Kas saatus on sinu enda kätes?

KAS meie lõplik saatus on ette ära otsustatud? Kas valikud, mida elus langetame, ei avalda meie tulevikule mingit mõju?

Oletame, et inimene on oma saatuse peremees. Kas sel juhul võiks kellelegi üksikisikule olla ette määratud mingi ülesanne või ametikoht? Ja kuidas saab Jumal täita oma eesmärgi maa suhtes, kui inimestel on vaba voli kujundada oma saatust? Piibel annab neile küsimustele ammendavad vastused.

Kas ettemääratus ja vaba tahe sobivad kokku?

Mõelgem sellele, kuidas Jehoova Jumal on meid loonud. „Jumala näo järgi lõi ta tema [inimese], ta lõi tema meheks ja naiseks!” ütleb Piibel (1. Moosese 1:27). Loodud Jumala sarnaseks, on meil võime peegeldada tema omadusi, nagu armastust, õiglust, tarkust ja jõudu. Jumal on meile andnud ka vaba tahte ehk vabaduse ise valikuid teha. Selle poolest erineme kõigist tema maistest loodutest. Me saame otsustada, kas järgime Jumala moraalset juhatust või mitte. Sellepärast võis prohvet Mooses öelda: „Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse! Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Jehoovat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!” (5. Moosese 30:19, 20).

Vabadus valida aga ei tähenda absoluutset  vabadust. See ei vabasta meid füüsika- ja moraaliseadustest, mille Jumal on seadnud universumis rahu ja stabiilsuse tagamiseks. Need seadused on kehtestatud meie endi heaks ja väikseimgi üleastumine neist ei lõpe hästi. Ilmselt kujutame kõik ette, mis juhtuks, kui otsustaksime eirata gravitatsiooniseadust ja hüppaksime mõne kõrge hoone katuselt alla! (Galaatlastele 6:7.)

Valikuvabadus seab meile ka teatud piirid, mis puuduvad valikuvabaduseta loodutel. Kirjanik Corliss Lamont küsib: „Kuidas me saame pidada inimesi millegi eest eetiliselt vastutavaks ja neid õiguserikkumise eest karistada, kui usume ... et nende valikud ja teod on ette määratud?” Loomulikult ei saa me seda teha. Instinktide ajel tegutsevaid loomi ei peeta oma tegude eest moraalselt vastutavaks, ega arvuteid funktsioonide eest, mis neisse on programmeeritud. Valikuvabadus paneb seega meie õlule tõsise vastutusekoorma ja kohustab meid oma tegude kohta aru andma.

See poleks Jehoova Jumalast ju sugugi armastav ja õiglane, kui ta oleks enne meie sündi ära määranud meie elutee ja siis võtaks meid vastutusele meie tegude pärast! Ta ei tee seda, sest „Jumal on armastus” ja „kõik tema teed on õiged” (1. Johannese 4:8; 5. Moosese 32:4). Andnud meile vabaduse valida, ei määranud ta samal ajal igaveseks ära, kelle ta päästab ja kelle mõistab hukka, nagu ettemääratusse uskujad väidavad. Valikuvabadus välistab ettemääratuse.

Piibel näitab selgelt, et valikud, mida teeme, muudavad meie saatust. Näiteks pöördub Jumal patustajate poole, öeldes: „Pöördugu ometi igaüks oma kurjalt teelt ja oma kurjadest tegudest ... siis ma ei tee teile kurja!” (Jeremija 25:5, 6). See pöördumine olnuks mõttetu, kui Jumal oleks eelnevalt juba paika pannud iga inimese saatuse. Lisaks on Piiblis kirjas: „Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest” (Apostlite teod 3:19). Miks paluks Jehoova rahval meelt parandada ja pöörduda, kui ta teaks ette, et nad on täiesti võimetud muutma oma saatust?

Pühakiri räägib teatud hulgast inimestest, keda Jumal on kutsunud kuningatena valitsema taevas koos Jeesus Kristusega (Matteuse 22:14; Luuka 12:32). Kuid Piibel ütleb, et kui nad ei pea lõpuni vastu, jäävad nad sellest võimalusest ilma (Ilmutuse 2:10). Miks Jumal neid üldse kutsuks, kui ta oleks juba  otsustanud, et ei vali neid? Mõelgem ka sõnade peale, mida apostel Pauluse kaasusklikele ütles. Ta kirjutas: „Kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest” (Heebrealastele 10:26). Niisugusel hoiatusel puuduks igasugune väärtus, kui Jumal oleks määranud ette nende saatuse. Aga kas Jumal pole siis ette ära määranud vähemalt need inimesed, kes hakkavad koos Jeesus Kristusega valitsema?

Kas ette ära määratud on üksikisikud või grupp?

„Jumal ... on [meid] õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega taevasis asjus Kristuses,” kirjutas apostel Paulus, „nõnda nagu ta meid on valinud tema sees enne maailma rajamist ... meid ette ära määrates lapseõiguse osalisiks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde” (Efeslastele 1:3–5). Mille on Jumal ette ära määranud ja mida tähendab olla valitud „enne maailma rajamist”?

See tekstiosa annab teada, et Jumal on valinud mõned esimese inimese Aadama järglased valitsema koos Kristusega taevas (Roomlastele 8:14–17, 28–30; Ilmutuse 5:9, 10). Ent väide, nagu oleks Jehoova Jumal juba tuhandeid aastaid enne nende inimeste sündi määranud ette, kellele konkreetselt selline eesõigus osaks saab, läheb vastuollu tõsiasjaga, et inimestel on vaba tahe. Jumal määras ette inimeste grupi, mitte üksikisikud.

