Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuigi olen nõrk, olen siiski vägev

Kuigi olen nõrk, olen siiski vägev

Elulugu

Kuigi olen nõrk, olen siiski vägev

JUTUSTANUD LEOPOLD ENGLEITNER

SS-ohvitser tõmbas püstoli välja, sihtis sellega mu pead ning küsis: „Oled sa valmis surema? Ma lasen su maha, sest sa oled tõeliselt lootusetu juhtum.” „Olen valmis,” sõnasin vastu, püüdes häält rahulikuks sundida. Võtsin end kokku, sulgesin silmad ja jäin ootama, et ta päästikule vajutaks, kuid midagi ei juhtunud. „Sa oled isegi selleks liiga loll, et surra!” karjus ta ja võttis relva mu meelekohalt ära. Kuidas ma sellisesse kohutavasse olukorda üldse sattusin?

SÜNDISIN 23. juulil 1905. aastal Aigen-Voglhubi linnas, mis asub Austria Alpide rüpes. Olin pere vanim poeg, isa oli saeveski tööline ja ema kohaliku taluniku tütar. Mu vanemad olid vaesed, aga töökad inimesed. Minu lapsepõlv möödus Bad Ischli linnas Salzburgi lähedal maaliliste järvede ja hingematvalt kaunite mägede vahel.

Lapsena mõtlesin tihti elus valitseva ebaõigluse üle, sest lisaks sellele, et meie perekond vireles vaesuses, pidin kannatama kaasasündinud selgrookõveruse pärast. Selle hädaga kaasneva seljavalu tõttu oli mul peaaegu võimatu sirgelt seista. Koolis olin võimlemistundidest vabastatud, mistõttu minust sai klassikaaslaste pilgete märklaud.

Esimese maailmasõja lõpus, veidi enne, kui ma 14 täis sain, otsustasin, et on aeg endale tööd otsida, et vaesusest pääseda. Piinav nälg oli mu alaliseks saatjaks, ka olid mu organismi nõrgestanud kõrge palavikuga haigushood, mida põhjustas Hispaania gripp – haigus, mis oli viinud hauda miljoneid inimesi. „Mis tööd on meil sinusugusele nõrgukesele anda?” kostis enamik talupidajaid mulle vastu, kui neilt tööd küsisin. Siiski võttis üks lahke talunik mu enda juurde tööle.

Õpin tundma Jumala armastust

Kuigi mu ema oli siiras katoliiklane, käisin ma kirikus harva, peaasjalikult seetõttu, et isa suhtus usuasjadesse liberaalselt. Mis minusse puutub, siis mind häiris roomakatoliku kirikus nii levinud kujude ja piltide kummardamine.

Ühel 1931. aasta oktoobrikuu päeval kutsus üks sõber mind endaga kaasa usulisele koosolekule, mida korraldasid piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti. Seal sain ma Piiblist vastused sellistele tähtsatele küsimustele nagu: kas pühapiltide ja -kujude kummardamine meeldib Jumalale? (2. Moosese 20:4, 5.) Kas tuline põrgu ikka on olemas? (Koguja 9:5.) Kas surnud äratatakse üles? (Johannese 5:28, 29.)

Kõige rohkem avaldas mulle muljet tõsiasi, et Jumal ei kiida heaks verejanulisi sõdu, isegi kui inimesed sõdivad Tema nimel. Ma õppisin, et „Jumal on armastus” ning et tal on ülev nimi Jehoova (1. Johannese 4:8; Laul 83:19). Olin vaimustatud, kui sain teada, et Jehoova Kuningriik teeb võimalikuks selle, et inimesed saavad elada igavesti õnnelikena ülemaailmses paradiisis. Samuti õppisin tundma seda imepärast tulevikuväljavaadet, mis on seatud nende ebatäiuslike inimeste ette, keda Jumal kutsub koos Jeesusega teenima oma taevasesse Kuningriiki. Olin valmis andma selle Kuningriigi heaks endast kõik. Niisiis lasksin end 1932. aasta maikuus ristida ja minust sai Jehoova tunnistaja. See oli julge samm, arvestades religioosse sallimatusega, mis tolleaegses rangelt katoliiklikus Austrias valitses.

