Elulugu

Naudin „käesolevat elu” täiel rinnal

JUTUSTANUD TED BUCKINGHAM

Olin teeninud täisajalise jumalateenijana kuus aastat ning olnud abielus kuus kuud, kui haigestusin lastehalvatusse. See juhtus aastal 1950, mil olin kõigest 24-aastane. Haiglas veedetud üheksa kuu jooksul oli mul hulganisti aega mõtiskleda oma elu üle. Mida oli minul ja mu naisel Joyce’il tulevikult oodata, kui pidada silmas seda, et olin osaliselt halvatud?

AASTAL 1938 anti mu uskmatule isale raamat „Valitsus”. * Ilmselt ajendasid teda seda raamatut vastu võtma poliitilised rahutused ja ähvardav sõjaoht. Minu teadmist mööda ei lugenud ta seda kunagi. Seevastu minu sügavalt usklik ema luges seda ning loetu ajendas teda kohe tegutsema. Ta ütles lahti anglikaani kirikust ning isa vastupanust hoolimata sai temast ustav Jehoova tunnistaja, kelleks ta ka jäi kuni oma surmani aastal 1990.

Ema võttis mind esimest korda koosolekule kaasa Epsomi kuningriigisaali, mis asus Londonist lõuna pool. Kogudus käis koos endise poe ruumides ning me kuulasime plaadilt Joseph Rutherfordi kõnet, kes tollal oli Jehoova tunnistajate töö eesotsas. See kõne jättis mu meelde sügava jälje.

Ägedad pommirünnakud Londonile muutsid elu seal üha ohtlikumaks ning 1940. aastal otsustas isa kolida perega turvalisemasse paika, Londonist 45 kilomeetrit lääne pool asuvasse Maidenheadi linnakesse. Kolimine tuli meile kasuks, kuna sealse  koguduse 30 liiget olid meile suureks julgustuse allikaks. Ustav kristlane Fred Smith, kes oli ristitud aastal 1917, hakkas minuga tegelema ja aitas mul kuulutustöös vilunumaks saada. Olen talle siiani palju tänu võlgu tema eeskuju ja armastava abi eest.

Alustan täisajalist teenistust

Mind ristiti 15-aastaselt Thamesi jões ühel külmal 1941. aasta märtsikuu päeval. Selleks ajaks oli mu vanem vend Jim hakanud täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks. Praegu elab ta koos oma naise Madge’iga Birminghamis. Enamiku aja oma elust Jehoova teenistuses olid nad ringkonna- ja piirkonnatööl. Minu noorem õde Robina ja tema abikaasa Frank teenivad samuti ustavalt Jehoovat.

Töötasin raamatupidajana ühes rõivatööstuses. Ühel päeval kutsus ülemus mind oma kontorisse ja pakkus mulle paljutõotavat varustaja kohta. Mul oli aga juba mõnda aega mõlkunud meeles soov astuda oma venna jälgedes. Seepärast selgitasin oma seisukohta ning keeldusin viisakalt sellest pakkumisest. Minu üllatuseks kiitis ülemus mind siiralt, et soovin alustada sellist väärtuslikku kristlikku tegevust. Niisiis hakkasin 1944. aastal pärast Northamptonis peetud konventi täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks.

Esmalt määrati mind kuulutama Exeterisse Devoni krahvkonnas. Linn oli tasahilju toibumas sõjaaegsest pommitamisest. Asusin elama korterisse, kus juba elasid kaks pioneeri, Frank ja Ruth Middleton. Nad olid minu vastu väga lahked. Olin vaid 18-aastane ega osanud korralikult pesu pesta ja toitu valmistada, kuid aja jooksul olukord siiski paranes.

Minu kuulutustöökaaslaseks sai Iirimaalt pärit 50-aastane Victor Gurd, kes oli osalenud kuulutustöös juba 1920. aastatest alates. Ta õpetas mind aega planeerima, piiblilugemise vastu sügavamat huvi tundma ja väärtustama erinevaid Piibli tõlkeid. Noil kujunemisaastail oli Victori vankumatu eeskuju just see, mida vajasin.