Oletagem, et valitsus otsustab asutada ühe erilise agentuuri. Ta määrab kindlaks selle ülesanded, volitused ja suuruse. Mõni aeg pärast agentuuri rajamist alustab see lõpuks tööd ja selle liikmed esitavad ametliku teadaande: „Aastaid tagasi määras valitsus kindlaks meie tööülesanded. Asume nüüd täitma meile määratud ülesandeid.” Kas sa järeldaksid, et valitsus oli juba aastaid varem kindlaks määranud, kes täpselt sinna agentuuri kuuluma hakkavad? Muidugi mitte. Sarnaselt sellega otsustas Jehoova Jumal rajada ühe teatud „agentuuri”, et heastada Aadama patu tagajärjed. Ta määras kindlaks inimeste grupi, mitte üksikisikud, kes hakkavad seal teenima. Üksikisikud pidi valitama hiljem ja otsustest, mida nad oma elus teevad, pidi sõltuma see, kas nad kiidetakse lõpuks heaks või mitte.

Millist maailma apostel Paulus silmas pidas, kui ta lausus: „Meid on [Jumal] valinud tema sees enne maailma rajamist”? Maailm, millele Paulus siin viitab, ei ole see maailm, mis rajati siis, kui Jumal lõi Aadama ja Eeva. See maailm oli „väga hea” – täiesti vaba patust ja kaduvusest (1. Moosese 1:31). See ei vajanud pattudest „lunastust” (Efeslastele 1:7).

Maailm, mida Paulus mõtles, tuli olemasollu pärast Aadama ja Eeva mässu Eedenis – see oli hoopis teistsugune maailm võrreldes sellega, milline see oleks pidanud olema Jumala algse eesmärgi kohaselt. See maailm algas Aadama ja Eeva laste sünniga. Selle moodustasid inimesed, kes olid Jumalast võõrdunud ning patu ja kaduvuse orjuses. Vastupidi tahtlikele patustajatele Aadamale ja Eevale elasid selles maailmas lunastuskõlvulised inimesed (Roomlastele 5:12; 8:18–21).

Jehoova Jumal oli võimeline kohe lahendama selle olukorra, mille tekitas Eedenis toimunud mäss. Niipea kui kerkis vajadus, määras ta ette, et hakkab kasutama üht erilist „agentuuri” – Jeesus Kristuse kätte usaldatud Messia Kuningriiki –, et lunastada inimkond Aadama patust (Matteuse 6:10). Jumal tegi seda „enne maailma [lunastatava inimkonna] rajamist” ehk enne, kui mässulised Aadam ja Eeva said lapsi.

Inimesed vajavad tavaliselt oma soovide elluviimiseks mingit tegevusplaani. Ettemääratus on seotud arvamusega, et Jumalal peab olema universumi jaoks üksikasjalik  plaan, kus kõik on ette määratud. „Paljudele filosoofidele on tundunud, et iga sündmus lihtsalt peab olema üksikasjalikult ette kirjutatud, sest kuidas muidu sobiks see kokku majesteetliku Jumalaga,” kirjutab Roy Weatherford. Kas Jumalal on õigupoolest vaja igat sündmust eelnevalt kindlaks määrata?

Olles otsatu jõuga ja võrreldamatult tark, võib Jehoova lahendada edukalt mis tahes hädaolukorra või ootamatuse, mis võib tekkida, kui tema loodud kasutavad oma vaba tahet (Jesaja 40:25, 26; Roomlastele 11:33). Ta võib seda teha otsekohe ja ette kavatsemata. Erinevalt ekslikest inimestest ja nende piiratusest ei vaja Kõikvõimas Jumal üksikasjalikku valmis kujul plaani, kus oleks eelnevalt paika pandud iga inimese saatus (Õpetussõnad 19:21). Mitmes piiblitõlkes, sealhulgas Pühakirja Uue Maailma Tõlkes, öeldakse salmis Efeslastele 3:11, et Jumalal on „igavene eesmärk”, mitte kindlaksmääratud plaan.

Kuidas sa võid mõjutada oma tulevikku

Jumalal on eesmärk seoses maaga ja see eesmärk on tal ette kindlaks määratud. Ilmutuse 21:3, 4 ütleb: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” Jah, meie maakerast saab paradiis, nagu oligi Jumala algne soov (1. Moosese 1:27, 28). Küsimus seisneb selles, kas sina oled seal. See sõltub sinu praegustest valikutest. Jehoova ei ole määranud kindlaks sinu saatust.

Jumala Poja Jeesus Kristuse lunastusohver võimaldab igaühel, kes temasse usub, saada igavese elu (Johannese 3:16, 17; Apostlite teod 10:34, 35). „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu,” öeldakse Piiblis. „Kes ei kuule Poja sõna, see ei saa elu näha.” (Johannese 3:36.) Võid valida elu, kui õpid Piibli lehekülgede kaudu tundma Jumalat, tema Poega ja tema tahet ning elad õpitu järgi. Niisugusele inimesele, kes tegutseb vastavalt tõelisele tarkusele, mis on kirja pandud Jumala Sõnasse, kinnitatakse, et ta „võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata” (Õpetussõnad 1:20, 33).

[Pildid lk 5]

Erinevalt loomadest kannavad inimesed moraalset vastutust oma tegude eest

[Allikaviide]

Kotkas: Foto: Cortesía de GREFA