Ole valmis ”kurja kannatades end talitsema”
Ole valmis „kurja kannatades end talitsema”
„Ent Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke kõikide vastu, ... valmis kannatama kurja [„kurja kannatades end talitsema”, UM].” (2. TIMOTEOSELE 2:24)
1. Miks me kohtame kuulutustööl aeg-ajalt inimesi, kes räägivad meiega ebasõbralikult?
KUIDAS sa reageerid, kui satud kokku inimestega, kes ei suhtu heatahtlikult sinusse või sinu vaadetesse? Viimseid päevi iseloomustades ennustas apostel Paulus, et inimesed on siis „teotajad, ... laimajad, pillajad [„enesevalitsuseta”, UM], toored” (2. Timoteosele 3:1–5, 12). Selliseid inimesi võime kohata nii kuulutustööl kui igal pool mujal.
2. Millised piiblisalmid aitavad meil kohelda targalt inimesi, kes kõnelevad meiega kurjalt?
2 Mitte alati ei viita solvavad sõnad sellele, nagu puuduks inimesel igasugune huvi selle vastu, mis on õige. Äärmiselt raskes olukorras või kibestunud inimene võib valada oma viha välja kelle peale tahes (Koguja 7:7). Paljud käituvad nii sellepärast, et keskkonnas, kus nad elavad ja töötavad, ollakse sapise keelepruugiga harjunud. See ei tee muidugi sellist kõnet meile kui kristlastele vastuvõetavaks, kuid aitab meil mõista, miks inimesed sellist kõnepruuki kasutavad. Kuidas me peaksime käituma, kui keegi meiega ebaviisakalt kõneleb? Õpetussõnad 19:11 ütleb: „Arukus teeb inimese pikameelseks.” Ja piiblitekstis Roomlastele 12:17, 18 on kirjas nõuanne: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga ... Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.”
3. Kuidas on rahumeelsus seotud sõnumiga, mida me kuulutame?
3 Kui oleme tõesti rahumeelsed, on seda näha meie hoiakust. See peegeldub meie sõnades ja tegudes, samuti näoilmes ja hääletoonis (Õpetussõnad 17:27). Kui Jeesus oma apostlid kuulutama läkitas, andis ta neile nõu: „Sisse astudes majasse teretage seda [„soovige majale rahu”, The New English Bible]. Ja kui see maja on selle vääriline, siis tulgu teie rahu ta peale; aga kui see ei ole vääriline, pöördugu teie rahu tagasi teie juurde” (Matteuse 10:12, 13). Me viime inimestele evangeeliumi ehk head sõnumit. Piibel nimetab seda „rahuevangeeliumiks”, „Jumala armu evangeeliumiks” ja „kuningriigi evangeeliumiks” (Efeslastele 6:15; Apostlite teod 20:24; Matteuse 24:14). Meie eesmärgiks ei ole kritiseerida vestluskaaslase uskumusi või temaga ta seisukohtade üle vaielda, vaid jagada Jumala Sõnas leiduvat head sõnumit.
4. Mida sa võiksid teha, kui sul ei lasta selgitada oma külastuse põhjust ja öeldakse: „Mind see ei huvita”?
4 Ukse avanud inimene võib ilma meid tegelikult ära kuulamata järsult väita: „Mind see ei huvita.” Paljudel juhtudel on võimalik seepeale öelda: „Mõtlesin teile lugeda vaid ühe lühikese piibliteksti.” Võib-olla pole tal selle vastu midagi. Mõni teine kord võib olla kohane öelda: „Mõtlesin teile rääkida ajast, millal ebaõiglust enam ei ole ja kõik inimesed õpivad üksteist armastama.” Kui korterivaldaja ei väljenda kohe soovi vestlust jätkata, võid lisada: „Ma näen, et teil pole seekord aega mind kuulata.” Kas see, kui korterivaldaja ei vasta meile rahumeelselt, peaks viima meid järeldusele, et ta ei ole „vääriline”? Ära tee vestluskaaslase reaktsioonist numbrit ja hoia meeles Piibli nõuannet olla „lahke kõikide vastu, ... valmis kannatama kurja [„kurja kannatades end talitsema”, UM]” (2. Timoteosele 2:24).
