Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kasutasime muutuvaid olusid kaugetes paikades kuulutamiseks

Kasutasime muutuvaid olusid kaugetes paikades kuulutamiseks

Elulugu

Kasutasime muutuvaid olusid kaugetes paikades kuulutamiseks

JUTUSTANUD RICARDO MALICSI

Kui ma kristliku neutraalsuse tõttu töö kaotasin, otsisime perega oma tulevikuvõimaluste kohta abi Jehoovalt. Rääkisime talle palves oma soovist teenistust laiendada. Peagi pärast seda algas meie rändurielu, mis viis meid kaheksale maale kahel kontinendil. Tänu sellele avanes meile võimalus anda tunnistust kaugetes paikades.

SÜNDISIN 1933. aastal Filipiinidel perekonnas, kes oli liitunud Filipiinide Sõltumatu Kirikuga. Kõik meie pere 14 liiget kuulusid sellesse kirikusse. Kui olin umbes 12-aastane, palusin Jumalat, et ta juhataks mind õige usu juurde. Üks minu õpetajatest pani mind usutundi kirja ja minust sai harras katoliiklane. Ma ei jätnud vahele ühtegi laupäevast pihilkäiku ega pühapäevast missat. Vähehaaval hakkas minusse aga sugenema kahtlusi ja rahulolematust. Mind vaevasid küsimused, mis puudutasid inimese surma, põrgutuld ja kolmainsust. Usujuhtide vastused kõlasid kuidagi võltsilt ega rahuldanud mind.

Leian rahuldavad vastused

Kolledžis õppides liitusin korporatsiooniga, kus sattusin sageli löömingutesse, mängima hasartmänge ning hakkasin suitsetama ja tegelema veel muude halbade asjadega. Ühel õhtul kohtusin ühe oma kursusekaaslase emaga, kes oli Jehoova tunnistaja. Esitasin talle samu küsimusi, mida olin küsinud oma usuõpetajatelt. Ta vastas kõigile mu küsimustele Piibli põhjal ning ma veendusin, et tema jutus peitub tõde.

Ostsin endale Piibli ja hakkasin tunnistajatega uurima. Peagi käisin kõikidel Jehoova tunnistajate koosolekutel. Võtsin kuulda Piibli tarka nõuannet, et „halb seltskond rikub head kombed”, ning lõpetasin läbikäimise oma ebamoraalsete sõpradega (1. Korintlastele 15:33, P 1997). See samm aitas mul piibliõpingutes edusamme teha ning lõpuks otsustasin end Jehoovale pühendada. Pärast ristimist aastal 1951 teenisin mõnda aega täisajalise jumalateenijana (pioneerina). Seejärel abiellusin 1953. aasta detsembris Aurea Mendoza Cruziga, kellest sai minu eluaegne partner ja ustav kaastööline teenistuses.

Vastus meie palvetele

Tahtsime mõlemad väga teenida pioneeridena, ent see soov ei täitunud otsekohe. Sellegipoolest ei lakanud me palumast, et Jehoova avaks meile võimalusi tema teenistuses. Elu polnud aga kergete killast. Siiski hoidsime alati meeles vaimseid eesmärke ning 25 aasta vanuselt määrati mind kogudusesulaseks, Jehoova tunnistajate koguduse juhtivaks ülevaatajaks.

Aja jooksul mu piiblilised teadmised kasvasid ja hakkasin seeläbi Jehoova põhimõtteid paremini mõistma. Sain aru, et mu töö läheb vastuollu minu kristlikku neutraalsust puudutava seisukohaga (Jesaja 2:2–4). Otsustasin seetõttu töölt lahkuda. See otsus pani meie usu proovile. Kuidas ma oma pere vajaduste eest hoolt hakkan kandma? Jällegi pöördusime palves Jehoova Jumala poole (Laul 65:3). Rääkisime talle oma muredest ja kartustest, kuid seejuures väljendasime ka soovi teenida seal, kus on suur vajadus Kuningriigi kuulutajate järele (Filiplastele 4:6, 7). Meil polnud vähimatki ettekujutust sellest, millised võimalused meile avanevad.

