Kas tõde kannab vilja inimestes, keda sa õpetad?

KUI Eric teatas, et ta ei taha enam olla Jehoova tunnistaja, olid tema vanemad täiesti rusutud. Nad ei osanud seda oodatagi. Lapsepõlves oli Eric osalenud perekondlikul piibliuurimisel, käinud kristlikel koosolekutel ja teinud koos kogudusega kuulutustööd. Paistis, et Piibli tõde on ta südames. Ent nüüd, kui ta oli kodust läinud, mõistsid vanemad, et tegelikult polnud see nii. Sellele järeldusele jõudmine oli neile nii šokk kui ka pettumus.

Teised on kogenud sarnaseid tundeid, kui nende piibliõpilane otsustab ootamatult uurimise lõpetada. Sellistel puhkudel küsivad paljud endalt, kuidas nad ei osanud seda ette näha. Kas on üldse võimalik oma piibliõpilaste või laste juures kindlaks teha seda, kas tõde ikka kannab neis vilja? Või kas ilmnebki tegelik olukord alles siis, kui neid on juba tabanud vaimne katastroof? Mida selleks teha, et tõde oleks tegev meis endis ja ka nendes, keda me õpetame? Jeesus andis oma tuntud tähendamissõnas külvajast meile võtme, kuidas neile küsimustele vastused leida.

Tõde peab jõudma südamesse

„Seeme on Jumala sõna,” ütles Jeesus. „Mis on heas maas, on need, kes sõna kuulevad, kaunis ja heas südames peavad ning kannavad vilja kannatlikkuses” (Luuka 8:11, 15). Seega enne, kui Kuningriigi tõde saab meie õpilastes midagi esile tuua, peab see nende piltlikus südames juurduma. Jeesus kinnitab, et kui Jumala tõde on korra heasse südamesse jõudnud, siis läheb see seal kohe kasvama, nagu ka hea seeme läheb kasvama heas pinnases, ning hakkab vilja kandma. Mida oleks vaja tähele panna?

Meil tuleb pöörata tähelepanu südame omadustele, mitte sellele, mis väljapoole paistab. Jumalateenimisega seotud harjumuste olemasolu ei pruugi alati peegeldada seda, mis toimub inimese südames (Jeremija 17:9, 10; Matteuse 15:7–9). Meil on vaja vaadata väliskestast sügavamale. Inimese soovid, motiivid ja eelistused peavad olema täielikult muutunud. Ta peab arendama uut isiksust, mis vastab Jumala tahtele (Efeslastele 4:20–24). Kui näiteks tessalooniklased kuulsid head sõnumit, siis suhtusid nad sellesse Pauluse väite kohaselt otsekui Jumalalt tulevasse sõnumisse. Ent ainult nende edaspidine vastupidavus, ustavus ja armastus kinnitasid Paulusele, et tõde „ka on tegev ... [nende] sees” (1. Tessalooniklastele 2:13, 14; 3:6).

Muidugi ilmneb peagi piibliõpilase käitumisest, mis on tema südames, nagu see sai selgeks ka Ericu puhul (Markuse 7:21, 22; Jakoobuse 1:14, 15). Kahjuks võib aga siis, kui halvad jooned tegudes ilmnema hakkavad, olla juba liiga hilja. Seepärast oleks vaja märgata nõrku külgi enne, kui neist saavad vaimsed komistuskivid. Meil on vaja kuidagi piiluda piltlikusse südamesse. Kuidas me saaksime seda teha?

Õppigem Jeesuselt

Jeesus võis lugeda muidugi eksimatult seda, mis oli inimeste südames (Matteuse  12:25). Keegi meist ei suuda seda. Jeesus aga näitas, et me võime siiski tajuda, millised on teise inimese soovid, motiivid ja eelistused. Nii nagu arst uurib erisuguste meetodite abil patsiendi füüsilist südant, nii kasutas Jeesus Jumala Sõna, et „ammutada” ja paljastada inimeste „südame meelsust ja mõtteid”, isegi kui need olid teiste eest sügaval peidus (Õpetussõnad 20:5; Heebrealastele 4:12).

Näiteks ükskord juhtis Jeesus Peetruse tähelepanu ühele tema nõrgale küljele, millest hiljem sai talle komistuskivi. Jeesus teadis, et Peetrus armastab teda. Tegelikult oli ta just usaldanud Peetruse kätte „taevariigi võtmed” (Matteuse 16:13–19). Jeesus teadis ka seda, et Saatan on apostlid sihikule võtnud. Neid ootas ees tugev surve teha kompromisse. Jeesus ilmselt mõistis, et mõned tema jüngrid on veidi nõrga usuga. Seepärast ei kõhelnud ta juhtida nende tähelepanu sellele, mille kallal neil oli vaja töötada. Pane tähele, kuidas ta seda teemat käsitlema hakkas.

