Kas teadmisi on rohkem, kui me suudame omandada?

Misjonäridest abielupaar istus ühel Lääne-Aafrika rannal. Nad silmitsesid taevas kumavat hõbedast kuud. Mees sõnas mõtlikult: „Kui palju inimesed juba teavad kuu kohta! Ent kui paljut me veel ei tea?”

Naine lausus seepeale: „Kujuta ette, kui me saaksime jälgida maa liikumist samamoodi nagu kuu liikumist. Kui palju inimesed juba teavad, aga kui palju on veel teada saamata! Ja mõtle vaid! Lisaks sellele, et maa tiirleb ümber päikese, liigub ju ka kogu meie päikesesüsteem. Järelikult pole me ilmselt enam mitte kunagi universumis täpselt siinsamas paigas. Tegelikult me ju teame oma praegust asukohta kosmoses vaid selle põhjal, kuidas me paikneme teiste taevakehade suhtes. Inimestel on küll palju teadmisi mitmesuguste asjade kohta, aga tegelikult ei tea me isegi seda, kus me asume!”

EELMAINITUD mõtted puudutavad ainult mõningaid põhitõdesid. Paistab, et inimestel on veel palju asju õppida. Muidugi me kõik õpime iga päev midagi uut. Ent hoolimata sellest, kui palju me õpime, ei suuda me omandada kõike nii kiiresti, kui sooviksime.

On tõsi, et lisaks inimeste parematele oskustele leida uut infot on nüüd ka rohkem võimalusi info talletamiseks. Inimkonna kollektiivne mälu on tänu tehnoloogia arengule hiiglaslik. Arvuti kõvakettale võib salvestada nii palju infot, et selle väljendamiseks tuli kasutusele võtta uued matemaatilised terminid. Tavalisele CD-ROM-ile ehk laserkettale võib salvestada tohutult infot: 680 megabaiti või isegi rohkem. DVD-le mahub aga andmeid peaaegu seitse korda rohkem ja tulevikus ilmselt enamgi.

Juurdepääs kõikvõimalikule informatsioonile on tänapäeval lausa hämmastav. Rotatsioontrükimasinad töötavad uskumatult kiiresti, valmistades aina uusi ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Tohutud infohulgad on tallel Internetis, kust arvuti taga istuv inimene need vaid mõne hiireklõpsuga kätte saab. Seda kõike silmas pidades on selge, et infot avaldatakse järjest rohkem ning et inimene ei jõua kõike seda sama kiiresti vastu võtta. Seda tohutut infohulka on võrreldud suure veekoguga – selles võib küll piltlikus mõttes ujuma õppida, aga seda kõike ära juua pole võimalik. Info meeletu kogus sunnib meid tegema valikuid.

 Veel üks põhjus, miks olla valiv, on see, et igasugune info ei ole kasulik. Õigupoolest on osa infost selline, mille teadmisest pole mingit kasu. Informatsioon võib ju olla nii hea kui halb, nii positiivne kui negatiivne. Olukorra teeb keerulisemaks veel see, et paljud nii-öelda faktid pole üldsegi õiged. On ju tihti isegi autoriteetsete allikate väited osutunud hiljem ekslikuks. Mõtle näiteks esimesel sajandil elanud Efesose linnakirjutajale, keda peeti kahtlemata targaks ametnikuks. Ta väitis: „Kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?” (Apostlite teod 19:35, 36). Ehkki see paistis olevat kindel fakt, mida igaüks teadis ja keegi ei vaidlustanud, polnud ometi tõsi, et see kuju oleks taevast langenud. Piibel hoiatab kristlasi seega põhjusega, et nad oleksid valvel „niinimetatud „taipamise”” ehk valeinfo suhtes (1. Timoteosele 6:20, UT 1989).

Infot valima sunnib meid ka see, et meie praegune eluiga on suhteliselt lühike. Sõltumata sellest, kui vana sa praegu oled, mõlgub sul meeles kindlasti palju valdkondi, mida sa tahaksid põhjalikumalt uurida, ent sa ilmselt mõistad, et su elu lihtsalt pole nii pikk, et kõike teada saada.

Kas see viimati mainitud põhiprobleem laheneb kunagi? Kas on olemas mingid sellised teadmised, mille abil saaks elu märkimisväärselt pikendada ja elada ehk isegi igavesti? Kui on, siis kas selliseid teadmisi võiks juba praegu omandada? Ja kui võib, siis kas see võimalus on antud kõikidele? Kas tuleb kunagi aeg, mil kõik pakutav informatsioon on tõene? Sissejuhatuses mainitud misjonärid on leidnud neile küsimustele rahuldavad vastused ja samasugused vastused võid leida sinagi. Järgmine artikkel selgitab, kuidas meil on võimalik omandada teadmisi igavesti.