Alustame oma rännakut

Aprillis 1965 võtsin vastu päästeteenistuse juhataja ametikoha Viangchani rahvusvahelises lennujaamas Laoses ja me kolisime sinna. Viangchanis oli 24 tunnistajat ning meil oli tore võimalus teha kuulutustööd koos sealsete misjonäride ja mõnede kohalike vendadega. Hiljem viidi mind üle Udon Thani lennujaama Taisse. Olime selles linnas ainukesed tunnistajad. Pidasime kõik iganädalased koosolekud oma pere keskel. Kuulutasime majast majja, tegime korduskülastusi ja alustasime piibliuurimisi.

Hoidsime meeles Jeesuse üleskutset jüngritele, et nad kannaksid palju vilja (Johannese 15:8). Seepärast püüdsime Jeesuse jüngrite eeskuju otsusekindlalt järgida ning kuulutasime head sõnumit ikka edasi. Peagi andsid meie pingutused ka tulemusi. Üks Tai neiu võttis tõe vastu ja sai meie vaimseks õeks. Lisaks talle võtsid tõe poolel seisukoha kaks põhjaameeriklast ning hiljem said neist kristlikud kogudusevanemad. Kuulutasime Tai põhjaosas head sõnumit üle kümne aasta. On suur rõõm kuulda, et nüüd tegutseb Udon Thanis kogudus. Osa meie külvatud tõeseemnetest kannab head vilja.

Kahjuks tuli meil aga jälle kolida ning me palvetasime, et „lõikuse Issand” aitaks meil ka edaspidi oma osa kuulutustöösse anda (Matteuse 9:38). Meid viidi üle Iraani pealinna Teherani. Tollal valitses seal šahhirežiim.

Kuulutame keerulistel territooriumidel

Jõudnud Teherani, leidsime vaimsed vennad kiiresti üles. Liitusime väikese tunnistajate grupiga, kuhu kuulus 13-st eri rahvusest inimesi. Selleks et Iraanis head sõnumit kuulutada, tuli meil võtta kasutusele veidi teistsugused meetodid. Kuigi me ei kohanud otsest vastupanu, pidime olema ettevaatlikud.

Huviliste töögraafiku tõttu toimusid piibliuurimised mõnikord kesköö paiku või hiljemgi ning kestsid kuni varahommikuni välja. Ent meile valmistas suurt rõõmu näha, et see vaevarikas töö kannab vilja! Mitu filipiini ja korea perekonda võtsid kristliku tõe vastu ja pühendasid end Jehoovale.

Järgmine tööülesanne viis mind Bangladeshi Dhakasse. Jõudsime sinna 1977. aasta detsembris. Ka sellel maal polnud kuulutustööd kerge teha. Siiski hoidsime alati meeles, et tähtis on püsida aktiivsena. Jehoova vaimu abiga suutsime leida rohkesti peresid, kes tunnistasid ristiusku. Osa neist lausa janunes Pühakirja tõe kosutava vee järele (Jesaja 55:1). Nii alustasime palju piibliuurimisi.

Pidasime meeles Jumala tahet, et kõiksugused inimesed võiksid pääseda (1. Timoteosele 2:4). Õnneks ei proovinud keegi meile probleeme tekitada. Selleks et võimalikke eelarvamusi ületada, püüdsime pöörduda inimeste poole hästi sõbralikult. Üritasime nagu apostel Pauluski ’kõikidele saada kõigeks’ (1. Korintlastele 9:22). Kui inimesed pärisid meie külaskäigu põhjuse kohta, selgitasime neile seda lahkelt ning enamikus kohtades võeti meid väga sõbralikult vastu.

Leidsime Dhakast ühe kohaliku tunnistaja ning julgustasime teda tulema koos meiega kristlikele koosolekutele ja hiljem kuulutustööle. Seejärel hakkas mu naine ühe perega Piiblit uurima ja kutsus neid koosolekutele. Tänu Jehoova heldusele tuli kogu nende pere tõesse. Hiljem aitasid nende kaks tütart tõlkida piiblilist kirjandust bengali keelde ning lisaks õppisid paljud nende sugulased Jehoovat tundma. Paljud teisedki piibliõpilased võtsid tõe vastu. Nüüdseks teenib enamik neist kogudusevanemana või pioneerina.