Matteuse 16:21 on kirjas: „Sellest ajast hakkas Jeesus Kristus teatama [„näitama”, UM] oma jüngritele, et ta peab ... kannatama ... ja et ta tapetakse.” Pane tähele, et Jeesus näitas neile, mitte lihtsalt ei öelnud, mis temaga juhtub. Tõenäoliselt kasutas ta selliseid piiblisalme nagu Laul 22:15–19 või Jesaja 53:10–12, millest ilmnes, et Messias peab kannatama ja surema. Milliseid tekste Jeesus ka ei valinud, Pühakirjast otse lugedes või seda tsiteerides andis ta Peetrusele ja teistele võimaluse väljendada seda, mis oli nende südames. Kuidas nad reageerisid jutule tulevasest tagakiusamisest?

On üllatav, et ehkki Peetrus oli paistnud seni julge ja innukas, paljastas tema uisapäine vastus tol korral tõsise puuduse tema mõtteviisis. Ta ütles: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Peetruse mõttekäik oli selgelt ekslik, sest nagu Jeesus ütles, ei mõelnud ta „sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda”. See tõsine viga võis tuua kaasa ränga tagajärje. Mida Jeesus aga ette võttis? Kui ta oli Peetrust noominud, ütles ta veel talle ja teistele jüngritele: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.” Toetudes mõtetele, mis leiduvad salmides Laul 49:9 ja 62:13, tuletas ta neile lahkelt meelde, et nende igavese elu väljavaated ei sõltu mitte inimestest, kes ei suuda päästet tuua, vaid Jumalast. (Matteuse 16:22–28.)

Ehkki pärastpoole andis Peetrus hirmule ajutiselt järele ja salgas Jeesust kolm korda, aitasid nii see kui ka teised arutelud kahtlemata tal vaimselt kiiresti taastuda (Johannese 21:15–19). Vaid 50 päeva hiljem seisis Peetrus vapralt Jeruusalemmas rahvahulga ees ja andis tunnistust Jeesuse ülestõusmise kohta. Järgnevate nädalate, kuude ja aastate jooksul arreteeriti, peksti ja vangistati teda korduvalt, kuid ta andis meile silmapaistva eeskuju kartmatust laitmatusest. (Apostlite teod 2:14–36; 4:18–21; 5:29–32, 40–42; 12:3–5.)

Mida me sellest õpime? Kas panid tähele, mida Jeesus tegi, et tuua nähtavale Peetruse südamemõtted? Kõigepealt valis ta sobivad kirjakohad, et Peetruse tähelepanu teatavale probleemile juhtida. Siis lasi ta Peetrusel  väljendada seda, mis oli ta südames. Lõpuks andis ta Pühakirjal põhinevat nõu, et aidata Peetrusel oma mõtteviisi ja tundeid muuta. Võib-olla sa arvad, et ei oska sellisel tasemel õpetada, ent vaadakem kaht kogemust, kuidas ettevalmistus ja Jehoovale toetumine võib aidata igaühel Jeesuse eeskuju järgida.

Ammuta mõtteid teise inimese südamest

Kui üks kristlik isa sai teada, et tema pojad – esimese ja teise klassi poiss – olid võtnud õpetaja laualt luba küsimata kommi, istus ta nendega maha ja arutas juhtunut. Ta ei pidanud seda süütuks laste vembuks, mille võib kahe silma vahele jätta. Isa meenutab: „Püüdsin ammutada mõtteid nende südamest, et saada teada, mis ajendas neid seda halba tegu tegema.”

Isa palus poistel kõigepealt meelde tuletada, mis juhtus Aakaniga, kellest räägitakse Joosua 7. peatükis. Poisid said otsekohe aru, milles asi, ja tunnistasid oma eksimust. Nende südametunnistus oligi neid juba vaevanud. Siis lasi isa neil lugeda salmi Efeslastele 4:28, kus öeldakse: „Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ..., et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.” Ta tegi poistele veel ettepaneku osta õpetajale uued kommid ja viia need talle, ning see kinnitas neile veelgi Pühakirja põhjal antud nõu.

„Püüdsime halvad motiivid välja juurida kohe, kui neid märkasime,” ütleb see isa, „ning proovisime need asendada heade ja puhaste motiividega sel viisil, et arutlesime lastega.” Kuna need vanemad võtsid laste õpetamisel eeskuju Jeesusest, saavutasid nad ajapikku häid tulemusi. Mõlemad poisid kutsuti teenima Brooklyni Peetelisse, kus üks neist teenib seniajani – juba 25 aastat.

Mõtle ka ühele teisele kristlasele, kes aitas oma piibliõpilast. Tema piibliõpilane käis koosolekutel, osales kuulutustöös ja oli andnud teada oma soovist lasta end ristida. Siiski paistis ta lootvat liiga palju iseendale, mitte aga Jehoovale. Meie kristlik õde meenutab: „Vallalise naisena oli ta muutunud iseseisvamaks, kui talle endale paistis. Ma kartsin, et peagi võib ta füüsiliselt kokku variseda või vaimselt langeda.”

