Olgem uhked selle üle, et oleme kristlased!

„Kes kiitleb, see kiidelgu Issandast!” (1. KORINTLASTELE 1:31)

1. Millist suundumust võib tähele panna inimeste suhtumises religiooni?

„APATEISM.” Selle sõnaga iseloomustas hiljuti üks usuasjade kommentaator paljude inimeste suhtumist oma usku. Ta ütles: „Tähelepanuväärseim suundumus nüüdisaja religioonides ei ole üldsegi seotud usuga – see on hoiak, mida sobib kõige paremini kirjeldama sõna „apateism”.” Selgituseks defineeris ta apateismi kui „ükskõiksust oma religiooni vastu”. Ta märkis, et ehkki paljud inimesed „usuvad Jumalasse ..., ei hooli nad suurt temast”.

2. a) Miks ei ole selles midagi üllatavat, et inimesed on muutunud vaimselt apaatseks? b) Millist ohtu kujutab ükskõiksus tõelistele kristlastele?

² Selline kalduvus apaatiale ei üllata Piibli uurijaid (Luuka 18:8). Ja mis puudutab religiooni üldiselt, on ükskõiksus ootuspärane. Valereligioon on juba kaua inimesi eksitanud ja neile pettumust valmistanud (Ilmutuse 17:15, 16). Tõelistele kristlastele kujutab aga üleüldine loidus ja innukuse puudumine ohtu. Kui suhtume oma usku ükskõikselt ning kaotame innukuse Jumala teenimises ja Piibli tões, on tagajärjed halvad. Jeesus hoiatas niisuguse leiguse eest, manitsedes esimesel sajandil Laodikeas elanud kristlasi: „Sa pole külm ega kuum. Oh, oleksid sa külm või kuum! ... Sa oled leige” (Ilmutuse 3:15–18).

Mõistkem, kes me oleme

3. Mille üle võivad kristlased uhked olla?

³ Et vaimse apaatia vastu võidelda, peavad kristlased selgelt aru saama, kes nad on, ja tundma selle üle mõistlikku uhkust. Jehoova teenijate ja Kristuse jüngritena leiame Piiblist kirjeldusi selle kohta, kes me oleme. Me oleme Jehoova „tunnistajad”, „Jumala kaastöölised”, sest kuulutame aktiivselt „kuningriigi evangeeliumi” (Jesaja 43:10; 1. Korintlastele 3:9; Matteuse 24:14). Me oleme inimesed, kes ’üksteist armastavad’ (Johannese 13:34). Tõelised kristlased on need, „kelle meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebrealastele 5:14). Me oleme „taevatähed maailmas” (Filiplastele 2:15). Me püüame „elada vooruslikku elu paganate keskel” (1. Peetruse 2:12; 2. Peetruse 3:11, 14).

4. Mille alusel võib Jehoova teenija kindlaks teha, kes ta ei ole?

⁴ Jehoova tõelised teenijad teavad sedagi, millised inimesed nad ei ole. „Nad ei ole maailmast”, nagu ei olnud seda ka nende Juht Jeesus Kristus (Johannese 17:16). Nad hoiavad end eraldi „paganatest”, kes on „pimestunud mõistuse poolest ja võõrdunud Jumala elust” (Efeslastele 4:17, 18). Sellepärast on Jeesuse järelkäijad hüljanud „jumalakartmatu elu ja maailma himud” ning elavad „mõistlikult ja õieti ja  jumalakartlikult praegusel maailmaajastul” (Tiitusele 2:12).

5. Mida mõeldakse üleskutsega ’kiidelda Issandast’?

⁵ Kui mõistame selgelt, kes me oleme, ja kui meil on head suhted universumi kõrgeima Valitsejaga, ajendab see meid ’kiitlema Issandast’ (1. Korintlastele 1:31). Missugust kiitlemist siin silmas peetakse? Tõeliste kristlastena oleme uhked selle üle, et Jehoova on meie Jumal. Me järgime üleskutset: „Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on taiplik ja tunneb mind, et mina olen Jehoova, kes teeb head, õigust ja õiglust maal!” (Jeremija 9:23). Me „kiitleme” selle üle, et meil on au tunda Jumalat ja et ta kasutab meid teiste aitamisel.

