Miks on kasulik rahu sobitada

ED OLI suremas, kuid Bill vihkas teda. Kahekümne aasta eest oli Ed teinud otsuse, mis maksis Billile töökoha ja ajas kunagi nii lähedased sõbrad tülli. Nüüd püüdis Ed andestust paluda, selleks et ta võiks rahus surra. Bill aga keeldus teda ära kuulamast.

Ligi 30 aastat hiljem, kui Billi enda elu oli lõpule jõudmas, selgitas ta, miks ta ei tahtnud andeks anda. „Edil polnud tarvis teha seda, mida ta oma parimale sõbrale tegi. Ma lihtsalt ei tahtnud temaga pärast neid kahtekümmet aastat ära leppida. ... Võib-olla ma tegin valesti, aga nii ma tundsin.” *

Mitte kõik erimeelsused ei lõppe alati nii õnnetult, aga sageli jätavad need inimestesse haavatud ja kibestunud tundeid. Mõelgem inimesele, kes tunneb sama mis Ed. Kui ta mõistab, millist kahju tema otsus põhjustas, võib tema hinge jääda kripeldama süütunne ja tohutu kaotusvalu. Ometi võib ta tunda  end haavatuna, mõeldes, kuidas solvunud sõber nende sõpruse nii kergekäeliselt nagu rämpsu kõrvale heitis.

Keegi teine aga, kes võib tunda sama mis Bill, peab end pahaaimamatuks ohvriks ning võib olla sügavalt kibestunud ja nördinud. Tema seisukohast mõistis endine sõber olukorda vägagi hästi ja põhjustas halba ilmselt täiesti meelega. Kahe inimese erimeelsuste puhul on tavaline, et kumbki on veendunud enda õigsuses ja teise täielikus süüs. Seetõttu avastavad kaks endist sõpra olevat end otsekui sõjajalal.

Nad jätkavad omavahelist võitlust hääletute relvadega – pööravad teisest mööda kõndides pilgu kõrvale ja ignoreerivad üksteist, kui satuvad ühte seltskonda. Nad seiravad üksteist eemalt varjatud pilgul või panevad silmavaatesse kogu külmuse ja vihkamise. Kui nad räägivad, on nende sõnad napid ja järsud või siis täis solvanguid, mis lõikavad teravalt nagu noaga.

Ent hoolimata sellest et nad on sattunud teineteisega justkui täielikku vastuollu, on nad tõenäoliselt ühel meelel nii mõneski asjas. Nad võivad tunnistada, et neil on tõsiseid probleeme ja et neil on kahju lähedasest sõbrast ilma jääda. Mõlemale teeb mädanema läinud haav tõenäoliselt suurt valu ja kumbki teab, et midagi tuleb selle paranemiseks ette võtta. Kes aga astub esimese sammu, et kahjustunud suhteid parandada ja rahu sobitada? Kumbki ei taha olla esimene.

Kaks tuhat aastat tagasi puhkes Jeesus Kristuse apostlite vahel aeg-ajalt ägedaid vaidlusi (Markuse 10:35–41; Luuka 9:46; 22:24). Pärast ühte niisugust sõnelust küsis Jeesus: „Mille üle te teel vaidlesite?” Apostlid jäid häbi pärast vait ega vastanud talle (Markuse 9:33, 34). Jeesuse õpetuste abil suutsid nad omavahelised head suhted taastada. Veel tänapäevalgi aitavad Jeesuse ja mõne ta jüngri nõuanded tekkinud konflikte lahendada ja purunenud sõprussuhteid parandada. Vaadakem, kuidas.

Püüa rahu sobitada

„Ma ei taha selle inimesega rääkida. Ma ei taha teda enam kunagi näha.” Kui sa oled kellegi kohta niisuguseid sõnu öelnud, on sul vaja midagi ette võtta, nagu näitavad järgmised piiblisalmid.

