Miks puudub maailmas üksmeel?

„Esimest korda pärast Teist maailmasõda on rahvusvaheline kogukond üksmeelne. ... Seega võib täituda kauaoodatud tõotus uuest maailmakorrast.”

NII ÜTLES Ameerika Ühendriikide president eelmise sajandi viimasel kümnendil. Sel ajal paistsid rahvusvahelised sündmused osutavat sellele, et üksmeelne maailm on juba silmapiiril. Totalitaarvalitsused langesid järjestikku. Berliini müür lammutati, mis tähistas uue ajastu algust Euroopas. Nõukogude Liit, mida paljud Läänemaad pidasid üleilmsete konfliktide ässitajaks, lagunes kogu maailma hämmastunud pilkude all. Külm sõda lõppes ja optimismiga räägiti desarmeerimisest, ka tuumadesarmeerimisest. Tõsi küll, Pärsia lahes puhkes sõda, kuid see paistis olevat vaid ajutine konflikt, mis pani ülejäänud riigid veelgi otsustavamalt püüdlema uue, rahumeelse maailma poole.

Põhjusi optimismiks ei paistnud olevat mitte ainult poliitika vallas, vaid ka teistes eluvaldkondades. Elustandard oli paranemas paljudes maades. Edusammud meditsiini vallas võimaldasid arstidel teha operatsioone, mida paari aastakümne eest oleks peetud imeks. Paljudes riikides toimus kiire majanduskasv, mis näis viivat üleilmse heaoluni. Tundus, et kõik areneb soovitud suunas.

Nüüd aga, vaid mõned aastad hiljem, peame nõutult küsima: „Mis on juhtunud? Kus on loodetud üksmeelne maailm?” Pigem suundub maailm vastupidises suunas. Meediauudistest kuuleb iga päev enesetapjatest pommipanijatest, terroristide rünnakutest, massihävitusrelvade vohamisest  ja muudest rahutukstegevatest sõnumitest. Sellised sündmused paistavad maailma järjest enam killustavat. Üks prominentne rahandustegelane sõnas hiljuti: „Meid mähitakse järjest suureneva vägivalla võrku.”

Ühtne maailm või üleilmne killustumine?

ÜRO moodustamise üks eesmärke oli „arendada rahvusvahelisi sõbralikke suhteid rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõtte austamise alusel”. Kas ligi 60 aastat hiljem on täitunud see üllas eesmärk? Kaugel sellest! Sõbralike suhete asemel mõlgub rahvastel meeles pigem „enesemääramise põhimõte”. Rahvaste ja etniliste gruppide püüded leida enda identiteeti ja saavutada iseseisvus on maailma üha enam killustanud. Kui ÜRO asutati, oli sellel 51 liikmesriiki, nüüd aga juba 191.

Nagu me nägime, loodeti veel 20. sajandi lõpus saavutada üksmeelne maailm. See lootus on aga hakanud tuhmuma, kuna maailm on järjest enam killustunud. Jugoslaavia vägivaldne lagunemine, kokkupõrked Tšetšeenia ja Venemaa vahel, sõda Iraagis ja jätkuv veresaun Lähis-Idas – see kõik annab tunnistust veelgi suuremast lõhenemisest.

Pole kahtlustki, et paljud püüded saavutada rahu on siirad ja tehtud heade kavatsustega. Paraku paistab aga üksmeelne maailm olevat saavutamatu eesmärk. Paljud siiski mõtlevad: „Miks ikkagi pole siiani kujunenud üksmeelset maailma? Kuhu see maailm suundub?”

[Piltide allikaviited lk 3]

AP Photo/Lionel Cironneau

Arlo K. Abrahamson/AFP/Getty Images