Erapooletus pannakse proovile

Sõda oli juba lõppemas, ent ametnikud püüdsid veelgi värvata noori mehi väeteenistusse. Olin kord juba seisnud tribunali ees Maidenheadis 1943. aastal. Väljendasin siis oma selget soovi, et mind vabastataks väeteenistusest, kuna olen evangeeliumikuulutaja. Mu taotlus lükati tagasi, kuid sellest hoolimata võtsin nõuks kolida Exeterisse ja alustada seal oma teenistust. Sel põhjusel kästigi mul Exeteris uuesti kohtu ette ilmuda. Kohtunik mõistis mind kuueks kuuks sunnitööle, väljendades kahetsust, et ta ei saa mulle pikemat karistusaega määrata. Kuue kuu pärast saadeti mind tagasi vanglasse, kus pidin veel neli kuud istuma.

Olin vanglas ainus Jehoova tunnistaja ning valvurid kutsusid mind Jehoovaks. Polnud just meeldiv vastata loenduse ajal Jehoova nimele, kuid mul polnud valikut. Samas oli suur rõõm kuulda päevast päeva, kuidas Jumala nime teadustatakse. Rääkisin kaasvangidele, et olen Jehoova tunnistaja ning et mind pandi vangi minu südametunnistusel põhineva seisukoha tõttu. Hiljem saadeti samasse vanglasse ka Norman Castro ning meie uuteks hüüdnimedeks said Mooses ja Aaron.

Exeteri vanglast viidi mind Bristoli ja sealt Winchesteri vanglasse. Elutingimused olid  viletsad, kuid huumorimeel aitas asjast üle olla. Winchesteris saime koos Normaniga tähistada Kristuse surma mälestusõhtut. Francis Cooke külastas meid vanglas ja pidas meile suurepärase mälestuskõne.

Muudatused sõjajärgsetel aastatel

Bristoli konvendil aastal 1946, kus anti välja piibliuurimise abivahend „Jumal on tõemeelne” („Let God Be True”), kohtasin kaunist neidu Joyce Moore’i, kes tegi samuti Devonis pioneeritööd. Meie sõprus süvenes ja me abiellusime neli aastat hiljem Tivertonis, kuhu olin kolinud aastal 1947. Asusime elama üürituppa, mille eest pidime tasuma 15 šillingit (umbes 15 krooni) nädalas. Elu oli imeilus!

Esimese abieluaasta jooksul kolisime lõuna pool asuvasse kenasse sadamalinna Brixhami, kus võeti kõige esimesena kasutusele kalade traalpüügi meetod. Olime seal vaid vähe aega olnud, kui sõitsime Londonisse konvendile. Reisil olles haigestusin aga lastehalvatusse ning langesin koomasse. Haiglast kirjutati mind välja alles üheksa kuu pärast, nagu eespool mainisin. Mu parem käsi ja mõlemad jalad olid saanud tugevasti kahjustada (seda on nad siiani) ning seetõttu olin sunnitud käima kepiga. Mu armas abikaasa oli kogu aeg vapralt mu kõrval ja julgustas mind, eriti sellega, et tal õnnestus kõigest hoolimata jätkata täisajalist teenistust. Milline tulevik meid aga ees ootas? Kogesin peagi, et Jehoova käsi ei jää eales lühikeseks.

Järgmisel aastal käisime kokkutulekul Londonis Wimbledonis. Selleks ajaks kõndisin juba ilma kepita. Kohtusime seal Pryce Hughesiga, kes juhtis tööd Suurbritannias. Ta tervitas mind ja sõnas siis kohe: „Kuule, meil oleks vaja sind ringkonnatööle!” Kuidas need sõnad mind küll julgustasid! Ent kas mu tervis peaks sellele vastu? Kaalusime Joyce’iga seda otsust põhjalikult ning pärast nädalast väljaõpet asusime Jehoovale lootes teele Edela-Inglismaale, kuhu mind oli määratud teenima ringkonnaülevaatajana. Olin tollal kõigest 25-aastane. Meenutan siiani sügava tänutundega, kui lahked, kannatlikud ja abivalmid olid minu vastu sealsed tunnistajad.

