Olgu Jehoova sinu Jumal

PIIBLI aegadel oli inimesi, kellel olid Jehoovaga sedavõrd lähedased suhted, et teda nimetati nende Jumalaks. Pühakirjas öeldakse Jehoova kohta, et ta oli „Aabrahami Jumal”, „Taaveti Jumal” ja „Eelija Jumal” (1. Moosese 31:42; 2. Kuningate 2:14; 20:5).

Kuidas said need mehed Jumalaga nii lähedaseks? Mida võime õppida nende kogemusest selle kohta, kuidas luua ja hoida Loojaga häid suhteid?

Aabraham „uskus Jehoovat”

Aabraham on esimene inimene, kelle kohta Piibel ütleb, et „ta uskus Jehoovat”. Usk oli Aabrahami peamine omadus, mis tõi talle Jumala heakskiidu. Õigupoolest tundis Jehoova Aabrahami vastu sellist poolehoidu, et Looja tutvustas end ise hiljem Moosesele kui „Aabrahami Jumalat” ning tema poja Iisaki ja pojapoja Jaakobi Jumalat (1. Moosese 15:6; 2. Moosese 3:6).

Kuidas kujunes Aabrahamil selline usk Jumalasse? Eelkõige sel moel, et Aabraham rajas oma usu kindlale alusele. Jehoova toimimisviise võis talle tutvustada Noa poeg Seem, kes oli oma silmaga näinud Jumala päästetegusid. Seem oli ise nende sündmuste tunnistajaks, mil Jehoova „varjas ainult õigusekuulutajat Noad, neid kaheksakesi, kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale” (2. Peetruse 2:5). Aabraham võis Seemilt kuulda, et kui Jehoova midagi lubab, siis ta ka täidab selle kindlalt. Kui Jumal andis Aabrahamile tõotuse, rõõmustus ta ja tugines oma elus sellele kindlale teadmisele, et Jumal täidab oma tõotuse.

Aabrahami usk rajanes kindlal alusel ja tugevnes läbi tema tegude. Apostel Paulus kirjutas: „Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb” (Heebrealastele 11:8). Selline sõnakuulelik tegutsemine kasvatas Aabrahami usku, nagu näitavad jünger Jakoobuse sõnad: „Sa näed, et usk töötas ühes tema tegudega ja et tegudest sai usk täiuslikuks” (Jakoobuse 2:22).

Lisaks katsus Jehoova Aabrahami usu läbi, mis tegi selle veelgi kindlamaks. Paulus ütles: „Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki, kui teda katsuti.” Läbikatsumine  puhastab ja tugevdab usku ning teeb selle kallihinnalisemaks kui kuld (Heebrealastele 11:17; 1. Peetruse 1:7).

Kuigi Aabraham ei elanud nii kaua, et oleks näinud kõigi Jumala tõotuste täitumist, oli tal rõõm näha, kuidas teised järgisid tema eeskuju. Tema naist Saarat ja kolme pereliiget – Iisakit, Jaakobit ja Joosepit – tuuakse Piiblis samuti eeskujuks (Heebrealastele 11:11, 20–22).

Usk nagu Aabrahamil

Usk on tähtis igaühele, kes soovib, et Jehoova oleks tema Jumal. „Ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane,” kirjutas Paulus (Heebrealastele 11:6). Kuidas saavad jumalateenijad tänapäeval arendada sellist tugevat usku, nagu oli Aabrahamil?

Nii nagu Aabrahami usk, peaks ka meie usk rajanema kindlal alusel. Seda võib kõige paremini saavutada Piibli ja piibliliste väljaannete korrapärase uurimisega. Kui lugeda Piiblit ja loetu üle mõtiskleda, kinnitab see meile, et Jumala tõotused täituvad. Kindel lootus ajendab meid muutma oma eluviisi. Meie usku tugevdavad veelgi Jumalale kuulekad teod, nagu osalemine kuulutustöös ja osavõtt kristlikest koosolekutest (Matteuse 24:14; 28:19, 20; Heebrealastele 10:24, 25).

Meie usk proovitakse kindlasti läbi, võib-olla vastupanu, raske haiguse, lähedase surma või millegi muuga. Kui jääme katsumustes Jehoovale ustavaks, tugevdab see meie usku ja teeb selle kallihinnalisemaks kui kuld. Kas me siis näeme oma eluajal kõigi Jumala tõotuste täitumist või mitte, lähendab meie usk meid Jehoovaga. Lisaks sellele ajendab meie eeskuju teisi järgima meie usku (Heebrealastele 13:7). Nii oli see Ralphi puhul, kes pani tähele ja järgis oma vanemate usku. Ralph jutustab:

„Kui elasin kodus, tõusis terve pere vanemate õhutusel hommikul vara üles, et koos Piiblit lugeda. Lugesime nõnda läbi terve Piibli.” Ralph loeb siiani hommikuti Piiblit ja see annab ta päevale hea alguse. Lisaks käis Ralph iga nädal koos isaga kuulutamas. „Nii õppisin tegema korduskülastusi ja juhatama piibliuurimisi.” Praegu teenib Ralph vabatahtliku teenijana ühes Euroopa Jehoova tunnistajate harubüroos. Milline tasu see küll on tema vanemate usu eest!

