Kas sul on usk, mis paneb sind tegutsema?

SÕJAPEALIK oli veendunud, et Jeesus suudab ta sulase halvatusest tervendada. Ta ei kutsunud aga Jeesust oma koju, võib-olla väärtusetustunde tõttu või kuna ta polnud juut. Selle asemel saatis see väepealik Jeesuse juurde mõned vanemad juudi soost mehed ning palus öelda: „Issand, mina pole väärt, et sa mu katuse alla tuled, vaid ütle ainult sõna, siis mu poiss paraneb.” Kui Jeesus nägi, et sõjapealik usub tema võimesse isegi kauge maa tagant inimesi terveks teha, ütles ta neile, kes teda järgisid: „Tõesti ma ütlen teile, mitte üheltki Iisraelis ma ei ole leidnud nii suurt usku!” (Matteuse 8:5–10; Luuka 7:1–10).

See juhtum aitab meil keskendada tähelepanu ühele usu olulisele aspektile. Tõeline usk ei tähenda passiivset uskumist, vaid seda peavad toetama teod. Piiblikirjutaja Jakoobus ütles: „Usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud” (Jakoobuse 2:17). See tõik saab meile veelgi selgemaks, kui arutame üht tõsielulist näidet sellest, mis võib juhtuda, kui usuga tegusid ei kaasne.

Aastal 1513 e.m.a sai Iisraeli rahvas seaduselepingu kaudu Jehoova Jumala omandrahvaks. Mooses kui selle lepingu vahemees andis iisraellastele edasi Jumala sõnad: „Kui te nüüd tõesti kuulate minu  häält ja peate minu lepingut, siis te olete ... püha rahvas” (2. Moosese 19:3–6). Jah, Iisraeli pühadus sõltus kuulekusest.

Sajandeid hiljem hakkasid juudid pidama tähtsamaks Seaduse uurimist kui selle põhimõtete järgi tegutsemist. Oma raamatus „The Life and Times of Jesus the Messiah” kirjutab Alfred Edersheim: „[Rabid], need „maailma suurmehed”, olid selle ammu ära otsustanud, et uurimisel on suurem kaal kui tegudel.”

On tõsi, et muistseid iisraellasi oli kästud hoolsalt Jumala nõudeid uurida. Jumal ise ütles: „Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:6, 7). Kuid kas oli Jehoova kunagi tahtnud öelda, et Seaduse uurimine peaks muutuma tähtsamaks kui selle kohaselt tegutsemine? Vaadelgem seda asja lähemalt.

Põhjalik uurimistöö

Küllap arvasid iisraellased, et Seaduse uurimisele tuleb õigustatult suurt rõhku panna, sest ühe juudi pärimuse järgi võtvat Jumal ise Seaduse uurimiseks iga päev kolm tundi aega. Seega on mõistetav, miks mõned juudid võisid arutleda, et kui nüüd Jumal korrapäraselt Seadust uurib, kas ei peaks siis ka tema maised loodud hoolega sedasama tegema.

Meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli rabide mõtteviis Seaduse pingsa analüüsimise ja tõlgendamise tagajärjel juba täiesti rikutud. „Kirjatundjad ja variserid ... ütlevad küll, aga ei tee,” sõnas Jeesus. „Nad seovad kokku raskeid ja ränki koormaid ja panevad neid inimeste õlgadele, aga ise nad ei taha sõrmegagi neid liigutada” (Matteuse 23:2–4). Need usujuhid koormasid  lihtrahvast arvukate reeglite ja määrustega, kuid otsisid samas endale silmakirjalikult võimalusi neist mööda hiilida. Lisaks jätsid need mehed oma laialdasele uurimistööle keskendudes kõrvale selle, „mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse” (Matteuse 23:16–24).

Paradoksaalsel moel lõppesid kirjatundjate ja variseride püüded seada üles oma õigust sellega, et nad hoopis astusid üle sellestsamast Seadusest, mida väitsid end toetavat! Sajanditepikkused väitlused sõnade ja muude Seaduse üksikasjade üle ei olnud neid Jumalale lähemale toonud. Nad olid sattunud samasugusele eksiteele, kuhu Pauluse sõnul võisid viia igasugused „tühijutud”, „valelik tunnetus” ja „vastuväited” (1. Timoteosele 6:20, 21, P 1997). Lõputu uurimistöö tagajärjeks oli veel üks murettekitav probleem. Nad ei jõudnud sellise usuni, mis oleks pannud nad õigeid tegusid tegema.