 Kuigi võtsime Joyce’iga osa mitmesugustest teokraatlikest tegevustest, tundsime, kuidas just koguduste külastamine lähendas meid eriliselt kristlike vendade ja õdedega. Kuna meil polnud autot, reisisime rongi või bussiga. Kohanesin tollal veel haigusest tingitud piirangutega, kuid sellest hoolimata olime selle teenistuseesõiguse üle rõõmsad. Elasime nii 1957. aastani. Olime oma eluga väga rahul, kuid siis avanes meile uus võimalus.

Misjoniteenistus

Olime põnevil, kui saime Joyce’iga kutse võtta osa Gileadi kooli 30. kursusest. Kuna tulin oma osalise halvatusega juba üsna edukalt toime, võtsime kutse rõõmuga vastu. Teadsime oma kogemusest, et kui püüame täita Jehoova tahet, annab ta alati vajamineva jõu. Viiekuuline põhjalik väljaõpe USA-s New Yorgi osariigi kaunis South Lansingis asuvas Vahitorni Gileadi piiblikoolis möödus kiiresti. Õpilasteks olid peamiselt abielupaarid, kes tegid reisivat tööd. Kui klassilt küsiti, kas keegi meist oleks valmis minema välismaisele misjonipõllule, olime Joyce’iga nende hulgas, kes olid sellega meelsasti nõus. Ja kuhu meid saadeti? Kaugele Ida-Aafrikasse, Ugandasse.

Tollal oli Jehoova tunnistajate töö Ugandas keelu all ning seepärast soovitati mul kohaneda uue maaga ja otsida endale ilmalik töö. Pärast pikka rongi- ja laevasõitu jõudsime Uganda pealinna Kampalasse. Immigratsiooni ametnikud polnud sugugi rõõmsad meid nähes ning lubasid meil riiki jääda ainult mõneks kuuks. Seejärel kästi meil lahkuda. Peakorterist soovitati meil minna Põhja-Rodeesiasse (nüüd Sambia). Meie suureks rõõmuks kohtusime seal taas meie Gileadi kooli kursusekaaslaste Frank ja Carrie Lewisi ning Hayes ja Harriet Hoskinsiga. Sealt määrati meid peatselt Lõuna-Rodeesiasse (nüüd Zimbabwe).

Reisisime rongiga ja saime juba enne Bulawayosse saabumist imetleda hunnitut Victoria juga. Peatusime mõnda aega perekond McLuckie juures, kes olid ühed esimesed tunnistajad, kes sinna elama olid asunud. Meil oli suur rõõm neid järgneva 16 aasta jooksul hästi tundma õppida.

Kohaneme muutustega

Pärast kahenädalast väljaõpet, mille jooksul tutvustati meile Aafrika olusid, määrati mind piirkonnaülevaatajaks. Aafrika põõsastus kuulutamine tähendas seda, et pidime endaga kõige muu hulgas kaasa võtma vee,  toiduained, magamisriided, rõivad, projektori ja elektrigeneraatori, suure ekraani ja teised hädavajalikud asjad. Kogu kraami pakkisime võimsasse veokisse, millega sõitsime piki konarlikku maastikku.

Samal ajal, kui mina tegin koostööd aafriklastest ringkonnaülevaatajatega, aitas Joyce meelsasti nende abikaasasid ja lapsi, kes koos nendega reisisid. Rohtlas kõmpimine võib olla kurnav, eriti palaval päevaajal, kuid tundsin peagi, et selles kliimas saan paremini hakkama oma füüsiliste piirangutega, ning olin selle eest tänulik.

Üldiselt olid inimesed vaesed. Paljud neist elasid traditsioonide ja ebausu kütkes ning olid mitmikabielus. Siiski pidasid nad Piiblist sügavalt lugu. Mõningais paigus peeti koguduse koosolekuid suurte puude varjus ja õhtuti andsid valgust puu külge riputatud õlilambid. Meisse sisendas alati aukartust see, kui uurisime Jumala Sõna otse tähistaeva all, mis on nii imeline loodu.