Kohtan põlgust ja vastupanu

Mu vanemad olid täiesti endast väljas, kui ma kirikust välja astusin, ning preester tegi kantslist selle uudise kiiresti kõigile teatavaks. Naabrid hakkasid mind nähes maha sülitama, et mulle oma põlgust näidata. Sellest hoolimata oli mul kindel nõu astuda täisajaliste teenijate ridadesse ning 1934. aasta jaanuaris alustasingi pioneeritööd.

Poliitiline olukord muutus järjest pingelisemaks, sest natsipartei mõjuvõim meie provintsis üha tugevnes. Sel ajal, kui ma Steiermargi liidumaal Ennsi jõe orus pioneeritööd tegin, oli politsei mul pidevalt kannul, ning ma pidin olema arukas nagu madu (Matteuse 10:16). Aastatel 1934–1938 oli tagakiusamine mu elu lahutamatu osa. Ehkki olin töötu, jäeti mind ilma töötu abirahast, ning kuulutamas käimise pärast mõisteti mulle mitu lühemat ja neli pikemat vanglakaristust.

Hitleri väed okupeerivad Austria

Märtsis 1938 marssisid Hitleri väed Austriasse. Mõne päevaga arreteeriti ning saadeti vanglatesse ja koonduslaagritesse üle 90 000 inimese – umbes 2 protsenti täiskasvanud elanikest, keda süüdistati natsirežiimile vastu panemises. Jehoova tunnistajad olid mingil määral juba valmis selleks, mis neid ees ootas. 1937. aasta suvel olid mitmed minu kodukoguduse liikmed teinud 350-kilomeetrise jalgrattamatka, et võtta osa rahvusvahelisest konvendist Prahas. Seal olid nad kuulnud meie usukaaslastele Saksamaal osaks saanud metsikustest. Oli selge, et nüüd oli järg meie käes.

Alates päevast, mil Hitleri väed Austriasse sisse tungisid, olid Jehoova tunnistajad sunnitud põranda alla minema, et koosolekuid ja kuulutustööd jätkata. Ehkki üle Šveitsi piiri toodi salaja piiblilist kirjandust sisse, ei olnud seda nii palju, et oleks kõigile jätkunud. Seepärast hakkasid kristlikud vennad Viinis salaja kirjandust valmistama. Ma olin sageli kulleriks, kes kirjanduse tunnistajatele kätte toimetas.

Koonduslaagrisse

1939. aasta 4. aprillil arreteeris gestaapo minu ja veel kolm kristlast, kui me parasjagu Bad Ischlis Kristuse surma mälestusõhtut tähistasime. Meid viidi autoga riikliku politsei peakorterisse Linzi. See oli üldse mu elu esimene autosõit, kuid mu meel oli selleks liiga murelik, et seda nautida. Linzis korraldati mulle mitmeid piinavaid ülekuulamisi, kuid ma ei loobunud oma usust. Viis kuud hiljem viidi mind Ülem-Austria liidumaa kohtuniku ette. Siis ootamatult minu vastu algatatud kohtumenetlus peatati, ent sellega mu kannatused veel ei lõppenud. Minuga üheaegselt vahistatud usukaaslased saadeti vahepeal koonduslaagritesse, kus nad surid, jäädes lõpuni ustavaks.

Mind jäeti vahi alla ning 5. oktoobril 1939. aastal teatati mulle, et mind viiakse Saksamaale Buchenwaldi koonduslaagrisse. Linzi raudteejaamas ootas vange erirong kaubavagunitega, kuhu olid ehitatud kaheinimesekongid. Mees, kes minuga ühte kongi pandi, polnud keegi muu kui Ülem-Austria liidumaa endine valitsusjuht dr Heinrich Gleissner.

Meil tekkis dr Gleissneriga huvitav vestlus. Ta tundis mu täbara olukorra vastu siirast huvi ja oli vapustatud, kuuldes, et isegi tema ametiajal oli Jehoova tunnistajatel tema provintsis arvukalt juriidilisi probleeme olnud. Ta sõnas kahetsusega: „Härra Engleitner, ma ei saa seda ülekohut olematuks teha, kuid ma tahan teilt vabandust paluda. Paistab, et meie valitsus on õigust mõistes eksinud. Kui te peaksite kunagi abi vajama, siis olen valmis tegema teie heaks kõik, mis minu võimuses.” Meie teed ristusid taas pärast sõda. Ta aitas mind asjaajamisel, nii et ma hakkasin saama natsirežiimi ohvritele mõeldud riiklikku pensioni.

