Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks paljud ei usu, et religioon suudab inimkonda ühendada?

Miks paljud ei usu, et religioon suudab inimkonda ühendada?

Miks paljud ei usu, et religioon suudab inimkonda ühendada?

„ARMASTA oma ligimest.” (Matteuse 22:39.) Selle elementaarse käitumisreegli kiidavad heaks paljud religioonid. Kui neil õnnestuks õpetada oma liikmed kaasinimesi armastama, siis oleksid kogudused lähedased ja ühtsed. Kas see aga on nii? Kas religioonidel on ühendav vägi? Ühes hiljutises uuringus Saksamaal küsiti: „Kas religioonid ühendavad või hoopis lahutavad inimesi?” 22 protsenti vastanutest arvas, et religioonid ühendavad inimesi, samas kui 52 protsendi vastanute meelest lahutavad ja tekitavad erimeelsusi. Võib-olla arvatakse nõnda ka sellel maal, kus sina elad.

Miks on vaid vähestel usku sellesse, et religioon suudab inimkonda ühendada? Vahest selle tõttu, mida ajalugu on kinnitanud. Selle asemel et inimesi ühendada, on religioon neid sageli hoopis eraldanud. Religiooni varjus on mõnikord kohutavaid metsikusi korda saadetud. Vaadelgem, mis on toimunud ainuüksi möödunud sajandi jooksul.

Religiooni mõjul

Teise maailmasõja ajal seisid Balkani maades omavahel vaenujalal roomakatoliiklikud horvaadid ja õigeusklikud serblased. Mõlemad väitsid end järgivat Jeesust, kes õpetas oma järelkäijatele, et nad peaksid ligimest armastama. Ometi kasvas nendevaheline konflikt „üheks kohutavamaks tsiviilisikute veresaunaks, mis on eales aset leidnud”, nagu märkis üks teadur. Rohkem kui 500 000 mehe, naise ja lapse surm vapustas maailma.

1947. aastal elas Hindustani poolsaarel umbes 400 miljonit inimest – ligi viiendik inimkonnast – peamiselt hindud, muslimid ja sikhid. India jagunedes sündis islamiriik Pakistan. Terves reas usulistes tapatalgutes, mis sel ajal toimusid, põletati, peksti, piinati ja lasti maha kummagi riigi sadu tuhandeid põgenikke.

Lisaks neile murettekitavatele näidetele, on sajandivahetusega ilmunud esiplaanile terrorismioht. Praegusel ajal hoiab terrorism ärevuses kogu maailma ja paljud terroristide rühmitused seostavad end usuga. Religioonis ei nähta ühtsuse õhutajat, seda seostatakse pigem vägivalla ja erimeelsustega. Sellepärast ei maksa imestada, kui Saksamaa uudisteajakiri „FOCUS” võrdleb maailma suuremaid religioone – budismi, ristiusku, konfutsianismi, hinduismi, islamit, judaismi ja taoismi – püssirohuga.

Sisetülid

Samal ajal kui osa religioone omavahel sõdib, on teised sisetülide räsida. Näiteks viimastel aastatel on ristiusu kirikuid lõhestanud pidevad vaidlused õpetuslike küsimuste üle. Vaimulikud ja ilmikud küsivad ühteviisi: kas sündimust tohib piirata? Kuidas suhtuda aborti? Kas naisi võib ordineerida preestriks? Kuidas peaks kirik suhtuma homoseksualismi? Kas religioon peaks sõjapidamist toetama? Need lahkarvamused on pannud paljud inimesed mõtlema, kuidas võib religioon inimkonda ühendada, kui see ei suuda isegi omaenda liikmeid ühendada.

On selgelt näha, et religioon tervikuna ei ole suutnud olla ühendavaks jõuks. Ent kas lõhenemised iseloomustavad kõiki religioone? Kas on olemas sellist religiooni, mis vastupidi teistele suudab inimkonda ühendada?

[Pilt lk 3]

Usurühmitustevahelises kokkupõrkes haavata saanud politseinikud Indias 1947. aastal

[Allikaviide]

Photo by Keystone/Getty Images