Berleburgi Piibel

PIETISM ehk vagadusliikumine oli saksa protestantismi vool 17.–18. sajandil. Mõningaid selle liikumise järelkäijaid pilgati nende usu pärast või lausa kiusati taga. Mitmed pietismi õpetlased leidsid varjupaiga Berleburgis, Maini-äärsest Frankfurdist umbes 150 kilomeetrit põhjas. Neile pakkus asüüli kohalik aadlik krahv Casimir von Wittgenstein Berleburg, kes austas religiooni väga kõrgelt. Preestrite ja õpetlaste viibimine Berleburgis viis uue piiblitõlke loomiseni, mida tänapäeval tuntakse kui Berleburgi Piiblit. Kuidas see tõlge valmis?

Üks asüüli taotlejaid oli Johann Haug, kes oli kohalike teoloogide sallimatuse tõttu sunnitud lahkuma oma kodust Strasbourgis. Haug oli haritud õpetlane ja andekas keelemees. Ta rääkis teistele õpetlastele Berleburgis, et tema suurim soov on „teha täiesti puhas piiblitõlge, parandada Lutheri tõlget ja anda edasi Jumala Sõna otsest tähendust ja selle vaimu” („Die Geschichte der Berlenburger Bibel”). Eesmärgiks oli välja anda selgitavate märkuste ja kommentaaridega Piibel, mis oleks mõistetav ka lihtinimesele. Haug otsis kaastöötajaid Euroopa teiste maade õpetlaste hulgast ja töötas selle projekti kallal 20 aastat. Berleburgi Piiblit hakati välja andma alates 1726. aastast. Selle ulatuslike lisamärkuste tõttu ilmus see kaheksas köites.

Berleburgi Piiblil on nii mõnedki huviäratavad jooned. Näiteks 2. Moosese 6:2, 3 kõlab: „Siis Jumal rääkis Moosesega ja ütles talle: Mina olen ISSAND! Ma ilmutasin end Aabrahamile / Iisakile ja Jaakobile / kui kõikväeline Jumal: kuid oma nime JEHOOVA ei ole ma neile teatavaks teinud.” Sama salmi märkus selgitab: „Nimi JEHOOVA ..., eriline nimi / Jumala enda pandud nimi.” Jumala isikunimi Jehoova esineb ka 2. Moosese 3:15 ja 34:6 märkustes.

Berleburgi Piibel sai seega üheks tõlkeks saksakeelsete Piiblite pikas rivis, mis kasutab nime Jehoova kas põhitekstis, allmärkustes või kommentaarides. Üks nüüdisaegne tõlge, mis seab Jumala nime kohaselt ausse, on Jehoova tunnistajate välja antud Pühakirja Uue Maailma Tõlge.