„Ma lasen su maha”

9. oktoobril 1939. aastal saabusin Buchenwaldi koonduslaagrisse. Mõni aeg hiljem anti vangivalvurile teada, et uustulnukate seas on üks tunnistaja, ning ta võttis mind sihikule. Ta peksis mind halastamatult. Ent kui ta mõistis, et ei suuda panna mind usust loobuma, ütles ta: „Ma lasen su maha, Engleitner. Kuid enne seda luban ma sul oma vanematele hüvastijätukaardi kirjutada.” Seadsin mõttes ritta lohutussõnu, mida võiksin oma lähedastele kirja panna, kuid iga kord, kui ma pliiatsi paberile asetasin, müksas ta mu paremat õlga, nii et paberile jäid vaid kritseldused. Ta lausus mõnitades: „Idioot selline! Ise ei suuda kahte sirget ridagi kirjutada, aga Piiblit mõistab küll lugeda, või kuidas?”

Seejärel tõmbas vangivalvur välja oma püstoli ja sihtis sellega mu pead, nii et jäin uskuma, et ta kavatseb päästikule vajutada, nagu ma selle loo algul jutustasin. Siis surus ta mu väiksesse inimesi täis topitud kongi. Pidin terve öö seistes mööda saatma. Kuid magada poleks ma nagunii saanud, sest terve mu keha oli valu täis. „Mingi nõmeda religiooni pärast on küll täiesti mõttetu surma minna!” oli ainuke „lohutus”, mida kongikaaslased pakkuda suutsid. Dr Gleissneri kong oli minu omast järgmine. Kui ta kuulis, mis oli juhtunud, sõnas ta mõtlikult: „Kristlaste tagakiusamine on taas pead tõstmas.”

1940. aasta suvel anti kõigile vangidele käsk pühapäeval kivimurdu tööle minna, ehkki tavaliselt olid meil pühapäevad vabad. Seda tehti kättemaksuks mõnede seesolijate „väärtegude” pärast. Meil kästi kivimurrust suuri kiviplokke laagrisse kanda. Kui kaks vangi püüdsid mulle üht kivilahmakat selga upitada, oleksin äärepealt selle raskuse all kokku varisenud. Ent Arthur Rödl, kardetud Lagerführer (laagri ülevaataja), tuli ootamatult mulle appi. Kui ta nägi, milliseid pingutusi kivi tassimine mult nõuab, ütles ta: „Sa ei jõuaks eluilmaski sellise kiviga laagrisse tagasi! Pane see otsemaid maha!” Kuuletusin sellisele käsule kergendustundega. Siis osutas Rödl ühele palju väiksemale kivile ja ütles: „Võta ja vii see kivi laagrisse. Seda on kergem kanda!” Pärastpoole andis ta meie ülevaataja kaudu käsu: „Mingu piibliuurijad oma barakkidesse tagasi. Nad on tänaseks küllalt tööd teinud!”

Iga tööpäeva lõpus oli mul alati rõõm suhelda oma vaimse pere liikmetega. Leppisime kokku, kuidas vaimset toitu jagada. Üks vend kirjutas paberitükikesele piiblisalmi ja saatis selle siis teistele edasi. Laagrisse oli salaja sisse toodud ka üks Piibel. Võtsime selle lahti ja jaotasime omaette raamatuteks. Minu kätte usaldati kolmeks kuuks Iiobi raamat. Varjasin seda oma sokkides. Iiobi lugu aitas mul vankumatuks jääda.

Lõpuks konvoeeriti mind koos paljude teistega 1941. aasta 7. märtsil Niederhageni koonduslaagrisse. Mu seisund halvenes päev-päevalt. Ühel päeval anti mulle ja veel kahele vennale käsk tööriistad kastidesse pakkida. Kui see tehtud sai, läksime koos teiste kinnipeetavatega barakkidesse tagasi. Üks SS-lane pani tähele, et jään teistest maha. Ta sattus raevu ja virutas mulle ilma hoiatamata selja tagant jõhkralt jalaga. Sain rängalt vigastada ja tundsin piinavat valu, kuid sellest hoolimata pidin järgmisel päeval tööle minema.