Unustamatu kogemus oli näidata Vahitorni ühingu filme Aafrika kaitsealadel. Koguduses võis olla umbes 30 kuulutajat, kuid neil puhkudel, kui filmi vaatasime, võisime sageli oodata 1000 inimest või enam!

Troopikamaades võib loomulikult aeg-ajalt haigestuda, sel puhul on aga väga oluline jääda positiivseks. Õppisime haigustega üpris edukalt toime tulema. Mina põdesin periooditi malaariat ja Joyce pidi võitlema amööbide tekitatud haigustega.

Hiljem määrati meid teenima Salisbury (nüüd Harare) harubüroosse, kus meil oli eesõigus töötada koos teiste ustavate Jehoova teenijatega, näiteks Lester Davey ning George ja Ruby Bradleyga. Sain valitsuselt loa sõlmida abielusid. Registreerisin Aafrika vendade-õdede abielusid, mis tugevdas kogudustes kristlikke abielusidemeid. Mõni aasta hiljem hakkasime külastama kõiki selle riigi mittebantukeelseid kogudusi. Enam kui kümne aasta vältel tundsime Joyce’iga heameelt võimalusest saada sel viisil oma vendadega paremini tuttavaks ja näha nende vaimset kasvu. Tol ajal külastasime ka meie vendi Botswanas ja Mosambiigis.

Kolime taas

Pärast mitmeid õnnelikke aastaid Lõuna-Aafrikas määrati meid 1975. aastal Lääne-Aafrikasse Sierra Leonesse. Seadsime end peagi sisse harubüroos, kuid kahjuks ei saanud me seal kaua olla. Mind tabas äge malaariahoog, ma jäin nõrgaks ning meil tuli minu ravimiseks naasta Londonisse. Inglismaal ei soovitatud meil Aafrikasse tagasi pöörduda. Meid Joyce’iga kurvastas see teade, kuid meid võeti soojalt vastu Londoni Peeteli peresse. Londoni kogudustes oli palju Aafrika päritolu vendi-õdesid, tänu kellele tundsime end üsnagi koduselt. Mu tervis taastus tasahilju ja me püüdsime uue olukorraga kohaneda. Mul paluti asuda tööle varustusosakonna ülevaatajana. Aastate jooksul on meie töö suuresti laienenud ja see on olnud põnev töökoht.

1990. aastate algul haigestus minu armas abikaasa motoneuroni haigusesse ja suri 1994. aastal. Joyce oli armastav, lojaalne ja ustav abikaasa, kes oli alati valmis kohanema uute oludega. Olen mõistnud, kui oluline on sellise kaotusega toimetulekuks säilitada vaimne ellusuhtumine ja vaadata tulevikku. Palvetamine aitab mul hoida kinni heast teokraatlikust ajakavast, mille hulka kuulub ka kuulutustöö, mis samuti aitab täita mu meele õigete asjadega (Õpetussõnad 3:5, 6).

Peetelis teenimine on eesõigus ja suurepärane eluviis. Saame teha koostööd paljude noortega ja tunda üheskoos rõõmu erisugustest asjadest. Üheks õnnistuseks on ka rohkearvulised külalised, kes meid siin Londonis külastavad. Vahel kohtun kallite sõpradega Aafrika päevilt ja mulle meenuvad mitmed toredad mälestused. Kõik see aitab mul nautida „käesolevat elu” täiel rinnal ning mõtiskleda kindlustundega ja lootusrikkalt „tulevase elu” üle (1. Timoteosele 4:8).

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Emaga aastal 1946

[Pilt lk 26]

Koos Joyce’iga meie pulmapäeval aastal 1950

[Pilt lk 26]

Bristoli konvendil aastal 1953

[Pildid lk 27]

Külastame Lõuna-Rodeesias (nüüd Zimbabwe) eraldiasuvat gruppi (ülal) ja kogudust (vasakul)