Väljakutse hoida meeles kristlaseks olemise eelist

6. Miks on mõnel raske hoida meeles seda, missugune eelis on olla kristlane?

⁶ Tuleb tunnistada, et alati ei ole kerge hoida meeles seda, et kristlaseks olemine on eelis. Üks kristlikus peres üles kasvanud noormees meenutab, et ta oli mõnda aega vaimselt nõrk: „Tundsin vahel, et ma ei tea, miks olen Jehoova tunnistaja. Mulle oli juba lapsest peale õpetatud tõde. Mõnikord tundsin, et see on lihtsalt üks tunnustatud usuvooludest.” Teised lasevad oma isiksust kujundada meelelahutusmaailmal, meedial ja praegusel jumalakartmatul ellusuhtumisel (Efeslastele 2:2, 3). Osal kristlastel võivad tekkida vahetevahel kahtlused ning nad soovivad ehk seetõttu oma eluväärtusi ja sihte ümber hinnata.

7. a) Mis laadi eneseanalüüs on jumalateenijatele sobilik? b) Milles varitseb oht?

⁷ Kas on vale teha aeg-ajalt hoolikas eneseanalüüs? Ei ole. Tuleta meelde, et apostel Paulus julgustas kristlasi end läbi uurima: „Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!” (2. Korintlastele 13:5). Apostel ergutas hoolikalt pingutama selle nimel, et leida väikseimatki märki vaimsest nõrkusest, et siis astuda vajalikke samme selle võitmiseks. Kristlane, kes uurib, kas ta on usus, peaks kindlaks tegema, kas tema sõnad ja teod lähevad kokku tema usuga. Seevastu niisugune eneseanalüüs, mis ajendab otsima oma „identiteeti” või vastuseid, millel pole mingit seost meie suhetega Jehoovaga ja kristliku kogudusega, on mõttetu ja võib vaimsusele hukutavalt mõjuda. * Me ei tahaks ju kunagi minna „usu suhtes ... põhja nagu laev”! (1. Timoteosele 1:19.)

Me pole raskuste eest kaitstud

8., 9. a) Kuidas väljendas Mooses oma ebakindlust? b) Kuidas Jehoova vastas, kui Mooses tundis end küündimatuna? c) Millist mõju on sulle avaldanud Jehoova kinnitavad sõnad?

⁸ Kas aeg-ajalt end ebakindlalt tundvad kristlased peaksid arvama, et nad ei kõlba millekski? Muidugi mitte. Neid võib lohutada teadmine, et sellistes tunnetes pole midagi uut. Samamoodi on tundnud end ustavad jumalateenijad vanal ajal. Võtkem näiteks Moosese, keda teame erakordse usu, lojaalsuse ja andumuse poolest. Kui Moosesele anti ülesanne, millega ta enda meelest hakkama poleks saanud, küsis ta ebalevalt: „Kes olen mina?” (2. Moosese 3:11). Ilmselt mõtles ta, et ta pole mitte keegi ja et ta pole võimeline seda ülesannet täitma. Mooseses võisid küündimatusetunde tekitada mitmed tegurid tema taustas: ta kuulus orjarahva hulka, iisraellased olid ta tagasi lükanud ning ta ei olnud osav kõnemees (2. Moosese 1:13, 14; 2:11–14; 4:10). Ta oli karjane, mis oli egiptlaste meelest  põlastusväärne amet (1. Moosese 46:34). Pole ime, et Moosese arvates ei sobinud ta vabastama Jumala rahvast orjusest.

⁹ Jehoova kinnitas Moosest kahe võimsa tõotusega: „Mina olen sinuga, ja see olgu sulle tähiseks, et mina sind olen läkitanud: kui sa rahva Egiptusest oled välja viinud, siis te teenite Jumalat sellel mäel!” (2. Moosese 3:12). Jumal lubas oma kõhklevat teenijat pidevalt toetada. Lisaks andis Jehoova teada, et ta vabastab kindlasti oma rahva. Sajandite vältel on Jumal andnud sellesarnaseid kinnitavaid tõotusi. Näiteks ütles ta Moosese kaudu Iisraeli rahvale, kui see olid sisenemas Tõotatud Maale: „Olge vahvad ja tugevad ... Jehoova, su Jumal, käib ise ühes sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha!” (5. Moosese 31:6). Jehoova kinnitas ka Joosuale: „Ükski ei suuda sulle vastu panna kogu su eluajal ... ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!” (Joosua 1:5). Ja kristlastele tõotab ta: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Kuna meil on niisugune kindel tugi, siis võime olla uhked selle üle, et oleme kristlased!