Ootamatu vabanemine

1943. aasta aprillis Niederhageni laager tühjendati ja mind viidi üle Ravensbrücki surmalaagrisse. Siis, juunis 1943, pakuti mulle ootamatult võimalust koonduslaagrist vabaks saada. Tol korral ei seatud vabanemise tingimuseks usust lahti ütlemist. Pidin lihtsalt nõustuma kogu ülejäänud elu kuskil talus sunnitööd tegema. Olin valmis seda tegema, et laagrielu õudustest pääseda. Läksin laagri arsti juurde, et lasta tal end viimast korda läbi vaadata. Doktor oli mind nähes üllatunud. „Või nii, te olete ikka veel Jehoova tunnistaja,” ütles ta rõhutatult. „Teil on õigus, härra doktor,” vastasin talle. „Aga sellisel juhul ei saa ma aru, miks peaksime teid vabaks laskma. Teisest küljest oleks see muidugi suur kergendus, kui me teiesugusest haletsusväärsest olevusest lahti saaksime.”

Selliseid sõnu kasutades ei liialdanud ta sugugi. Mu tervislik seisund oli tõepoolest vilets. Täid olid mu naha kohati ära söönud, peksmiste tagajärjel olin ühest kõrvast kurt, ning mu keha oli üleni mädaseid haavandeid täis. Pärast 3 aastat ja 10 kuud kestnud näljas ja puuduses virelemist ning sunnitööd kaalusin kõigest 28 kilogrammi. Sellises seisundis sain 15. juulil 1943 Ravensbrücki laagrist vabaks.

Mind saadeti rongiga ilma ühegi valvurita mu kodulinna tagasi ning ma teatasin oma kohaleilmumisest gestaapo peakorterisse Linzis. Gestaapo ohvitser ulatas mulle mu vabastamisdokumendid ning hoiatas: „Kui arvate, et me laseme teid vabaks selleks, et võiksite oma põrandaalust tegevust jätkata, siis eksite rängalt! Jumal ise tulgu teile appi, kui peaksime teid veel kunagi kuulutamast tabama.”

Lõpuks ometi olin ma kodus! Ema polnud mu toas sellest ajast peale midagi muutnud, kui mind 4. aprillil 1939 esimest korda arreteeriti. Isegi mu Piibel lebas avatuna voodi kõrval laual! Laskusin põlvili ja esitasin südamesttuleva tänupalve.

Peagi määrati mind tööle ühte mägedes asuvasse tallu, mille peremeheks oli üks mu lapsepõlvesõber. Ta maksis mulle isegi väikese palga, ehkki ta ei olnud kohustatud seda tegema. Enne sõda oli see sõber lubanud mul tema juurde piiblilist kirjandust peita. Olin õnnelik, et sain nüüd seda väikest kirjanduseladu kasutada, et oma vaimseid jõuvarusid taastada. Mul oli olemas kõik, mis vaja, ning ma otsustasin sõja lõpuni sinna tallu jääda.

Redupaik mägedes

Need rahulikud priiusepäevad jäid aga üürikeseks. 1943. aasta augusti keskpaiku kästi mul sõjaväearsti juurde arstlikule läbivaatusele minna. Esmalt tunnistas arst mind haige selja tõttu sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Kuid nädal hiljem muutis ta oma järeldust ning kirjutas otsuseks: „Kõlblik võitlema rindejoonel.” Mõneks ajaks kaotas sõjavägi mu silmist, kuid 17. aprillil 1945, natuke aega enne sõja lõppu, saadi mulle jälile. Mind kutsuti rindeteenistusse.

