Lootus keset meeleheidet – kokkutulek pagulaslaagris

KAKUMA pagulaslaager asub Kenya põhjaosas Sudaani piiri lähedal. Seal elab rohkem kui 86 000 inimest. Selles põuases piirkonnas võib päevane õhutemperatuur tõusta 50 kuumakraadini. Pinged rahvusrühmade vahel lõpevad tihti vägivallaga. Paljusid on vallanud laagris meeleheide. Ent mõned vaatavad tulevikku lootusrikkalt.

Pagulaste seas on mitmeid Jehoova tunnistajaid, kes kuulutavad innukalt Kuningriigi head sõnumit. Nad kuuluvad väikesesse Lodwari kogudusse, mis käib koos 120 kilomeetrit lõuna pool. Sellest järgmine kogudus asub kaheksatunnise sõiduteekonna kaugusel.

Kuna pagulastel on raske laagrist välja pääseda, ei saa paljud osa võtta Jehoova tunnistajate kokkutulekutest ja konventidest. Sel põhjusel otsustatigi korraldada üks ühepäevane erikokkutulek laagri territooriumil.

Retk riigi põhjaossa

Et kokkutuleku toimumisele kaasa aidata, olid 15 Jehoova tunnistajat Eldoreti linnast, mis asub laagrist 480 kilomeetrit lõuna pool, vabatahtlikult nõus võtma ette vaevarikka retke põuasesse põhjapiirkonda. Nendega läks kaasa ka üks piibliõpilane, kes andis kasutada oma väikebussi koos juhiga. Nende ühine siiras soov oli oma vendi julgustada ja tugevdada.

Reis algas ühel külmal varahommikul Lääne-Kenya mägismaalt. Konarlik tee kulges esmalt põldude ja metsade vahel ülesmäge ning laskus siis kuumale poolkõrbealale. Kõnnumaal karjatati kitsi ja kaameleid. Kohalike hõimude liikmed kõndisid ringi rahvariietes, paljudel olid kaasas nuiad, vibud ja nooled. Pärast 11-tunnist reisi jõudsid tunnistajad kuuma ja tolmusesse ligi 20 000 elanikuga Lodwari asulasse. Neid võõrustavad usukaaslased võtsid nad soojalt vastu ning seejärel läksid rändurid puhkama, et tegevusrohkeks nädalavahetuseks jõudu koguda.

Järgmisel hommikul käisid külalised mõningaid selle kandi huviväärsusi vaatamas. Tingimata tuli ära käia Turkana järve ääres, mis on Kenya suurim järv. See veekogu koos seda kilomeetrite viisi ümbritseva metsiku põõsastuga on elupaigaks maailma suurimale  krokodillipopulatsioonile. Leeliselise veega järve kaldal elatavad end ära ka vähesed inimesed, kes seal endale elukoha on leidnud. Õhtul oli tore osaleda koos kohaliku kogudusega teokraatlikus teenistuskoolis ja teenistuskoosolekul. Lodwaris on ilus kuningriigisaal, mis valmis 2003. aastal selle ehitusprogrammi raames, mille Jehoova tunnistajad on korraldanud piiratud võimalustega riikide heaks.

Ühepäevane erikokkutulek

Erikokkutuleku toimumise päevaks oli määratud pühapäev. Kuna Lodwari kogudusele ja külalistele oli antud luba siseneda laagrisse enne kella 8 hommikul, olid tunnistajad agarad päeva varakult alustama. Tee käänles läbi viljatu maastiku Sudaani piiri poole. Tee kõrval võis näha kõrgumas sakiliste harjadega mägesid. Varsti avaneski meie ees vaade Kakuma külale. Oli sadanud vihma ning laagrisse viiv pindamata tee oli kohati vee all. Enamik maju laagris on ehitatud savitellistest ning katusematerjaliks on plekk või present. Etiooplased, somaalid, sudaanlased ja teised rahvusrühmad elavad igaüks omaette maa-alal. Pagulased tulid innukalt külalisi tervitama.

Kokkutulek peeti kohalikus õppekeskuses. Ehkki joonistused saali seintel kajastasid  pagulaselu õudusi, valitses seal tol päeval lootusrikas meeleolu. Iga kõne kanti ette nii inglise kui suahiili keeles. Mõned kõnepidajad, kel mõlemad keeled suus, tõlkisid ise oma kõne teise keelde. Üks Sudaani pagulasest vend pidas avakõne „Uuri oma piltlikku südant”. Teisi osi käsitlesid küllatulnud kogudusevanemad.