10., 11. Mis aitas leviit Aasafil suhtuda õigesti Jehoova teenimisse ja pidada seda väärtuslikuks?

¹⁰ Umbes viissada aastat pärast Moosest kirjutas ustav leviit Aasaf siiralt oma kahtlustest, kas õigel teel käimisest on ikka mingit kasu. Samal ajal kui Aasaf püüdis katsumustest ja ahvatlustest hoolimata Jumalat teenida, nägi ta, kuidas mõned jumalapilkajad kogusid jõudu ja nende käsi käis hästi. Kuidas see Aasafile mõjus? „Aga mina – minu jalad oleksid peaaegu komistanud,” tunnistas ta, „mu sammud oleksid kohe libisenud! Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku!” Teda hakkasid vaevama kahtlused, kas maksab üldse olla Jehoova teenija. „Päris asjata ma olen hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi,” mõtles Aasaf, „ma olen olnud löödud kogu päeva.” (Laul 73:2, 3, 13, 14.)

¹¹ Mida Aasaf ebakindlust sisendavate tunnete vastu ette võttis? Kas ta eitas neid? Ei, ta rääkis neist palves Jumalale, nagu näeme 73. Laulust. Aasafile sai pöördepunktiks käik templisse. Seal ta mõistis, et pole midagi paremat, kui pühendunult Jumalat teenida. Kui ta Jehoova teenimist jälle hindama hakkas, sai ta aru, et Jehoova vihkab kurjust ja et omal ajal saavad kurjad karistada. (Laul 73:17, P 1997, 18, 19.) Parandanud oma hoiakut, sai Aasaf paremini aru sellest, milline au on olla Jehoova teenija. Ta ütles Jumalale: „Ometigi jään mina ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest! Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse!” (Laul 73:23, 24). Aasaf tundis jälle uhkust oma Jumala üle (Laul 34:3).

 Nad mõistsid selgesti, kes nad on

12., 13. Too näiteid piiblitegelastest, kes olid uhked oma suhete üle Jumalaga.

¹² Üks viis, kuidas meie kui kristlased võime kasvatada hindamist selle vastu, kes me oleme, on uurida ja võtta eeskujuks nende lojaalsete jumalateenijate usku, kes hoolimata raskustest tundsid suurt rõõmu oma suhete üle Jumalaga. Mõelgem Jaakobi pojale Joosepile. Noorena ta reedeti, müüdi orjaks ja viidi Egiptusesse, sadade kilomeetrite kaugusele jumalakartlikust isast ja soojast, tuge pakkuvast kodust. Egiptuses ei olnud Joosepil jumalakartliku nõu saamiseks kellegi poole pöörduda ning tal tuli seista silmitsi olukordadega, mis panid proovile tema moraali ja selle, kas ta toetub Jumalale. Ta pidas aga kindlalt meeles, et ta on Jumala teenija, ja tegi ustavalt seda, mis ta teadis olevat õige. Joosep oli uhke selle üle, et on Jehoova teenija, ehkki ta oli vaenulikus keskkonnas, ja ta ei kartnud seda tunnet väljendada (1. Moosese 39:7–10).

¹³ Kaheksasada aastat hiljem ei unustanud üks vangi võetud Iisraeli tüdruk, kellest oli saanud Süüria väepealiku Naamani orjatar, et ta on Jehoova teenija. Võimaluse avanedes andis ta julgelt Jehoovast head tunnistust, kui ta teatas, et Eliisa on tõelise Jumala prohvet (2. Kuningate 5:1–19). Aastaid pärast seda sündmust ja hoolimata ümbritsevast pahelisest keskkonnast, võttis noor kuningas Joosija ette pikaajalisi usureforme, parandas Jumala templi ja pööras rahva tagasi Jehoova juurde. Ta tundis uhkust oma usu ja jumalakummardamise üle (2. Ajaraamat 34. ja 35. peatükk). Taaniel ja  tema kolm heebrea kaaslast ei unustanud Babülonis kunagi, et nad on Jehoova teenijad, ning isegi surve all ja kiusatuses jäid nad laitmatuks. Kahtlemata olid nad uhked selle üle, et on Jehoova teenijad (Taaniel 1:8–20).

