Lugejate küsimusi

Kas kristlane võib ametiisikule kinkida teenuse eest raha või midagi muud, või tuleb seda pidada altkäemaksuks?

Kristlased soovivad suhtuda arukalt kohalikesse tavadesse, pidades meeles, et mis on sobilik ja seaduslik ühel maal, võib mõnes teises riigis olla täiesti kohatu ja ebaseaduslik (Õpetussõnad 2:6–9). Kristlane peaks alati meeles pidama, et kes soovib „tulla külaliseks sinu [Jehoova] telki”, peab hoiduma altkäemaksu andmisest ja võtmisest (Laul 15:1, 5; Õpetussõnad 17:23).

Mis on altkäemaks? „Õigusleksikoni” järgi on altkäemaks „ametiisikule antav vara või muu soodustus vastutasuna selle eest, et ametiisik paneks altkäemaksu andja või teise isiku huvides ja oma ametiseisundit kasutades toime seadusega mittelubatud teo või ebaseaduslikult jätaks teo toime panemata”. Kristlase elukohast sõltumata võib siis altkäemaksuks pidada näiteks seda, kui kohtunikule või politseinikule antakse raha või kingitus eesmärgiga rikkuda seadust, või kui samal meetodil püütakse panna inspektorit mingi vea või korrarikkumise suhtes silma kinni pigistama. Altkäemaks on ka see, kui püüda kingituse abil saada mõnd soodustust, näiteks saada mingis nimekirjas etteotsa või järjekorras teistest mööda. Selline toimimine on ka armastusetu (Matteuse 7:12; 22:39).

Kas on aga tegu altkäemaksuga, kui ametiisikule antakse kingitus või raha eesmärgiga saada mõnd seaduslikku teenust või vältida ebaõiget kohtlemist? Ametnikud ei pruugi mõnel maal võtta last kooli vastu, võtta inimest haiglasse või tegeleda immigratsioonidokumentidega enne, kui nad on saanud raha. Või viivitavad nad sellega, et mõni uuendamist ja pikendamist vajav luba või litsents läbi vaadata.

Raha kinkimise kombed ja suhtumine sellesse on riigiti erinev. Paikades, kus selline toimimisviis on üldine ja ootuspärane, võib mõni kristlane leida, et kuni ta ei riku seadust, ei patusta ta ka Piibli põhimõtete vastu, kui pakub ametiisikule raha, et too oma kohuse täidaks. Mõnes riigis võetaksegi seda kui kingitust lisana ametniku väikesele sissetulekule. Tuleb aga meeles pidada, et on vahe, kas pakkuda raha seadusega ettenähtud teenuse eest või anda altkäemaksu ebaseadusliku soodustuse eest.

Teisest küljest ei anna mõned Jehoova tunnistajad seadusliku teenuse eest inspektorile, tolliametnikule või teistele raha, kuigi see on nende kandis tavaks. Kuna Jehoova tunnistajaid tuntakse nende hea südametunnistuse ja aususe poolest, ei oodatagi neilt mõnikord tasu selliste teenuste eest, mida enamik inimesi saab vaid tasu eest (Õpetussõnad 10:9; Matteuse 5:16).

Kokkuvõtteks võib öelda, et iga Jehoova teenija peab ise otsustama, kas ta annab raha seadusliku teenuse eest või selleks, et vältida ebaõiglast kohtlemist. Eelkõige peaks ta käituma nii, et ta südametunnistus jääks puhtaks, et ta ei määriks Jehoova nime ega paneks teisi komistama (Matteuse 6:9; 1. Korintlastele 10:31–33; 2. Korintlastele 6:3; 1. Timoteosele 1:5).