Iga kokkutuleku üheks silmapaistvaks sündmuseks on ristimine. Ristimiskõne lõpul kinnitusid kõigi pilgud ühele isikule, kes tõusis püsti, et näidata oma soovi lasta end ristida. Gilbert oli põgenenud koos isaga oma sünnimaalt 1994. aasta genotsiidi ajal. Kõigepealt lootsid nad leida varjupaiga Burundis, kuid peagi mõistsid nad, et sinna jääda on ohtlik. Gilbert põgenes Zairesse (Kongo DV), sealt edasi Tansaaniasse, ning jõudis end aeg-ajalt metsas varjates lõpuks Kenyasse. Paljudele tulid pisarad silma, kui kõnepidaja tervitas teda kui venda ja uut koguduse liiget. Seistes sel väikesel kokkutulekul 95 inimese ees, vastas Gilbert kõnepidaja esitatud kahele küsimusele selgelt ja kindlalt „Ndiyo!” (suahiili keeles „Jah!”). Ta oli koos teiste vendadega väikese ristimisbasseini kaevanud ning vooderdanud selle presendiga, mis oli varem olnud tema onni katuseks. Tema suurt soovi ristimisele minna näitas see, et sama päeva hommikul oli ta pang pange haaval selle ise vett täis kandnud!

Üks pärastlõunase programmi kõrgpunkte oli osa, milles pagulastest tunnistajad oma ainulaadsest olukorrast kogemusi jutustasid. Üks vend rääkis, kuidas ta oli kõnetanud üht meest, kes puu all puhkas.

„Öelge mulle, kas puu all on kogu aeg ohutu istuda?”

„Jah,” vastas mees, kuid lisas siis: „Ei, öösel siiski mitte.”

Vend luges talle kirjakoha Miika 4:3, 4: „Siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid.” Ta selgitas: „Siit on näha, et Jumala uues maailmas võib end kogu aeg ohutuna tunda.” Mees võttis vastu Piibli uurimise abimaterjali.

Üks õde, kes Kakumasse sõitis, oli hiljuti kaotanud kolm lähedast pereliiget. Ta lausus pagulaslaagris elavate usukaaslaste kohta: „Neil on siin nii palju raskusi, ometi on nad oma usu tugeva hoidnud. Nad elavad õnnetus paigas, kuid teenivad õnnelikult Jehoovat. Neil on rahu Jumalaga. Sain siit jõudu samamoodi rahulik olla ja Jehoovat teenida. Mul pole mingit põhjust hädaldada!”

Liigagi kiiresti sai kokkutulekupäev läbi. Lõpukõnes juhtis kõnepidaja tähelepanu sellele, et kohalviibijad on pärit kaheksast riigist. Üks pagulasest vend märkis, et see kokkutulek oli tõendiks Jehoova tunnistajate ühtsusest ja armastusest keset seda killustatud maailma. Nende vennaskond on tõeline kristlik vennaskond (Johannese 13:35).

 [Kast/pilt lk 25]

SUDAANI „KADUNUD POISID”

Sellest ajast peale, kui kodusõda Sudaanis 1983. aastal algas, on viis miljonit inimest olnud sunnitud oma kodust lahkuma, kaasa arvatud umbes 26 000 last, kes oma perekondadest eraldati. Tuhanded neist lastest põgenesid Etioopia pagulaslaagritesse, kuhu nad jäid umbes kolmeks aastaks. Kuna nad olid sunnitud sealt lahkuma, tuli neil terve aasta kõndida, et jõuda läbi Sudaani Põhja-Kenyasse. Tee peal räsisid neid nii sõdurid, bandiidid, haigused kui ka metsloomad. Need ränkrasked jalgsimatkad elasid üle vaid pooled lastest, kellest moodustuski lõpuks Kakuma laagri tuumik. Abiorganisatsioonid hakkasid neid kutsuma Sudaani „kadunud poisteks”.

Kakuma pagulaslaager on praegu paljurahvuseliseks koduks Sudaani, Somaalia, Etioopia ja teiste maade pagulastele. Iga laagrisse tulnud põgenik saab kodu rajamiseks natuke põhilisi ehitusmaterjale ning presendi katuse tarvis. Kaks korda kuus antakse igale pagulasele umbes kuus kilo jahu, kilo ube, veidi õli ning soola. Paljud põgenikud vahetavad osa neile määratud toiduaineid teiste hädavajalike asjade vastu.

Mõned neist „kadunud poistest” on oma pereliikmetega taas kokku saanud või asustatud ümber teistesse maadesse. Kuid Põgenike Ümberasustamise Ameti andmetel on „veel tuhanded neist jäänud tolmusesse, kärbestest kihavasse Kakuma pagulaslaagrisse, kus nad peavad endil kuidagiviisi hinge sees hoidma ja kõvasti rabelema, et mingitki haridust saada”.

[Allikaviide]

Courtesy Refugees International

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KENYA

Kakuma laager

Turkana järv

Lodwar

Eldoret

Nairobi

[Pilt lk 23]

Elutingimused on laagris viletsad

[Pilt lk 23]

Vett antakse Kakuma laagris normi järgi

[Pilt lk 23]

Kenya tunnistajad võtsid ette vaevarikka retke põhja poole, et oma vendi julgustada

[Pilt lk 24]

Misjonär kohaliku eripioneeri kõnet tõlkimas

[Pilt lk 24]

Ristimisbassein

[Piltide allikaviide lk 23]

Veenormi jagamine ning Kakuma pagulaslaager: Courtesy Refugees International