Õde tegi algatust, et arutleda oma piibliõpilasega teksti Matteuse 6:33. Ta julgustas teda vaatama üle oma eelistused, panema esikohale Kuningriigi ja lootma Jehoovale, et leida olukorrale parim lahendus. Õde küsis sellelt naiselt avameelselt: „Kas sul on mõnikord raske loota teistele, sealhulgas ka Jehoovale, kuna sa oled harjunud kõike ise tegema?” Naine tunnistas, et ta on peaaegu lakanud palvetamast. Seepeale innustas tunnistaja teda rakendama ellu Laul 55:23 nõuannet ja heitma oma koorma Jehoova peale, sest nagu kinnitab 1. Peetruse 5:7, „tema peab hoolt” meie kõigi eest. Need sõnad läksid naisele südamesse. Tunnistaja lausub: „See oli üks vähestest kordadest, kui ma nägin teda nutmas.”

Lase tõel end vormida

Me tunneme suurt rõõmu, kui näeme inimesi Piibli tõde vastu võtmas. Kui aga tõepoolest soovime, et meie pingutusi saadaks edu, tuleb meil endil head eeskuju anda (Juuda 22, 23). Meil kõigil on vaja „nõuda  oma päästet kartuse ja värinaga” (Filiplastele 2:12). See tähendab seda, et laseme Pühakirja valgust korrapäraselt oma südamesse, otsides endas hoiakuid, soove ja kiindumusi, mis võivad vajada parandamist (2. Peetruse 1:19).

Kas sinu ind kristlikus teenistuses on viimasel ajal raugenud? Kui on, siis miks? Üks põhjus võib olla see, et sa loodad liiga palju iseendale. Kuidas sa võid kindlaks teha, kas see on nii? Loe Haggai 1:2–11 ja mõtiskle siiralt selle üle, kuidas Jehoova arutles kodumaale saabunud juutidega. Seejärel küsi endalt: „Kas ma olen liiga mures oma majandusliku kindlustatuse ja mugava elu pärast? Kui sean vaimsed asjad oma elus esikohale, siis kas ma ikka loodan, et Jehoova minu pere eest hoolitseb? Või kas ma tunnen, et pean eelkõige ise seda tegema?” Kui sul on oma mõtlemisviisi või tundeid vaja korrigeerida, siis ära kõhkle seda tegemast. Pühakirja nõuanded, näiteks sellised, mis leiduvad tekstides Matteuse 6:25–33, Luuka 12:13–21 ja 1. Timoteosele 6:6–12, aitavad tasakaalukalt suhtuda materiaalsetesse vajadustesse ja varasse ning sellise tasakaaluka hoiaku tulemuseks on Jehoova pidev õnnistus (Malakia 3:10).

Enese siiras läbiuurimine võib olla kainestav. Kui mingile meie nõrkusele juhitakse tähelepanu, võib selle tunnistamine olla emotsionaalselt raske. Kui sa aga armastavalt näitad üles initsiatiivi, et aidata oma last, piibliõpilast või ka iseennast – ükskõik kui isikliku või tundliku teemaga on tegu –, siis võib see olla esimene samm selle inimese või iseenda päästmise poole (Galaatlastele 6:1).

Mida aga ette võtta, kui su pingutustel ei paista olevat tulemust? Ära anna kergelt alla. Ebatäiusliku südame korrigeerimine võib olla delikaatne, aeganõudev ja mõnikord ka masendav. Ent see võib ka rõõmu pakkuda.

Noor Eric, keda mainisime sissejuhatuses, hakkas lõpuks mõistlikult käituma ja uuesti „käima tões” (2. Johannese 4). „Alles siis, kui mõistsin, mida olin kaotanud, pöördusin tagasi Jehoovale poole,” lausub ta. Vanemate abiga teenib Eric nüüd ustavalt Jehoovat. Ehkki oli aeg, mil ta ei kuulanud vanemate korduvaid innustusi oma südant uurida, hindab ta praegu väga kõike seda, mida nad tema heaks tegid. „Mul on imelised vanemad,” ütleb ta. „Nad ei lakanud mind kunagi armastamast.”

Kui laseme Jumala Sõna valgusel paista nende südamesse, keda me õpetame, ilmutame nende vastu heldust (Laul 141:5). Uuri jätkuvalt oma laste ja piibliõpilaste südant, leidmaks kinnitust, et uus kristlik isiksus neis ikka juurdub. Lase tõel olla tegev teistes ja ka sinus endas sel viisil, et ’jagad tõesõna õieti’ (2. Timoteosele 2:15).

[Pilt lk 29]

Jeesuse sõnad paljastasid Peetruse ühe nõrga külje

[Pilt lk 31]

Ammuta Piibli abil mõtteid teise inimese südamest