Hiilgavad teadmised, uskmatu süda

Kui kaugel oli küll juudi usujuhtide mõtteviis Jumala omast! Natuke aega enne Tõotatud Maale jõudmist ütles Mooses iisraellastele: „Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi!” (5. Moosese 32:46). Seega on selge, et Jumala rahva liikmed ei pidanud olema ainult Seaduse uurijad, vaid ka selle täitjad.

Ikka ja jälle oli aga Iisraeli rahvas Jehoova vastu ustavusetu. Selle asemel et õigeid tegusid teha, iisraellased „ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält” (5. Moosese 9:23; Kohtumõistjate 2:15, 16; 2. Ajaraamat 24:18, 19; Jeremija 25:4–7). Lõpuks tuli juutide ustavusetus kõige äärmisemal viisil esile siis, kui nad lükkasid tagasi Jeesuse kui Messia (Johannese 19:14–16). See viis selleni, et Jehoova Jumal hülgas Iisraeli ja keskendas tähelepanu paganrahvastele (Apostlite teod 13:46).

Kindlasti tuleb meil hoolega jälgida, et me samasse lõksu ei langeks ega hakkaks mõtlema, et võime olla sellised Jumala teenijad, kel on küll hiilgavad teadmised, kuid uskmatu süda. Teisisõnu on meil Piiblit uurides vaja teha enamat kui vaid teoreetilisi teadmisi koguda. Piibli täpne tundmine peaks jõudma meile südamesse, nii et selle hea mõju meie elus avalduks. Mis mõtet oleks õppida köögiviljakasvatust, kui me kunagi ühtki seemet ei külvaks? Me võiksime küll koguda aiapidamisest päris palju teadmisi, kuid kõik viljasaagid jääksid meil saamata! Samamoodi peavad inimesed, kes Piibli uurimise kaudu Jumala nõudeid tundma õpivad, laskma tõeseemnetel oma südamesse jõuda, et need seal võrsuksid ja neid tegutsema paneksid (Matteuse 13:3–9, 19–23).

„Olge sõna tegijad”

Apostel Paulus ütles, et „nii tuleb siis usk kuuldust” (Roomlastele 10:17). See loomulik asjade käik Jumala Sõna kuulmisest kuni uskumiseni tema Pojasse Jeesus Kristusesse avab meile võimaluse saada igavene elu. Kuid vaja on midagi enamat kui lihtsalt öelda end uskuvat Jumalasse ja Kristusesse.

Jeesus rõhutas, et tema järelkäijatel peab olema selline usk, mis paneks nad tegutsema: „Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks” (Johannese 15:8). Hiljem kirjutas Jeesuse poolvend Jakoobus: „Olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad” (Jakoobuse 1:22). Ent kust me teame, mida meil teha tuleb? Jeesus näitas oma sõnade ja eeskujuga,  mida meil on vaja teha, et Jumalale meelepärased olla.

Kui Jeesus maa peal oli, tegi ta kõvasti tööd, et Kuningriigi huve edendada ja oma Isa nime austada (Johannese 17:4–8). Mida ta tegi? Paljudele võivad meenuda siinkohal Jeesuse imeteod, et haigeid ja vigaseid tervendada. Kuid Matteuse evangeeliumist tuleb selgelt välja, mis oli tema peamine tegevus: „Jeesus käis läbi kõik linnad ja külad, õpetas nende kogudusekodades ja kuulutas Jumala riigi evangeeliumi.” On tähelepanuväärne, et Jeesus ei piirdunud oma teenistuses vaid eraviisiliste vestlustega sõprade ja tuttavate ringis või kontaktidega oma naabruskonnas elavate inimestega. Ta tegi kõik endast oleneva ja kasutas kõiki võimalusi, et käia läbi „kogu Galilea” (Matteuse 4:23, 24; 9:35).

Jeesus tegi oma järelkäijatele samuti ülesandeks osaleda inimeste jüngriteks tegemise töös. Ta jättis neile täiusliku eeskuju, mida järgida (1. Peetruse 2:21). Jeesus käskis oma ustavaid jüngreid: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud” (Matteuse 28:19, 20).

Tuleb tunnistada, et kuulutustöös osalemine on teinekord paras väljakutse. Jeesuski ütles: „Vaata, ma läkitan teid kui tallesid huntide keskele!” (Luuka 10:3). Vastupanu kohates on inimese loomupäraseks sooviks tagasi tõmbuda, et end tarbetust valust ja murest säästa. Nii juhtus ka tol õhtul, kui Jeesus vahistati. Apostleid haaras hirm ja nad põgenesid. Hiljem samal õhtul salgas Peetrus kolm korda, et ta Jeesust tunneb (Matteuse 26:56, 69–75).