Ülbus, mis tulenes eksiarvamustest
5., 6. Kuidas Saulus Jeesuse järelkäijaid kohtles ning miks ta nõnda käitus?
5 Esimesel sajandil oli mees nimega Saulus tuntud oma lugupidamatu kõne ja vägivaldse käitumise poolest. Piibel ütleb, et ta „turtsus ... ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu” (Apostlite teod 9:1, 2). Hiljem tunnistas ta, et oli olnud „pilkaja ja tagakiusaja ja vägivaldne [„ülbe”, UM]” (1. Timoteosele 1:13). Kuigi mõned ta sugulasedki võisid juba olla kristlasteks saanud, iseloomustas ta oma suhtumist Kristuse järelkäijate vastu järgmiselt: „[Ma] olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni” (Apostlite teod 23:16; 26:11; Roomlastele 16:7, 11). Pole mingeid tõendeid, et Jeesuse jüngrid oleksid püüdnud Saulusega tol ajal avalikku väitlusse astuda, kui ta niimoodi käitus.
6 Miks Saulus nõnda toimis? Aastaid hiljem kirjutas ta: „Ma olin seda teinud teadmata, uskmatus meeles” (1. Timoteosele 1:13). Ta oli variser, õpetatud „täpselt esiisade Seadust mööda” (Apostlite teod 22:3, P 1997). Kui Sauluse õpetaja Gamaaliel oli ilmselt üsna avarapilguline inimene, siis ülempreester Kaifas, kellega Saulus samuti läbi käis, oli oma vaadetes pimesi veendunud. Kaifas oli selle vandenõu ninamees, mille tagajärjel Jeesus Kristus hukati (Matteuse 26:3, 4, 63–66; Apostlite teod 5:34–39). Pärast seda lasi Kaifas Jeesuse apostleid peksta ning keelas neil karmilt Jeesuse nimel kuulutamise. Kaifas oli ka selle pingelise Suurkohtu istungi eesistuja, kui Stefanos ära viidi, et ta kividega surnuks visata (Apostlite teod 5:27, 28, 40; 7:1–60). Saulus vaatas seda hukkamist pealt. Kaifas andis Saulusele volituse jätkata Jeesuse järelkäijate mahasurumist ning lubas tal võtta kinni need, kes olid Damaskuses (Apostlite teod 8:1; 9:1, 2). Olles tema mõju all, mõtles Saulus, et annab oma käitumisega tunnistust innukusest Jumala suhtes, kuid tegelikult tal tõeline usk puudus (Apostlite teod 22:3–5). Seetõttu ei suutnud Saulus mõista, et Jeesus on tõeline Messias. Kuid Saulus tuli mõistusele, kui ülesäratatud Jeesus temaga ime läbi Damaskuse teel kõneles (Apostlite teod 9:3–6).
7. Mis juhtus Saulusega selle tulemusena, et ta Damaskuse teel Jeesust kohtas?
7 Varsti pärast seda lähetati jünger Ananias Saulusele tunnistust andma. Kas sul oleks olnud tahtmist sellist meest külastama minna? Ananias oli küll ebakindel, kuid kõneles Saulusega lahkelt. Sauluse hoiak muutus pärast seda, kui ta oli Damaskuse teel ime läbi Jeesusega kohtunud (Apostlite teod 9:10–22). Hiljem sai ta tuntuks kui apostel Paulus, innukas kristlik misjonär.
Tasane, kuid julge
8. Kuidas peegeldas Jeesus oma Isa suhtumist inimestesse, kes olid halba teinud?
8 Jeesus oli innukas Kuningriigi kuulutaja, kes oli inimestega läbi käies tasane, kuid julge (Matteuse 11:29). Ta peegeldas oma taevase Isa vaimu, kes kutsub õelaid pöörduma oma kurjadelt teedelt (Jesaja 55:6, 7). Patustajatega tegeldes pani Jeesus tähele selliste inimeste püüdeid end parandada ning julgustas neid (Luuka 7:37–50; 19:2–10). Selle asemel et inimeste üle ainult välise mulje põhjal kohut mõista, jäljendas Jeesus oma Isa heldust, kannatlikkust ja pikka meelt lootuses, et nad parandavad meelt (Roomlastele 2:4). Jehoova tahe on, et kõiksugused inimesed kahetseksid ja pääseksid (1. Timoteosele 2:3, 4).