Jehoova „südame järgi mees”

Ka Taavet, kes sündis umbes 900 aastat pärast Aabrahami, on silmapaistev isiksus Pühakirjas mainitud Jehoova teenijate hulgas. Prohvet Saamuel ütles selle Jehoova valitud kuninga kohta: „Jehoova on enesele otsinud oma südame järgi mehe.” Jehoova ja Taaveti vahel olid nii lähedased suhted, et prohvet Jesaja rääkis hiljem kuningas Hiskijale „Jehoovast, su isa Taaveti Jumalast” (1. Saamueli 13:14; 2. Kuningate 20:5; Jesaja 38:5).

Kuigi Taavet oli Jehoovale südame järgi mees, ei suutnud ta alati oma himusid vaos hoida. Ta eksis rängalt kolmel korral: lubas seaduselaeka valel viisil Jeruusalemma viia; rikkus Batsebaga abielu ja sepitses tema abikaasa Uurija surma; lasi Iisraelis  ja Juudas korraldada rahvaloenduse, milleks Jehoova polnud käsku andnud. Kõigil neil kordadel astus Taavet üle Jumala Seadusest (2. Saamueli 6:2–10; 11:2–27; 24:1–9).

Kui aga Taavet seati silmitsi oma pattudega, oli ta valmis nende eest vastutama ega veeretanud süüd teiste kaela. Ta tunnistas, et seaduselaeka vedamine polnud õigesti korraldatud, ning lisas, et „meie teda [Jehoovat] ei nõudnud, nõnda kui kohus” (P 1938–40). Kui prohvet Naatan paljastas Taaveti abielurikkumise, vastas Taavet: „Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” Kui Taavet mõistis, kui rumal oli rahvaloenduse korraldamine, tunnistas ta: „Seda tehes olen ma teinud suure patu!” Taavet kahetses oma patte ja jäi Jehoova ligi. (1. Ajaraamat 15:13; 2. Saamueli 12:13; 24:10.)

Kui meie eksime

Kui pürgime selle poole, et Jehoova oleks ka meie Jumal, võib Taaveti kogemus pakkuda julgustust. Kui Jehoovale sedavõrd meelepärane mees patustas nii raskelt, ei peaks me langema meeleheitesse, kui vahel hoolimata parimatest kavatsustest eksime või teeme lausa suuri vigu (Koguja 7:20). Meile pakub lohutust see, et kui Taavet kahetses, sai ta oma patud andeks. Samamoodi juhtus mõne aasta eest ka meie kristliku venna Uwega *.

Uwe teenis ühes Jehoova tunnistajate koguduses kogudusevanemana. Kord andis ta aga järele valedele himudele ja langes ebamoraalsusse. Esmalt püüdis Uwe nagu kuningas Taavetki jätta selle asja enese teada, lootuses, et Jehoova ei tee tema üleastumist märkama. Lõpuks aga hakkas südametunnistus Uwet nii piinama, et ta tunnistas oma teo ühele teisele kogudusevanemale üles, misjärel astuti samme, et aidata Uwel oma vaimsust tugevdada.

Uwe kahetses oma pattu ning jäi Jehoova ja koguduse ligi. Ta oli nii tänulik abi eest, et kirjutas mõne nädala pärast kogudusevanematele südamliku tänukirja. „Te aitasite mul Jehoova nime teotusest puhastada,” kirjutas ta. Uwe suutis hoida Jehoova ligi ning aja möödudes seati ta sellessamas koguduses taas ametisse.

Mees, „kellel olid samasugused tunded”

Eelija, kes elas sajand pärast Taavetit, oli üks Iisraeli tähtsamaid prohveteid. Eelija kaitses õiget jumalateenimisviisi ajal, mil vohasid korruptsioon ja ebamoraalsus, ning tema pühendumus Jehoovale ei vankunud kunagi. Pole ime, et tema järelkäija Eliisa kutsus kord Jehoovat kui „Eelija Jumalat”! (2. Kuningate 2:14.)

Siiski polnud Eelija üliinimene. Jakoobus kirjutas: „Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi [„kellel olid samasugused tunded kui meil”, UM]” (Jakoobuse 5:17). Kui ta oli Iisraelis Baali kummardajaid valusalt nuhelnud, ähvardas kuninganna Iisebel teda tappa. Kuidas ta reageeris? Ta hakkas kartma ja põgenes kõrbe. Seal istus ta ühe leetpõõsa alla ja halas: „Küllalt! Nüüd, Jehoova, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!” Eelija ei soovinud olla enam prohvet, vaid ihkas pigemini surra. (1. Kuningate 19:4.)