Lisaks on sulle võib-olla üllatuseks, et isegi apostel Paulus pidi võitlema, et head sõnumit kuulutada. Ta kirjutas Tessaloonika kogudusele: „[Me] võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala evangeeliumi suure võitlusega” (1. Tessalooniklastele 2:1, 2).

Paulus ja teised apostlid võitsid hirmu, mida Jumala Kuningriigist teistele rääkimine neis tekitas, ning seda suudad sinagi. Kuidas? Kõige tähtsam on toetuda Jehoovale. Kui meil on Jehoovasse täielik usk, siis paneb see usk meid tegutsema, ning me suudame tema tahet täita (Apostlite teod 4:17–20; 5:18, 27–29).

Sinu teod saavad tasutud

Jehoova on täiesti teadlik pingutustest, mis me tema teenistuses teeme. Ta teab näiteks, millal oleme haiged või väsinud. Ta on teadlik sellest, kui me ebakindlust tunneme ja endas kahtleme. Kui meid vaevavad rahamured, tervisehädad või negatiivsed tunded, ei jää see kunagi Jehooval märkamata (2. Ajaraamat 16:9; 1. Peetruse 3:12).

Jehooval on kindlasti hea meel, kui me ebatäiusest ja raskustest hoolimata ikka usus edasi tegutseme! Jehoova õrnad tunded oma ustavate teenijate vastu ei jää üksnes emotsioonide tasandile, vaid ta on neid kinnitanud ühe tõotusega. Pühast vaimust inspireerituna kirjutas apostel Paulus: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete” (Heebrealastele 6:10).

Sa võid usaldada Piibli sõnu, et Jehoova Jumal „on ustav ja temas pole väärust” ning et „ta annab palga neile, kes teda otsivad” (5. Moosese 32:4; Heebrealastele 11:6). Näiteks meenutab üks naine USA-st Californiast: „Mu isa oli kümme aastat täisajalises teenistuses, enne kui perre lapsed sündisid. Mulle meeldis kuulata lugusid sellest, kuidas Jehoova teda teenistuses  toetas. Palju kordi oli ta ostnud oma viimase raha eest bensiini, et teenistusse minna. Kui ta kuulutustöölt koju jõudis, ootasid teda sageli ukse taga üllatuslikud toidupakid.”

Lisaks materiaalsele abile annab „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal” meile emotsionaalset ja vaimset tuge (2. Korintlastele 1:3). „Jehoovale on mõnus toetuda,” ütleb üks kristlik õde, kes on aastate jooksul paljudes katsumustes vastu pidanud. „Raske olukord annab võimaluse loota Jehoova peale ning vaadata, kuidas ta tegutseb, et sind aidata.” Sa võid pöörduda alandlikult Jumala poole, kes kuuleb palvet, ning teha seda kindlustundega, et ta paneb tähele sinu isiklikke muresid (Laul 65:3).

Vaimses lõikustöös osalejad saavad palju õnnistusi (Matteuse 9:37, 38). Avalikus teenistuses osalemine on paljude tervisele hästi mõjunud, ning seda võid kogeda sinagi. Veelgi tähtsam on aga see, et teistele kuulutamine aitab meil tugevdada häid suhteid Jumalaga (Jakoobuse 2:23).

Ära loobu head tegemast

Oleks ekslik järeldada, et Jehoova tunneb pettumust, kui kõrge iga takistab mõnel Jumala teenijal teha teenistuses kõike, mida ta teha tahaks. Sama võib öelda seoses nendega, kelle tegevust piiravad kehv tervis, perekondlikud kohustused või muud asjaolud.

Tuleta meelde, mida Paulus tegi, kui üks nõtrus või takistus teda vaevas: „Sellesama pärast olen ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.” Kuid Pauluse tervendamise asemel, et ta võiks Jehoova teenistuses rohkem ära teha, ütles Jumal: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse” (2. Korintlastele 12:7–10). Seepärast võid sinagi kindel olla, et hoolimata raskustest, mida sul ehk tuleb taluda, hindab sinu taevane Isa kõiki tegusid, mida sul on võimalik tema eesmärkide edendamiseks teha (Heebrealastele 13:15, 16).

Meie armastav Looja ei oota meilt rohkem, kui me anda suudame. Ta lihtsalt soovib, et meil oleks selline usk, mis paneks meid tegutsema.

[Pilt lk 26]

Kas Seaduse uurimisest üksi piisas?

[Pildid lk 29]

Meie usku peavad toetama teod