9. Mida me võime õppida sellest, kuidas Jesaja 42:1–4 Jeesuse puhul täide läks?
9 Näitamaks Jehoova suhtumist Jeesus Kristusesse, tsiteerib evangeeliumikirjutaja Matteus prohvetlikke sõnu: „Vaata, see on mu sulane, kelle ma olen valinud, mu armas, kellest mu hingel on hea meel! Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab paganaile kohut. Ta ei riidle ega kisenda ja ta häält ei kuulda tänavail. Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja suitsevat tahti ta ei kustuta ära, kuni ta on õigluse jalule seadnud; ja paganad panevad oma lootuse tema nime peale!” (Matteuse 12:17–21; Jesaja 42:1–4). Kooskõlas nende prohvetlike sõnadega ei pidanud Jeesus lärmakaid sõnasõdu. Isegi pinge all rääkis ta tõde viisil, mis siiraid inimesi köitis (Johannese 7:32, 40, 45, 46).
10., 11. a) Kuigi variserid olid ühed Jeesuse kõige otsesõnalisemad vastased, miks ta siiski mõnele neist tunnistust andis? b) Milliseid vastuseid Jeesus aeg-ajalt vastastele andis, ent mida ta ei teinud?
10 Oma teenistuse jooksul rääkis Jeesus paljude variseridega. Ehkki mõned neist püüdsid teda sõnadest lõksu püüda, ei järeldanud Jeesus, et neil kõigil on halvad motiivid. Siimon, kes oli omajagu kriitiline variser, tahtis ilmselt Jeesusega lähemalt tutvuda ning kutsus ta enda poole einestama. Jeesus võttis kutse vastu ning kuulutas neile, kes sinna kohale tulid (Luuka 7:36–50). Ühel teisel juhtumil tuli ööpimeduse varjus Jeesuse juurde silmapaistev variser Nikodeemus. Jeesus ei heitnud talle seda ette, et ta oli pimeduse saabumist oodanud. Selle asemel andis ta Nikodeemusele tunnistust Jumala armastusest, mida on näha sellest, et ta saatis oma Poja, võimaldamaks pääste neile, kes usuvad. Samuti juhtis Jeesus lahkelt ta tähelepanu sellele, kui tähtis on talitada Jumala nõuete kohaselt (Johannese 3:1–21). Hiljem astus Nikodeemus Jeesuse kaitseks välja, kui teised variserid hakkasid maha tegema häid sõnu, mida Jeesusest räägiti (Johannese 7:46–51).
11 Jeesus ei olnud pime nende silmakirjalikkuse suhtes, kes üritasid teda lõksu püüda. Ta ei lubanud vastastel end viljatutesse vaidlustesse tõmmata. Ent kui see oli kohane, andis ta lühikesi jõulisi vastuseid, milles ta tõi välja mõne põhimõtte, kasutas näidet või tsiteeris kirjakohta (Matteuse 12:38–42; 15:1–9; 16:1–4). Teinekord jättis Jeesus lihtsalt vastamata, kui oli näha, et rääkimisest nagunii mingit kasu poleks (Markuse 15:2–5; Luuka 22:67–70).
12. Kuidas suutis Jeesus aidata inimesi isegi siis, kui tema peale karjuti?
12 Mõnikord kisendasid Jeesuse peale inimesed, kes olid rüvedate vaimude mõju all. Kui seda juhtus, talitses ta ennast ning isegi kasutas talle Jumala poolt antud väge, et vaevatud inimestele kergendust tuua (Markuse 1:23–28; 5:2–8, 15). Kui mõni inimene meie peale kuulutustööl vihaseks saab ja karjuma hakkab, tuleb meilgi end talitseda ning püüda olukord lahendada lahkelt ja taktitundeliselt (Koloslastele 4:6).
