Mari — muistsete kõrbelinnade kuninganna

ESITA

Mari – muistsete kõrbelinnade kuninganna

„OLIN tol õhtul nagu arust ära, kui ma oma magamistuppa astusin pärast seda, kui olime koos kaaslastega meie head õnne tähistanud,” meenutas Prantsuse arheoloog André Parrot. Jaanuarikuus aastal 1934 olid Parrot ja ta meeskond kaevanud Süürias Eufrati jõe ääres Abū Kamāli linnakese lähedal Tell Hariris välja kujukese raidkirjaga: „Ishqi-Mari, Mari kuningas, Enlili ülempreester.” Nad olid leiust vaimustuses.

Lõpuks ometi oli Mari linn leitud! Miks peaks see avastus aga Piibli uurijatele huvi pakkuma?

Miks tunda huvi?

Ehkki Mari olemasolust teati iidsete kirjutiste põhjal, oli selle täpne asukoht kaua aega saladuskatte all. Sumeri kirjutajate andmetel resideeris Maris dünastia, mis võis kunagi valitseda tervet Mesopotaamiat. Eufrati jõe kaldale ehitatud Mari asus strateegiliselt tähtsas kohas, sealt lahknesid kaubateed nii Pärsia lahe äärde, Assüüriasse, Mesopotaamiasse, Anatooliasse kui ka Vahemere rannikule. Läbi linna veeti kaupu, nagu puitu, metalli ja kive, mis olid Mesopotaamias väga haruldased. Mari rikastus kaupadele kehtestatud maksudest, mis võimaldas tal allutada oma võimule kogu regiooni. Tema ülemvõimule tuli lõpp siis, kui Akadi kuningas Sargon Süüria vallutas.

Sargoni võidu järel valitsesid Mari üle umbes 300 aasta jooksul mitmed sõjaväelised valitsejad. Nende valitsusajal saavutas linn uuesti mõningase õitsengu. Kuid oma viimase valitseja, Zimrilimi ajaks oli Mari oma mõjuvõimu kaotamas. Zimrilim püüdis oma impeeriumi tugevdada küll järjestikuste sõjaliste vallutusretkede, poliitiliste lepingute ning abieluliitudega. Sellegipoolest alistas ja purustas Babüloonia kuningas Hammurapi selle linna umbes aastal 1760 e.m.a, tuues hävingu „ühele antiikmaailma arenenumale tsivilisatsioonile”, nagu Parrot seda nimetas.

Mari hävitamisega tegid Hammurapi väed enese teadmata tohutu teene nüüdisaja arheoloogidele ja ajaloolastele. Kui nad põletamata tellistest laotud müürid maha lõhkusid, mattusid mõned hooned kohati kuni 5-meetrise rusukihi alla, mistõttu muistised on ajahambale hästi vastu pannud. Arheoloogid on välja kaevanud templite ja paleede varemed, samuti hulgaliselt tollal valmistatud esemeid ning tuhandeid raidkirju, mis sellele muistsele tsivilisatsioonile valgust heidavad.

Miks Mari varemed meile huvi pakuvad? Mõelgem ajale, mil elas patriarh Aabraham. Ta sündis aastal 2018 e.m.a, 352 aastat pärast suurt veeuputust. Tema põlvkond oli Noast kümnes. Jumala käsul jättis Aabraham maha oma kodulinna Uri ning läks Haaranisse. Aastal 1943 e.m.a, kui Aabraham oli 75 aastat vana, lahkus ta Haaranist ja läks Kaananimaale. „Aabrahami rännakud Urist Jeruusalemma [Kaananis] jäävad ajalooliselt Mari aega,” ütleb Itaalia arheoloog Paolo Matthiae. Mari avastamise väärtus seisneb seega selles, et meil on nüüd võimalik saada parem ettekujutus maailmast, kus elas ustav Jumala teenija Aabraham (1. Moosese 11:10–12:4). *

Mida varemed paljastavad?

Religioon oli Maris õitsval järjel nagu mujalgi Mesopotaamias. Jumalate teenimist peeti inimese kohuseks. Tähtsaid otsuseid ei tehtud kunagi ilma jumalatelt nõu küsimata. Arheoloogid on kaevanud välja kuue templi jäänused. Nende seas on Lõvide tempel (mõnede arvates on see Dagani [Piiblis Daagon] tempel) ning ka viljakusjumalanna Ištari ja päikesejumal Šamaši pühamud. Algselt oli igas templis jumaluse kuju, kellele toodi ohvriande ning öeldi palveid. Pühendunud usklikud asetasid iseenda naeratavad kujud, mis kujutasid neid palvetamas, pühakodadesse pinkide peale, uskudes, et kuju sinna jätmine pikendab usutalituse kestust. Parrot märkis: „Tollal arvati, et kuju, justnagu küünal katoliku kiriku usukommetes tänapäeval, ent veelgi suuremal määral, saab tõepoolest usklikku asendada.”