Jeesus õpetas: „Kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga” (Matteuse 5:23, 24). Samuti ütles ta: „Kui su vend eksib sinu vastu, siis mine ja noomi teda nelja silma all” (Matteuse 18:15). Ükskõik kas solvajaks oled sina või keegi teine, Jeesuse sõnad rõhutavad, et sinul on vaja kaaslasega asjad kiiresti sirgeks rääkida. Seda tuleks teha „tasase vaimuga” (Galaatlastele 6:1). Niisuguse vestluse eesmärk ei ole minna ennast õigustama, et oma imagot säilitada, või sundida vastaspoolt vabandust paluma, vaid ära leppida. Kas sellest Piibli nõuandest on kasu?

Ernest on suure büroo juhataja. * Ta on palju aastaid pidanud oma töö käigus lahendama delikaatseid küsimusi seoses igasuguste inimestega ja samal ajal säilitama nendega head töösuhted. Ta on näinud, kui kergelt võivad inimeste vahel konfliktid tekkida. Ernest ütleb: „Mul esineb aeg-ajalt teistega lahkhelisid. Sel juhul ma aga istun inimesega maha ja arutan seda probleemi. Mine otse nende juurde.  Räägi nendega silmast silma, pidades silmas eesmärki sobitada rahu. See nõuanne on alati toiminud.”

Alicial on sõpru paljudest kultuuridest ja ta mainib järgmist: „Mõnikord tajun, et olen öelnud midagi, mis teist ilmselt solvas. Lähen siis ja palun sellelt inimeselt vabandust. Vahel võib juhtuda, et ma palun vabandust sagedamini isegi kui tarvis, kuna juhul, kui teine ei olegi solvunud, on mul tänu sellele ikkagi parem tunne. Tean siis, et meie vahel ei ole mingit arusaamatust.”

Ületa takistused

Rahu jalule seadmise teel võib sageli olla aga takistusi. Oled sa kunagi öelnud: „Miks peaksin mina esimesena püüdma ära leppida? Tema ju algatas selle tüli”? Või kas oled teise juurde asju sirgeks rääkima minnes kuulnud sõnu „Mul pole sulle midagi öelda”? Osa inimesi reageerib nii sellepärast, et nad on haiget saanud. Õpetussõnad 18:19 ütleb: „Petetud vend paneb rohkem vastu kui tugev linn, ja tülid on otsekui kindluse riiv!” Seega püüa teise tunnetega arvestada. Kui ta sind eemale tõrjub, oota natuke aega ja proovi uuesti. Siis võib „tugev linn” olla avatud, nii et sa saad „riivi” eemaldada ja kaaslasega ära leppida.

Teine rahu sobitamist takistav tegur võib olla seotud inimese eneseväärikusega. Mõni peab vabanduse palumist või isegi vastasega rääkimist alandavaks. Mure eneseväärikuse pärast on kohane, aga kas rahu sobitamisest keeldumine tõstab või kahandab inimese eneseväärikust? Kas selle kartuse varjus eneseväärikust kaotada ei peitu hoopis uhkus?

Piiblikirjutaja Jakoobus näitab, et vaidlushimu ja uhkus on omavahel seotud. Paljastanud, et mõningate kristlaste seas on „sõdimisi” ja „tülisid”, jätkab ta: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu” (Jakoobuse 4:1–3, P 1997; 4:6). Kuidas takistab suurelisus ehk uhkus inimestel rahu sobitada?

Uhkus eksitab inimest, pannes teda uskuma, et ta on teistest parem. Suureline inimene tunneb, et tal on õigus kaaslaste moraaliväärtuste üle otsustada. Mis moel? Lahkhelide puhul näevad nad oma vastases hukkaläinud hinge, kel pole lootustki paranemisele. Uhkus paneb mõningaid järeldama, et inimesed, kes neist erinevad, ei vääri mingit tähelepanu, veel vähem siirast vabandust. Seetõttu lasevad uhkust täis inimesed sageli konfliktidel edasi kesta ega ürita neid korralikult lahendada.