Kuna Dhaka on väga rahvarohke linn, kutsusime mõningaid oma pere liikmeid endale kuulutustööle appi. Mitu neist võttiski kutse vastu ning ühines meiega Bangladeshis. Oleme tõesti väga rõõmsad ja tänulikud Jehoovale võimaluse eest sel maal head sõnumit kuulutada. Kui alguses oli seal ainult üks kuulutaja, siis nüüd tegutseb Bangladeshis kaks kogudust.

Juulis 1982 pidime taas kolima ja Bangladeshist lahkuma. Jätsime vendadega pisarsilmil hüvasti. Peagi pärast seda pakuti mulle tööd Entebbe rahvusvahelises lennujaamas Ugandas, kuhu me jäime neljaks aastaks ja seitsmeks kuuks. Mida saime sel maal Jehoova suure nime austamiseks ära teha?

Teenime Jehoovat Ida-Aafrikas

Entebbe rahvusvahelises lennujaamas oli meil naisega vastas autojuht, kes pidi meid majutuskohta viima. Lennujaamast lahkudes hakkasin autojuhile Jumala Kuningriigist rääkima. Ta küsis mult: „Kas te olete Jehoova tunnistaja?” Minu jaatava vastuse peale ütles mees: „Üks teie vendadest töötab lennujuhtimistornis.” Palusin, et ta viiks mind otsekohe tema juurde. Kohtusime vennaga, kes oli meid nähes ülirõõmus, ning me tegime kokkuleppeid seoses koosolekute ja kuulutustööga.

Sel ajal oli Ugandas vaid 228 Kuningriigi kuulutajat. Meie esimene aasta möödus koos paari Entebbe vennaga tõeseemneid külvates. Kuna sealsetele inimestele meeldib väga lugeda, õnnestus meil levitada palju kirjandust, sealhulgas sadu ajakirju. Nädalavahetustel kutsusime Entebbe territooriumile appi kuulutama vendi pealinnast Kampalast. Mu esimest avalikku kõnet oli kuulamas neli inimest.

Järgmise kolme aasta jooksul saime kogeda erilist õnne, kui nägime oma õpilasi õpitust kinni haaramas ja kiirelt edenemas (3. Johannese 4). Ühel ringkonnakokkutulekul ristiti kuus meie piibliõpilast. Nii mõnigi neist ütles, et ta on saanud innustust alustada täisajalist teenistust, nähes meid pioneerina teenimas täiskohaga töö kõrvalt.

Mõistsime, et ka tööpaik võib olla viljakas territoorium. Kord pöördusin lennujaama tuletõrjeametniku poole ja rääkisin talle Piiblil põhinevast lootusest elada paradiisliku maa peal. Näitasin talle tema enda Piiblist, et sõnakuulelikud inimesed elavad tulevikus rahus ja ühtsuses ning et siis pole enam vaesust, elamispindade puudust, sõdu, haigusi ega surma (Laul 46:10; Jesaja 33:24; 65:21, 22; Ilmutuse 21:3, 4). Nende sõnade nägemine omaenda Piiblis sütitas temas huvi. Alustasime kohe piibliuurimist. Ta hakkas käima kõikidel koosolekutel. Peagi pühendas ta end Jehoovale ja lasi end ristida. Hiljem alustas ka tema täisajalist teenistust.

Meie Ugandas viibimise ajal puhkesid seal kaks korda rahutused, kuid need ei peatanud meie vaimset tegevust. Rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate perekonnad viidi kuueks kuuks üle Kenyasse Nairobisse. Need, kes Ugandasse jäid, jätkasid kristlike koosolekute pidamist ja kuulutustööd, ehkki pidime tegutsema tasa ja targu.