Võtsin kaasa mõned hädavajalikud asjad ja Piibli ning läksin ligiduses asuvatesse mägedesse pakku. Esialgu sain lageda taeva all magada, aga ilm pööras sajule ja maha tuli pool meetrit lund. Sain läbimärjaks. Jõudsin kuidagiviisi ühe mägionni juurde, mis asus merepinnast ligi 1200 meetri kõrgusel. Lõdisedes tegin tuleasemele lõkke üles ning sain selle paistel end soojendada ja riideid kuivatada. Rampväsinuna jäin lõkke ette pingile magama. Õige pea äratas mind aga äkiline valu. Mu riided olid tuld võtnud! Veeretasin end mööda põrandat, et leeke summutada. Terve mu selg kattus villidega.

Suure riskiga hiilisin enne koitu tagasi oma lapsepõlvesõbra tallu, kuid taluniku naine saatis mu hirmunult minema, öeldes, et mind otsitakse taga. Nii läksin vanemate juurde. Esialgu kõhklesid isegi vanemad mind sisse laskmast, kuid lõpuks lubasid nad mul lakka magama minna ja ema tohterdas mu haavu. Ent kahe päeva pärast otsustasin vanemate meelerahu huvides uuesti mägedesse peitu minna.

5. mail 1945 ärkasin üles valju müra peale. Nägin, kuidas liitlasvägede lennukid madalalt üle maa lendasid. Tollest hetkest oli mulle selge, et Hitleri režiim on kukutatud! Jehoova vaim oli mind tugevdanud ja ma olin uskumatult rasketes katsumustes vastu pidanud. Ma olin kogenud, kui õiged on Laul 55:23 sõnad, mis olid mind nii palju lohutanud juba mu katsumuste algul. Ma olin ’heitnud Jehoova peale oma koorma’, ja ehkki ma olin füüsiliselt nõrk, oli ta mind elus hoidnud, kui kõndisin läbi surmavarju oru (Laul 23:4).

Jehoova vägi „saab nõtruses täie võimuse”

Pärast sõda hakkas elu tasapisi rööpasse minema. Kõigepealt töötasin oma talunikust sõbra juures tema mägedes asuvas talus. Kohustusest kogu oma ülejäänud elu sunniviisilist põllutööd teha vabanesin alles pärast seda, kui Ühendriikide okupatsiooniväed 1946. aasta aprillis Austriasse sisse tungisid.

Sõja lõppedes hakkasid Bad Ischlis ja selle ümbruses elavad kristlikud vennad korrapäraselt koosolekuid pidama. Nad alustasid uue hooga kuulutustööd. Mulle pakuti ühes vabrikus öövahina tööd ja nõnda sain ma pioneeritööd jätkata. Lõpuks asusin elama Sankt Wolfgangi piirkonda. 1949. aastal abiellusin Theresia Kurziga, kel oli eelmisest abielust tütar. Olime koos 32 aastat, kuni mu armas naine 1981. aastal suri. Põetasin teda rohkem kui seitse aastat.

Pärast Theresia surma astusin uuesti pioneerteenistusse, mis aitas mul suurest leinavalust üle saada. Praegu teenin oma koguduses Bad Ischlis pioneeri ja kogudusevanemana. Kuna olen aheldatud ratastooli, pakun piiblilist kirjandust ja räägin inimestele Kuningriigi lootusest Bad Ischli pargis või oma maja ees. Toredad piiblilised vestlused toovad mulle suurt rõõmu.

Oma elule tagasi vaadates võin kinnitada, et kohutavad läbielamused, mis mulle osaks said, pole mind kibestanud. Muidugi oli aegu, kui tundsin end katsumustest rusutuna. Kuid lähedased suhted Jehoova Jumalaga aitasid mind mõõnaperioodidest üle. Issanda manitsussõnad Paulusele, et „vägi saab nõtruses täie võimuse”, on leidnud kinnitust ka minu elus. Nüüd, ligi 100-aastasena, võin ühineda Pauluse sõnadega: „Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!” (2. Korintlastele 12:9, 10).

[Pildid lk 25]

Gestaapo poolt vahistatuna, aprill 1939

Gestaapo dokument süüdistustega, mai 1939

[Allikaviide]

Mõlemad pildid: B. Rammerstorferi erakogu

[Pilt lk 26]

Leidsin varju lähedalasuvatest mägedest

[Pildi allikaviide lk 23]

Foto Hofer, Bad Ischl, Austria