Olgem uhked selle üle, et oleme kristlased

14., 15. Miks on meil kui kristlastel põhjust „kiidelda”?

¹⁴ Need jumalateenijad olid edukad, kuna nad arendasid endas mõistlikku uhkust selle üle, missugune seisund on neil Jumala ees. Kuidas on meiega tänapäeval? Mille üle võime meie kui kristlased uhked olla?

¹⁵ Eelkõige peaksime sügavalt hindama seda, et oleme Jehoova nime kandev rahvas, kellel on tema õnnistus ja heakskiit. Jumal ei kahtle selles, kes talle kuuluvad. Apostel Paulus, kelle ajal valitses märkimisväärne religioosne segadus, kirjutas: „Issand tunneb neid, kes tema omad on” (2. Timoteosele 2:19; 4. Moosese 16:5). Jehoova tunneb uhkust nende üle, kes on tema omad. Ta teatab: „Kes puudutab teid, see puudutab tema [„minu”, UM] silmatera” (Sakarja 2:12). On selge, et Jehoova armastab meid. Vastutasuks peaksid meie suhted temaga põhinema sügaval armastusel tema vastu. Paulus täheldas: „Kes armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud” (1. Korintlastele 8:3).

16., 17. Miks võivad nii noored kui vanad kristlased olla uhked oma vaimse pärandi üle?

¹⁶ Jehoova tunnistajana üles kasvanud noored peaksid uurima, kas nende soov olla tuntud kristlasena tugevneb ja suhted Jumalaga muutuvad lähedasemaks. Nad ei saa loota üksnes oma vanemate usule. Paulus kirjutas iga jumalateenija kohta: „Tema seisab või langeb iseenese isandale.” Seepärast Paulus jätkas: „Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale” (Roomlastele 14:4, 12). Ilmselgelt ei ole võimalik ükskõikselt perekonna tavasid jätkates hoida alal lähedast ja pikaajalist suhet Jehoovaga.

¹⁷ Läbi ajaloo on elanud palju Jehoova tunnistajaid. Nende rida ulatub ustavast mehest Aabelist – kes elas umbes 6000 aastat tagasi – nüüdisaja Jehoova tunnistajatest koosneva suure rahvahulgani ja jätkub terve hulga Jehoova kummardajatega, kelle ees seisab lõputu tulevik (Ilmutuse 7:9; Heebrealastele 11:4). Meie oleme selle ustavate jumalateenijate pika rea lõpuosas. Milline suurepärane vaimne pärand meil küll on!

18. Miks kristlikud väärtused ja põhimõtted meid maailmast eraldavad?

¹⁸ Meie kristliku elu juurde kuuluvad ka väärtused, omadused, põhimõtted ja tunnused, mille järgi võib meid kui kristlasi ära tunda. Piiblis räägitakse sellest kui teest, ainsast edukast ja Jumalale meelepärasest eluteest (Apostlite teod 9:2; Efeslastele 4:22–24). Kristlastele on antud soovitus: „Katsuge kõike läbi; pidage kinni, mis hea on!” (1. Tessalooniklastele 5:21). Me saame hästi aru, milline tohutu erinevus valitseb kristluse ja Jumalast võõrdunud maailma vahel. Jehoova teeb selgelt vahet õigel ja valel jumalakummardamisel. Ta andis oma  prohveti Malakia kaudu teada: „Te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni!” (Malakia 3:18).

19. Mille küüsi tõelised kristlased kunagi ei lange?

¹⁹ Kuna Jehoovast „kiitlemine” on nii tähtis selles segadusse viidud maailmas, siis mis aitab meil jätkuvalt tunda mõistlikku uhkust oma Jumala üle ja pidada kindlalt meeles, et oleme kristlased? Kasulikke soovitusi võib leida järgmisest artiklist. Nendega arvestades ei lange tõelised kristlased mitte kunagi „apateismi” ohvriks.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

• Kuidas võivad kristlased ’kiidelda Issandast’?

• Mida sa õppisid Moosese ja Aasafi eeskujust?

• Millised piiblitegelased tundsid uhkust selle üle, et nad on Jumala teenijad?

• Miks on meil kui kristlastel põhjust „kiidelda”?

[Küsimused]

[Pilt lk 14]

Mooses tundis ajutiselt ebakindlust

[Pildid lk 15]

Vanal ajal olid paljud Jehoova teenijad uhked selle üle, kes nad on