Kõige rabavamaks avastuseks Tell Hariri varemete seas oli hiigelsuur paleekompleks, mida tuntakse selle viimase elaniku, kuningas Zimrilimi nime järgi. Prantsuse arheoloog Louis-Hugues Vincent iseloomustas seda kui „Vana-Idamaade arhitektuuri pärli”. Palee võttis enda alla üle kahe ja poole hektari ning selles asus umbes 300 ruumi ja õue. Isegi antiikajal peeti seda paleed üheks maailmaimeks. „See oli niivõrd kuulus, et Süüria rannikulinna Ugariti kuningas ei kõhelnud saata oma poega üksnes selleks 600 kilomeetri kaugusele sisemaale, et ta võiks ära käia „Zimrilimi kojas”,” kommenteerib Georges Roux oma raamatus „Ancient Iraq”.

Külalised juhatati kindlustatud paleesse läbi üheainsa sissepääsu, mille mõlemal küljel olid tornid, ning sealt edasi avarasse siseõue. Poodiumile asetatud troonilt korraldas Mari viimane kuningas Zimrilim sõjalisi, kaubanduslikke ja diplomaatilisi riigiasju, tegi teatavaks kohtuotsused ning võttis vastu külalisi ja saadikuid. Külalised võisid jääda öömajale ning kuningas kostitas neid sageli luksuslike pidusöökidega. Vaagnatel pakuti praetud, röstitud või keedetud veise-, lamba- või gaselliliha, kala ja linnuliha, mida kõike garneeriti vürtsikate küüslaugukastmete ning köögivilja- ja juustuvalikuga. Magustoiduks toodi lauale värsked, kuivatatud või suhkurdatud puuviljad ning keerukates vormides küpsetatud koogid. Janu kustutamiseks pakuti külalistele õlut või veini.

Palees ei puudunud ka tualettruumid. Väljakaevamistel tulid päevavalgele vannitoad, kus olid terrakotavannid ning istmeta klosetid. Nende ruumide põrandad ja seinte alumised osad olid kaetud bituumenikihiga. Heitvesi voolas ära tellistest laotud renne mööda, bituumeniga veekindlaks tehtud savitorud on kasutuskõlblikud veel praegugi, ligikaudu 3500 aastat hiljem. Kui kolm kuningliku haaremi naist surmavasse tõppe haigestusid, anti ranged juhtnöörid. Haige inimene isoleeriti tervetest ja pandi karantiini. „Ükski ei tohtinud juua tema tassist, süüa tema laua taga ega istuda tema toolil.”

Mida me arhiividest teada saame?

Parrot ja ta meeskond leidsid umbes 20 000 akadikeelset kiilkirjatahvlit. Need tahvlid sisaldasid kirju ning administratiivse ja majandusliku sisuga tekste. Leitud arhiividest on avalikustatud ainult kolmandik. Ühtekokku on neid aga 28 köidet. Milles seisneb nende väärtus? „Enne Mari arhiivide avastamist,” ütleb Jean-Claude Margueron, kes on Mari arheoloogilise ekspeditsiooni juhataja, „ei teadnud me teise aastatuhande alguse Mesopotaamia ja Süüria ajaloost, institutsioonidest ja igapäevaelust peaaegu mitte midagi. Saadud teave on võimaldanud peatükkide viisi ajalugu kirjutada.” Nagu Parrot kommenteeris, ilmneb arhiivides „mainitud rahvaste puhul üllatavaid sarnasusi sellega, mida Vana Testament räägib patriarhide ajast”.

Marist leitud tahvlid heidavad valgust ka mõnedele Piibli tekstilõikudele. Näiteks on seal kirjas, et vaenlase haaremi enda valdusse võtmine oli „tol ajal üks kuningliku käitumise põhijooni”. Seega nõu, mida reetur Ahitofel andis kuningas Taaveti pojale Absalomile, et too oma isa liignaiste juurde läheks, polnud kaugeltki mingi uus mõte (2. Saamueli 16:21, 22).

Alates aastast 1933 on Tell Hariris käinud 41 arheoloogilist ekspeditsiooni. Seni on 110 hektaril asuvast Marist läbi uuritud vaid 8 hektarit. On vägagi tõenäoline, et Mari, muistsete kõrbelinnade kuninganna edasine uurimine toob päevavalgele veel palju põnevaid leide.

[Allmärkus]

^ lõik 8 Samuti on üsna tõenäoline, et juudid, kes pärast Jeruusalemma hävitamist aastal 607 e.m.a Babüloni vangi viidi, läbisid Mari varemete ääreala.

[Kaart lk 10]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Pärsia laht

MESOPOTAAMIA

Eufrat

MARI

ASSÜÜRIA

Haaran

ANATOOLIA

KAANAN

Jeruusalemm

Vahemeri (Suur meri)

[Pilt lk 11]

Selles dokumendis hoopleb Mari kuningas Iahdun-Lim oma ehitustöödega

[Pilt lk 11]

Selle Ishqi-Mari kuju avastamine kinnitas Mari linna leidmist

[Pilt lk 12]

Mari ametnik Ebih-Il palvetamas

[Pilt lk 12]

Palee poodium, millel seisis ilmselt jumalanna kuju

[Pilt lk 12]

Mari varemed, näha on põletamata tellistest ehitis

[Pilt lk 12]

Palee vannituba

[Pilt lk 13]

Mari vallutaja Naramsini võidusteel

[Pilt lk 13]

Palee varemetest leiti umbes 20 000 kiilkirjatahvlit

[Pildi allikaviide lk 10]

[Piltide allikaviited lk 11]

[Piltide allikaviited lk 12]

[Piltide allikaviited lk 13]

VAHITORN (UURIMISVÄLJAANNE)