Perekonnaringis
13. Miks tegutsevad inimesed mõnikord selle pereliikme vastu, kes hakkab Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima?
13 Jeesuse järelkäijatel on sageli vaja end talitseda eeskätt perekonnaringis. Inimene, kelle südant Piibli tõde on sügavalt puudutanud, igatseb, et ka tema perekond neid õpetusi hindaks. Kuid nagu Jeesus ütles, võivad pereliikmed käituda vaenulikult (Matteuse 10:32–37; Johannese 15:20, 21). Selle taga võib olla mitmeid põhjusi. Kuigi Piibli õpetused aitavad meil saada ausaks, vastutustundeliseks ja teistest lugupidavaks inimeseks, õpetab Pühakiri ka seda, et mis tahes olukorras on inimene kõigepealt vastutav oma Looja ees (Koguja 12:1, 13; Apostlite teod 5:29). Pereliige, kes tunneb, et meie lojaalsuse tõttu Jehoovale on tema mõjuvõim perekonnas mõnevõrra vähenenud, võib sellest solvuda. Kuivõrd oluline on küll niisuguses olukorras Jeesuse eeskujul ennast talitseda! (1. Peetruse 2:21–23; 3:1, 2.)
14.–16. Miks on mõned inimesed, kes varem oma pereliikmetele vastupanu osutasid, oma käitumist muutnud?
14 Paljud, kes praegu Jehoovat teenivad, kogesid kas abikaasa või mõne teise pereliikme vastupanu, kui nad Piibli uurimist alustasid ja hakkasid oma elus muudatusi tegema. Vastupanijad olid võib-olla kuulnud Jehoova tunnistajatest halba ning kartsid seetõttu, et need võivad nende lähedastele soovimatut mõju avaldada. Mis on aga pannud neid oma suhtumist muutma? Paljudel juhtudel on avaldanud suurt mõju hea eeskuju. Kui usklik pereliige on tegutsenud järjekindlalt Piibli nõuannete järgi – käinud korrapäraselt kristlikel koosolekutel ja osalenud teenistuses ning täitnud samal ajal oma perekondlikke kohustusi ja talitsenud end solvanguid kuuldes –, siis on perekonna vastupanu mõnikord vaibunud (1. Peetruse 2:12).
15 Vastuseisja võib keelduda igasuguseid piiblilisi selgitusi kuulamast ka eelarvamuste või uhkuse tõttu. Nii juhtus ühe mehega USA-st, kes oli enda sõnul ääretult patriootiline. Kord, kui ta naine konvendil oli, võttis ta kõik oma riided ja kolis minema. Ühel teisel korral lahkus ta kodunt, püstol kaasas, ja ähvardas end ära tappa. Ta süüdistas kõigis oma pöörastes tegudes naise religiooni. Naine püüdis kogu aeg toimida Piibli nõuannete järgi. Kakskümmend aastat pärast seda, kui naisest oli Jehoova tunnistaja saanud, sai tunnistajaks ka tema mees. Albaanias sai üks naine oma tütre peale vihaseks, kuna too hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning laskis end ristida. Ta hävitas oma tütre Piibli kaheteistkümnel korral. Siis ühel päeval avas ta uue Piibli, mille ta tütar oli lauale jätnud. Juhuslikult tuli lahti kirjakoht Matteuse 10:36 ning ema mõistis, et need sõnad käivad tema kohta. Tundes muret tütre heakäekäigu pärast, läks ta teda saatma laeva peale, kui tütar koos teiste tunnistajatega Itaaliasse konvendile sõitis. Kui ema nägi tunnistajate armastust, kallistusi ja naeratusi ning kuulis neid õnnelikult naermas, hakkasid ta tunded muutuma. Varsti pärast seda oli ta nõus Piiblit uurima. Nüüd püüab ta aidata teisi, kes esialgu vastupanu osutavad.
16 Üks abielumees astus noaga ähvardades ja teravaid süüdistusi esitades oma naise teele ette, kui see parasjagu kuningriigisaali läks. Naine vastas leebelt: „Tule kaasa ja vaata kuningriigisaal oma silmaga üle.” Mees tegigi seda ning aja jooksul sai temast kogudusevanem.