Nii nagu maanteele pandud tõke peatab sealse liikluse, takistab ka uhkus sageli inimesel astumast neid samme, mis rahu jalule seadmiseks on vaja. Seega, kui sa tunned endas tõrget kellegagi ära leppida, võib see tähendada, et sinus võimutseb uhkustunne. Kuidas uhkust maha suruda? Arendades endas sellele vastupidist omadust – alandlikkust.

Toimi just vastupidi

Piibel toonitab alandlikkuse tähtsust. „Alandlikkuse ja Jehoova kartuse tasu on rikkus, au ja elu!” (Õpetussõnad 22:4.) Laul 138:6 näitab, kuidas Jumal suhtub alandlikesse ja uhketesse inimestesse: „Jehoova on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära!”

Paljud inimesed võrdsustavad alandlikkust alandusega. Nii paistavad mõtlevat maailma juhid. Kuigi poliitilistele juhtidele alluvad terved rahvad, ei julge nad alandlikult oma vigu tunnistada. Kuulda kellegi poliitiku suus sõnu „Palun vabandust” on laialt kajastamist vääriv uudis. Kui üks endine valitsusametnik palus hiljuti vabandust oma eksimuse pärast seoses inimkaotusi põhjustanud õnnetusega, jõudsid tema sõnad paljude ajalehtede esiküljele.

Alandlikkust on kirjeldatud kui omadust, millega on seotud tagasihoidlik arvamus endast ning mis on uhkuse ja upsakuse vastand. Seega näitab alandlikkus inimese enda, mitte teiste hinnangut tema kohta. Enda vigade alandlik tunnistamine ja siiras andekspalumine ei alanda inimest, vaid pigem tõstab tema  mainet. Piibel ütleb: „Inimese süda on kõrk enne murdumist, ja enne au on alandlikkus!” (Õpetussõnad 18:12, P 1938–40).

Poliitikute kohta, kes oma eksimuste pärast vabandust ei palu, ütles üks vaatleja: „Kahjuks paistavad nad arvavat, et vigu tunnistades ilmutavad nad nõrkust. Nõrgad ja ebakindlad inimesed ütlevad vaevalt kunagi: „Vabandust!” Hoopis suuremeelsed ja julged ei karda, et sõnad „Ma eksisin” rööviksid neilt väärikuse.” Sama kehtib ka nende puhul, kel pole poliitilist võimu. Kui sa püüad asendada uhkuse alandlikkusega, on sul märksa paremad võimalused tüliküsimuses rahu saavutada. Pane tähele, kuidas üks pere selle tõe enda jaoks avastas.

Arusaamatuse tõttu olid Julie ja tema venna Williami vahel tekkinud pinged. Siis sai William Julie ja tema mehe Josephi peale nii vihaseks, et katkestas nendega igasugused suhted. Ta isegi tagastas kõik kingitused, mis Julie ja Joseph olid talle aastate jooksul teinud. Kuud möödusid ning venna ja õe vahel valitsenud läheduse asemel oli tekkinud kibedus.

Joseph otsustas siiski proovida rakendada Matteuse 5:23, 24 nõuannet. Ta üritas pöörduda oma naise venna poole tasases vaimus ja saatis talle kirju, milles ta palus vabandust, et on teda solvanud. Joseph innustas oma naist vennale andestama. Aja jooksul William veendus, et Julie ja Joseph püüdsid siiralt rahu sobitada, ja tema süda pehmenes. William ja tema naine said Julie ja Josephiga kokku ning nad kõik palusid andestust, embasid üksteist ja taastasid oma sõprussuhted.

Kui sa igatsed lahendada konflikti, mis sul kellegagi on tekkinud, siis rakenda kannatlikult ellu Piibli õpetusi ja püüa sobitada temaga rahu. Jehoova aitab sind. Need sõnad, mis Jumal ütles muistsele Iisraelile, osutuvad tõeks ka sinu puhul: „Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu sarnanenud jõele” (Jesaja 48:18).

[Allmärkused]

[Pildid lk 7]

Andekspalumine aitab sageli rahumeelsed suhted taastada