Lugejate küsimusi

Kas apostel Paulus tegi oma kristlikes tõekspidamistes kompromissi, kui ta ütles süneedriumi ees: „Ma olen variser”?

Et mõista Pauluse ütlust kirjakohas Apostlite teod 23:6, tuleb meil arvestada kontekstiga.

Pärast seda, kui märatsevad juudid Paulust Jeruusalemmas ründasid, pöördus ta rahvahulga poole. Ta mainis, et on üles kasvatatud Jeruusalemmas „Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks”. Ehkki rahvas laskis Paulusel mõnda aega enese kaitseks kõnelda, läksid nad peagi taas vihale, ning sõjaväe ülempealik, kes teda saatis, käskis ta kindlusse viia. Kui Paulust taheti rihmadega peksma hakata, ütles ta: „Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?” (Apostlite teod 21:27–22:29).

Järgmisel päeval viis ülempealik Pauluse juutide suurkohtu, süneedriumi ette. Paulus vaatas süneedriumi tähelepanelikult ja nägi, et sinna kuulub nii sadusere kui varisere. Siis ütles ta: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!” Seepeale tõusis variseride ja saduseride vahel tüli, sest „saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid”. Mõned variseride seast vaidlesid kangesti ja ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest!” (Apostlite teod 23:6–10).

Kuna Paulust tunti väga innuka kristlasena, poleks ta suutnud süneedriumi veenda, et kuulub ühtlasi variseride sekka. Kohal viibinud variserid poleks leppinud mingi kompromissi või nende õpetusest kõrvale kaldumisega. Seega pidi Paulus end variseriks nimetama vaid teatud mõttes, ning teda kuulanud variserid pidid mõistma Pauluse sõnu just selles kontekstis.

Kui Paulus ütles, et ta on kohtu ees lootuse pärast surnute ülestõusmisse, näitas ta selgelt, et selles mõttes sarnaneb ta variseridega. Mistahes vaidlustes sel teemal oleks Paulus jäänud pigem variseride kui saduseride poolele, sest saduserid ülestõusmist ei uskunud.

See, mida Paulus kristlasena uskus, ei olnud vastuolus variseride arvamusega ülestõusmisest, inglitest ja mõnedest Seaduse punktidest (Filiplastele 3:5). Niisiis võis Paulus end nende õpetuste piires seostada variseridega, ning just selles kitsas tähenduses süneedriumi liikmed tookord tema sõnu ka mõistsid. Seega kasutas Paulus ära oma juudi päritolu, kui ta eelarvamusliku juudi ülemkohtu ette viidi.

Ent kaalukaimaks tõendiks selle kohta, et Paulus oli oma usus kompromissitu, on Jehoova jätkuv heakskiit. Järgmisel ööl pärast seda, kui Paulus oli kõnealuse mõtte öelnud, sõnas Jeesus talle: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!” Kuna Paulusel oli Jumala heakskiit, peame järeldama, et Paulus ei teinud oma kristlikes tõekspidamistes kompromissi (Apostlite teod 23:11).