk inimmaailma.”

Harilikult viib lapsele nimepanekutalitust läbi suguvõsa vanem. Tavaliselt erineb see talitus paikkonniti, kuid enamasti tuuakse sellel ajal jookohvreid, esitatakse tänupalveid esivanemate vaimudele selle eest, et laps jõudis turvaliselt pärale, ning täidetakse muid rituaale.

Talituse kõrgpunkt on see, kui tehakse teatavaks lapse nimi. Kuigi vanemad annavad oma lapsele nime, mõjutavad sageli nende valikut teised sugulased. Mõnel nimel on kohalikus keeles sümboolne tähendus, näiteks „ära läinud ja tagasi tulnud”, „ema on taaskehastunud” või „isa on naasnud”. Mõnede teiste nimedega tahetakse aga eemale peletada esivanemaid, et nad ei võtaks vastsündinut tagasi surnute maailma.

Loomulikult pole sugugi vale rõõmustada lapse sünni üle. On kohane anda lapsele nimi kellegi teise inimese järgi või anda talle nimi, mis kirjeldab tema sünniga seotud sündmusi. Samuti on igaühe isiklik otsus, millal ta oma lapsele nime annab. * Ent kristlased, kes tahavad olla Jumalale meelepärased, väldivad hoolikalt kõiki tavasid või kombetalitusi, mis jätaksid mulje, et nende arvates on vastsündinud laps „külaline”, kes tuleb esivanemate vaimumaailmast üle elavate hulka.

Lisaks peetakse paljudes ühiskondades nimepanekutalitust tähtsaks üleminekuprotsessiks ning seepärast peaksid kristlased arvestama teiste südametunnistusega ja mõtlema, millise mulje jätab selline talitus uskmatutele. Mida võidakse näiteks järeldada sellest, kui kristlik perekond hoiab oma vastsündinud last teiste eest varjul kuni nimepanekutalituseni? Millise mulje jätab see, kui lapsele antakse nimi, mis on vastuolus vanemate väitega, et nad õpetavad Piibli tõdesid?

Seega, kui kristlased otsustavad, kuidas ja millal anda oma lapsele nimi, püüavad nad teha „kõik Jumala auks”, et mitte kedagi komistama panna (1. Korintlastele 10:31–33). Nad ei heida kõrvale Jumala käsku, selleks et järgida traditsioone, millega lõppkokkuvõttes austatakse surnuid. Vastupidi, nad austavad ja toovad ülistust elavale Jumalale Jehoovale (Markuse 7:9, 13).

Üleminek surmast ellu

Paljude arvates on surm nii nagu sündki lihtsalt üleminek – surnud inimene läheb nähtavast maailmast üle nähtamatusse surnud vaimude maailma. Laialt on levinud uskumus, et kui kellegi surma korral ei järgita teatud matusekombeid ja rituaale, vihastuvad esivanemate vaimud, kellel usutakse olevat jõudu elavaid karistada või neile tasuda. Selline uskumus mõjutab suuresti seda, kuidas matuseid korraldatakse ja läbi viiakse.

Matused, millega tahetakse surnuid lepitada, on sageli väga emotsionaalsed: surnukeha juures võidakse pööraselt haliseda ja karjuda ning samas pärast inimese matmist rõõmsalt pidutseda. Tihti iseloomustab selliseid matuseid ohjeldamatu pidutsemine, joomine ja tantsimine valju muusika saatel. Matustele omistatakse nii suurt tähtsust, et isegi vaesemad pered teevad suuri pingutusi, et koguda piisavalt raha „korralike matuste” pidamiseks, isegi kui see viib neid raskustesse ja toob neile võla kaela.

Jehoova tunnistajad on paljastanud aastate jooksul pühakirjavastaseid matusekombeid. * Selliste kommete hulka kuuluvad  surnu juures valvamine, jookohvrite toomine, surnutega rääkimine ja nende palumine, matusetähtpäevade ajal tseremooniate pidamine ja teised kombed, mis põhinevad uskumusel, et mingi osa inimesest elab pärast surma edasi. Sellised Jumalat häbistavad pärimused on ’roojased’, ’tühi pettus’, mis vastavad „inimeste pärimustele”, mitte Jumala Sõna tõele (Jesaja 52:11; Koloslastele 2:8).