17. Millistest Pühakirja nõuannetest on abi, kui olukord kristlikus peres vahel pingeliseks läheb?
17 Ent isegi juhul, kui kõik pereliikmed on kristlased, võib inimliku ebatäiuslikkuse tõttu tekkida pingelisi olukordi, kus keelele tulevad sapised sõnad. Väärib märkimist, et muistse Efesose kristlastele anti nõu: „Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga” (Efeslastele 4:31). Ilmselt mõjutasid Efesose kristlasi nii ümbritsev keskkond, omaenda ebatäius kui mõnel juhul ka endine eluviis. Mis aitas neil end muuta? Neil tuli „saada uueks oma meele vaimus” (Efeslastele 4:23). Kui nad uurisid Jumala Sõna ja mõtisklesid selle üle, kuidas see peaks nende elu mõjutama, kui nad seltsisid kaaskristlastega ning palvetasid tõsimeelselt, tuli Jumala vaimu vili nende elus rohkem esile. Nad õppisid rakendama nõuannet: „Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud” (Efeslastele 4:32). Olenemata sellest, kuidas teised käituvad, tuleb meil end talitseda ning olla lahke, kaastundlik ja andestav. Me ei tohi „tasu[da] ühelegi kurja kurjaga” (Roomlastele 12:17, 18). Jumalat jäljendades tõelist armastust osutada on alati õige (1. Johannese 4:8).
Nõuanne kõigile kristlastele
18. Miks oli nõuanne piiblisalmis 2. Timoteosele 2:24 kohane ühele Efesose kogudusevanemale ning kuidas tuleb see kasuks kõigile kristlastele?
18 Nõuanne „kurja kannatades end talitseda” käib kõigi kristlaste kohta (2. Timoteosele 2:24, UM). Esmalt anti see aga Timoteosele, kes vajas sellist nõu Efesoses kogudusevanemana teenides. Koguduses oli inimesi, kes üsna otsesõnaliselt omi vaateid avaldasid ja valeõpetusi õpetasid. Kuna nad ei taibanud täielikult Moosese Seaduse eesmärki, ei suutnud nad mõista usu, armastuse ja hea südametunnistuse tähtsust. Uhkus põhjustas tülisid ja mindi vaidlema sõnade pärast, samal ajal jäeti aga kahe silma vahele Kristuse õpetuste mõte ja Jumalale andumuse tähtsus. Et seda olukorda lahendada, pidi Timoteos kindlalt Pühakirja tõde kaitsma, kuid siiski oma vendade vastu lahke olema. Nii nagu tänapäeva kogudusevanemad, teadis ka tema, et kari ei kuulu talle ning et tal tuleb käituda viisil, mis edendaks kristlikku armastust ja ühtsust (Efeslastele 4:1–3; 1. Timoteosele 1:3–11; 5:1, 2; 6:3–5).
19. Miks on meil kõigil tähtis otsida alandlikkust?
19 Jumal kutsub oma rahvast üles: „Otsige alandlikkust” (Sefanja 2:3). Heebreakeelne väljend „alandlikkuse” kohta tähendab meelelaadi, mis teeb inimese suuteliseks kannatlikult ülekohut taluma, ilma et ta ärrituks ja vastaks samaga. Palugem siis tõsimeeli Jehoovalt abi, et suudaksime kurja kannatades end talitseda ning esindada teda kohaselt ka raskes olukorras.
Mida sa õppisid?
• Millistest piiblisalmidest võid leida abi, kui keegi sinuga ülbelt kõneleb?
• Miks käitus Saulus ülbelt?
• Kuidas aitab Jeesuse eeskuju meil igasuguste inimestega sobivalt käituda?
• Mis kasu võib tuua see, kui me perekonnaringis oma keelt talitseme?
[Küsimused]
[Pilt lk 26]
Hoolimata Sauluse halvast kuulsusest kohtles Ananias teda lahkelt
[Pilt lk 29]
Kui kristlane täidab hoolsalt oma kohustusi, võib perekonna vastuseis vaibuda
[Pilt lk 30]
Kristlased edendavad armastust ja ühtsust