Jehoova aga mõistis Eelija tundeid. Jumal andis talle jõudu, kinnitades, et ta pole üksi, kuna oli veel teisi lojaalseid jumalateenijaid. Jehoova polnud kaotanud usaldust Eelija vastu ning ta andis talle uue ülesande (1. Kuningate 19:5–18).

Eelija hingeline segadus ei tähendanud, et ta oleks kaotanud Jumala heakskiidu. Kelle valis Jehoova umbes 1000 aastat  hiljem Peetruse, Jakoobuse ja Johannese ette nägemusse Jeesuse kõrvale, kui ta muudeti? Need olid Mooses ja Eelija (Matteuse 17:1–9). On selge, et Jehoova silmis oli Eelija eeskujulik prohvet. Kuigi Eelija oli „samasugune nõder inimene nagu meiegi”, hindas Jumal tema tublit tööd puhta jumalateenimise taastamisel ja oma nime pühitsemisel.

Emotsionaalne segadus

Jehoova teenijad võivad tänapäeval tunda mõnikord samasugust ebakindlust ja segadust. Millist lohutust pakub teadmine, et ka Eelija tundis nii! On tõesti julgustav, et nii nagu Jehoova mõistis Eelija tundeid, mõistab ta ka meie emotsionaalset segadust (Laul 103:14).

Ühest küljest me tõesti armastame Jumalat ja kaasinimesi ning soovime teha Jehoova tööd, kuulutades Kuningriigi head sõnumit. Teisest küljest võime olla pettunud vähesest vastukajast kuulutustööl või lausa mures vaenlaste ähvarduste tõttu. Kuid nii nagu Jehoova kinnitas Eelijat, et too saaks jätkata teenistust, nii kinnitab ta ka oma teenijaid tänapäeval. Toome näiteks Herberti ja Gertrudi.

Herbert ja Gertrud ristiti 1952. aastal Jehoova tunnistajatena endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis Leipzigi linnas. Elu jumalateenijana oli tollal keeruline, kuna kuulutamine oli keelatud. Mida tundis Herbert majast majja kuulutades?

„Olime vahel väga ärevil. Kui käisime majast majja, oli alati oht, et võimuesindajad tulevad ja arreteerivad meid.” Mis aitas Herbertil ja teistel kartusest üle saada? „Uurisime põhjalikult Piiblit ja Jehoova andis meile jõudu teha kuulutustööd.” Sellest ajast on Herbertil meeles palju julgustavaid ja isegi lõbusaid kogemusi.

Herbert kohtus ühe keskealise naisega, kes huvitus Piiblist. Kui Herbert teda mõne päeva pärast uuesti külastas, oli vestluse juures üks noor mees. Kuid siis nägi Herbert midagi, mis pani teda võpatama: toa nurgas toolil oli politseiniku müts. See kuulus sellele mehele, keda Herbert pidas teda arreteerima tulnud politseinikuks.

„Te olete Jehoova tunnistaja!” hüüatas noor mees. „Näidake mulle oma isikutunnistust.” Herbert ulatas talle selle. Seejärel juhtus midagi ootamatut. Naine pöördus politseiniku poole ja hoiatas: „Kui selle jumalamehega peaks midagi juhtuma, ei või sa enam üle selle maja läve astuda.”

Pärast hetkelist pausi ulatas mees Herbertile tema isikutunnistuse ja lasi tal minna. Herbert kuulis hiljem, et politseinik kurameeris naise tütrega. Ilmselt pidas ta paremaks Herberti arreteerimise asemel jätkata suhteid tüdrukuga.

Olgu Jehoova sinu Jumal

Mida me võime nendest kogemustest õppida? Meil peab olema tugev usk Jehoova tõotustesse nagu Aabrahamil. Eksimuse korral peame Jehoova ees siiralt kahetsema nagu Taavet. Ja hädaaegadel tuleb meil toetuda Jehoova jõule, nagu tegi Eelija. Kui teeme nii, siis on Jehoova meie Jumal nüüd ja igavesti, sest ta on „elav Jumal”, „kõigi inimeste, iseäranis usklike, Õnnistegija” (1. Timoteosele 4:10).

[Allmärkus]

[Pildid lk 25]

Kuulekad teod tugevdasid Aabrahami usku

[Pilt lk 26]

Patustamise korral peame kahetsema nagu Taavet

[Pilt lk 28]

Nii nagu Jehoova mõistis Eelija tundeid, nii mõistab ta ka meie omi