Aprillis 1988 jõudis minu töö seal lõpule ning me kolisime jälle. Lahkusime Entebbe kogudusest sügava rahulolutundega sealse vaimse arengu üle. Juulis 1997 oli meil võimalus Entebbet taas külastada. Selleks ajaks olid mõned meie endised piibliõpilased saanud kogudusevanemaks. Kui rõõmustav oli näha, et avalikul koosolekul viibis 106 inimest!

Liigume edasi puutumata territooriumile

Kas meile avanes teenistuses veel uusi võimalusi? Jah, järgmine tööülesanne viis mind Somaaliasse, Muqdisho rahvusvahelisse lennujaama. Püüdsime hästi ära kasutada seda uut võimalust teenida territooriumil, kus polnud varem kuulutatud.

Meie kuulutustöö piirdus enamasti saatkonna töötajate, filipiinlastest tööliste ja teiste välismaalastega. Sageli kohtasime neid turul ning käisime neil külas. Leidlikult ja samas siiski ettevaatlikult tegutsedes ning täielikult Jehoovale lootes saime Piibli tõdesid teistega jagada ning see kandis nende eri rahvusest inimeste seas ka vilja. Kahe aasta pärast, just enne sõja puhkemist, lahkusime Muqdishost.

Järgmisena määras Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon mind Myanmari Yangoni. Ka seal avanes meil häid võimalusi aidata ausa südamega inimestel õppida Jumala eesmärke tundma. Pärast Myanmari määrati meid Tansaaniasse Dar es Salaami. Selles linnas oli märksa kergem majast majja head sõnumit kuulutada, kuna seal elas palju inglise keelt rääkivaid inimesi.

Ühelgi maal, kus me töötasime, ei tekkinud meil teenistuses olles erilisi probleeme, kuigi mitmel pool oli Jehoova tunnistajate tööl piiranguid. Kuna minu töö oli tavaliselt seotud mingi valitsusasutuse või rahvusvahelise organisatsiooniga, ei seadnud inimesed meie tegevust kahtluse alla.

Minu töö tõttu tuli meil naisega kolmkümmend aastat rändurielu elada. Ent meie silmis oli see töö vaid vahend, mis aitas meil saavutada peamist eesmärki – edendada Jumala Kuningriigi huve. Oleme Jehoovale väga tänulikud, et ta aitas meil muutuvaid olusid hästi kasutada ja saada osa imelisest võimalusest kuulutada head sõnumit kaugetes paikades.

Tagasi seal, kus kõik algas

Kui mul sai vanust 58 aastat, otsustasin varakult pensionile jääda ja Filipiinidele naasta. Jõudnud kodumaale tagasi, palusime Jehooval meie samme juhtida. Hakkasime teenima Cavite provintsi Trece Martiresi linna koguduses. Kui me sinna jõudsime, oli seal ainult 19 Jumala Kuningriigi kuulutajat. Tehti korraldusi igapäevaseks kuulutustööks ja alustati palju piibliuurimisi. Kogudus hakkas kasvama. Mingi aeg oli mu naisel tervelt 19 ja mul 14 kodust piibliuurimist.

Peagi jäi meie kuningriigisaal liiga väikeseks. Palvetasime Jehoova poole selles küsimuses. Üks vaimne vend ja tema naine otsustasid annetada meile maatüki ning harubüroo kiitis heaks laenu, mis võimaldas meil rajada uue kuningriigisaali. Uuel hoonel on olnud suur mõju kuulutustööle ning koosolekutel olijate arv kasvas iga nädalaga. Praegu abistame üht 17-liikmelist kogudust, mis asub meist umbes tunnipikkuse teekonna kaugusel.

Hindame naisega väga seda erilist võimalust, mis meile on osaks saanud, teenides nii paljudes maades. Vaadates tagasi oma rändurielule, tunneme sügavat rahulolu, kuna teame, et kasutasime seda parimal võimalikul viisil – aidates teistel Jehoovat tundma õppida.

[Kaart lk 24, 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

TANSAANIA

UGANDA

SOMAALIA

IRAAN

BANGLADESH

MYANMAR

LAOS

TAI

FILIPIINID

[Pilt lk 23]

Oma naise Aureaga