Surve järgida selliseid kombeid

Mõnedel on olnud väga raske hoiduda põlistest kommetest, eriti maades, kus surnute austamist peetakse ülioluliseks. Kuna Jehoova tunnistajad ei järgi selliseid kombeid, on neisse suhtutud kahtlustavalt, neid on süüdistatud seltskonnavaenulikus hoiakus või selles, et nad ei austa surnuid. Kriitika ja tugeva surve tõttu on mõned, hoolimata sellest, et nad mõistavad hästi Piibli tõdesid, kartnud teistest erineda (1. Peetruse 3:14). Teised on leidnud, et sellised kombed on osa nende kultuurist ja neist pole võimalik täiesti hoiduda. Mõned on taas arvanud, et kui nad keelduvad järgimast selliseid kombeid, tekitab see ühiskonnas Jumala rahva suhtes eelarvamusi.

Me ei taha teisi asjatult haavata. Piibel aga hoiatab, et kui me võtame tõe poolel kindla seisukoha, saame selle Jumalast võõrdunud maailma hukkamõistu osaliseks (Johannese 15:18, 19; 2. Timoteosele 3:12; 1. Johannese 5:19). Me võtame meeleldi sellise seisukoha, kuna teame, et peame erinema inimestest, kes on vaimses pimeduses (Malakia 3:18; Galaatlastele 6:12). Nii nagu Jeesus seisis vastu ahvatlusele teha midagi, mis on Jumalale vastumeelne, peame meiegi panema vastu samasugusele survele (Matteuse 4:3–7). Selle asemel et tunda inimkartust, on tõelised kristlased huvitatud eelkõige sellest, et olla Jehoovale meelepärased ja kiita teda kui tõe Jumalat. Kuigi teised inimesed avaldavad neile survet, ei tee nad kompromissi puhast jumalakummardamist puudutavate Piibli normide suhtes (Õpetussõnad 29:25; Apostlite teod 5:29).

Too Jehoovale au oma suhtumisega surnutesse

Kui keegi meile lähedane inimene sureb, on normaalne tunda sügavat emotsionaalset valu ja leina (Johannese 11:33, 35). On kohane ja armastusväärne pidada kalliks surnud inimese mälestust ja korraldada auväärne matus. Jehoova tunnistajad aga tulevad toime suurest kaotusvalust tingitud kurbusega, ilma et nad võtaksid osa traditsioonilistest tavadest, mis on Jumalale vastumeelsed. See pole kerge neile, kes on pärit ühiskonnast, kus on sügavale juurdunud hirm surnute ees. Kui meis tekitab sügavat emotsionaalset valu kellegi lähedase surm, võib olla raske säilitada tasakaalu. Ent Jehoova, „kõige troosti Jumal”, kinnitab ustavaid kristlasi ja nad kogevad armastavate kaasusklike toetust (2. Korintlastele 1:3, 4). Tõelised kristlased usuvad kindlalt, et ühel päeval äratatakse taas üles need surnud, kes on praegu teadvuseta ja on Jumala mälestuses, ning neil on igati põhjust täielikult hoiduda ebakristlikest matusekommetest, mis eitavad ülestõusmist.

Kas pole me rõõmsad, et Jehoova on kutsunud meid „pimedusest oma imelise valguse juurde”? (1. Peetrusele 2:9.) Rõõmutsedes lapse sünni üle või tundes valu kellegi kaotuse pärast, olgu meil tugev soov teha seda, mis on õige. Sügavast armastusest Jehoova Jumala vastu tahame ’käia nagu valguse lapsed’. Ärgem mitte kunagi rüvetagem end vaimselt ebakristlike kommetega, mis on Jumalale vastumeelsed. (Efeslastele 5:8.)

[Allmärkused]