Sõnasõjad – miks need teevad haiget?

„Kust tulevad siis sõdimised ja kust tülid teie keskel?” (JAKOOBUSE 4:1, P 1997)

PIIBLIKIRJUTAJA Jakoobus ei suunanud seda küsimust Rooma leegionite sõduritele, kes tol ajal vallutussõdu pidasid. Samuti ei uurinud ta esimese sajandi juudi sikariootide ehk põueodameeste relvastatud võitluse tagamaid. Jakoobus pidas silmas vaidlusi kõigest kahe inimese vahel. Miks ta sellist väljendit kasutas? Sellepärast, et nagu sõjadki, mõjuvad isikutevahelised konfliktid hävitavalt. Pane tähele järgmisi Piibli jutustusi.

Patriarh Jaakobi pojad vihkasid oma venda Joosepit sedavõrd, et müüsid ta orjaks (1. Moosese 37:4–28). Hiljem püüdis Iisraeli kuningas Saul tappa Taavetit. Miks? Ta oli Taaveti peale kade (1. Saamueli 18:7–11; 23:14, 15). Esimesel sajandil rikkusid kaks kristlikku naist Euodia ja Süntühhe omavahelise riiuga terve koguduse rahu (Filiplastele 4:2).

Hilisematel aegadel lahendasid mehed oma erimeelsusi duellidel mõõkade või püstolite abil. Sageli sai üks duellantidest surma või eluaegse vigastuse. Tänapäeval piirdub vaenutsevate poolte relvavalik enamasti kibedate ja salvavate sõnadega. Kuigi verd sõnasõdades tavaliselt ei valata, tekitavad need kahju inimese tundeelule ja mainele. Tihti saab nendes „sõdades” kannatada süütu pool.

Mõtle, mis toimus mõni aasta tagasi, kui üks anglikaani preester süüdistas teist vaimulikku kirikurahade hooletus kasutamises. Nendevaheline riid sai avalikuks ja lõhestas nende koguduse. Osa koguduseliikmeid keeldus tulemast jumalateenistusele, kui seda  juhatas preester, kelle vastu nad seisid. Vaenupoolte põlgus üksteise vastu oli nii suur, et nad isegi ei rääkinud omavahel kirikus teenistusel olles. Kui siis süüdistavale preestrile endale heideti ette seksuaalset väärkohtlemist, paisus riid veelgi.

Canterbury peapiiskop pöördus nende kahe vaimuliku poole, nimetades nendevahelist tüli „vähktõveks” ja „skandaaliks, mis häbistab Meie Issanda nime”. Aastal 1997 soostus üks preestritest ametist lahkuma. Teine ei loobunud oma ametist enne, kui jõudis kohustusliku pensionilemineku ikka. Siiski jäi ta teenistusse viimase võimaliku hetkeni, minnes emerituuri (vanaduspuhkusele) oma 70. sünnipäeval 7. augustil 2001. Ajaleht „The Church of England Newspaper” mainis, et tema ametist lahkumise päev langes ühte pühak Victriciuse päevaga. Kes oli pühak Victricius? 4. sajandil elanud piiskop, keda olevat piitsutatud, kuna ta keeldus sõjaväes võitlemast. Osutades kahe mehe erinevale hoiakule, ütles ajaleht, et seda emerituuri läinud preestrit „ei iseloomustanud küll soov keelduda võitlemast kiriklikus vaidluses”.

Need preestrid oleksid võinud vältida seda kahju, mida nad põhjustasid endale ja teistele, kui nad ainult oleksid rakendanud Roomlastele 12:17, 18 nõuannet: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.”

Kuidas on lood sinuga? Kui keegi sind haavab, siis kas sa lased pahameelel end tõugata sõnasõtta? Või kas sa hoidud karmidest sõnadest ja hoiad tee rahu sobitamiseks avatuna? Kui sa solvad kedagi, siis kas sa väldid seda isikut, lootes, et küll aeg ja lühike mälu lõpuks summutab asja? Või kas sa püüad kiirelt andeks paluda? Ükskõik kas sul on vaja vabandust paluda või andeks anda, teed sa rahu sobitada püüdes endale ainult head. Piibli nõuanded aitavad meil lahendada isegi kaua kestnud konflikte, nagu järgmine artikkel seda näitab.