Edukas kuulutamine maal, kus kunagi õitses algkristlus

ITAALIA – saapakujuline poolsaar, mis tungib Vahemerre – on paik, mille religioossed ja kultuurilised sündmused on mõjutanud kogu maailma ajalugu. See riik tõmbab magnetina ligi miljoneid turiste, keda köidab sealne mitmekesine maastik, kuulsad kunstiteosed ja oivaline kokakunst. Ent sellel maal edeneb jõudsalt ka piibliharidustöö.

Tõeline kristlus võis jõuda Rooma – tolleaegse maailmariigi pealinna – aastal 33 m.a.j, kui Jeruusalemmast saabusid koju juudid ja proselüüdid, kes olid nelipühal kristlasteks saanud. Umbes aastal 59 m.a.j läks esimest korda Itaaliasse apostel Paulus. Mereäärsest Puteolist leidis ta eest oma usuvennad. (Apostlite teod 2:5–11; 28:11–16.)

Nagu Jeesus ja tema apostlid olid ennustanud, algas enne esimese sajandi lõppu tõelisest kristlusest ärataganemine. Vaatamata sellele on Jeesuse tõelised jüngrid enne praeguse kurja süsteemi lõppu levitanud head sõnumit kogu maailmas – kaasa arvatud Itaalias. (Matteuse 13:36–43; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Tessalooniklastele 2:3–8; 2. Peetruse 2:1–3.)

Vähetõotav algus

Aastal 1891 käis esimest korda mõningates Itaalia linnades Charles Taze Russell, kes juhatas tollal piibliuurijate (Jehoova tunnistajate nimetus sel ajal) ülemaailmset kuulutustööd. Ta möönis, et vastukaja tema teenistusele seal polnud kuigi paljutõotav, öeldes: „Me ei näinud midagi, mis annaks lootust, et Itaalias on tulemas lõikus.” 1910. aasta kevadel läks vend Russell uuesti Itaaliasse ja pidas piiblilise kõne ühes Rooma kesklinna saalis. Mis oli tulemus? Ta teatas: „Üldkokkuvõttes oli see koosolek üsna suureks pettumuseks.”

Mõned aastakümned edenes hea sõnumi kuulutamine Itaalias tõepoolest visalt. Üheks põhjuseks oli see, et Jehoova tunnistajaid kiusas taga fašistlik diktatuur. Sel ajal oli Itaalias umbes 150 kuulutajat, kellest enamik oli õppinud Piibli tõdesid välismaal elavatelt sugulastelt või sõpradelt.

Tähelepanuväärne kasv

Pärast Teist maailmasõda saadeti Itaaliasse üsna palju misjonäre. Kuid riigiarhiivi materjalidest selgub, et Vatikani kõrged ametnikud nõudsid valitsuselt misjonäride väljasaatmist. Enamik misjonäre sunnitigi riigist lahkuma.

Takistustest hoolimata hakkasid Itaalias rahvahulgad voolama Jehoova kummardamise „mäe” juurde (Jesaja 2:2–4). Jehoova tunnistajate kasv on olnud märkimisväärne. Aastal 2004 oli hea sõnumi kuulutajate kõrgarv 233 527, kusjuures suhe oli  1 kuulutaja 248 inimese kohta. Kristuse surma mälestusõhtul viibis 433 242 inimest. Itaalias on 3049 kogudust ja palju mugavaid kuningriigisaale, kus koosolekuid pidada. Viimasel ajal on mõned keele- ja ühiskonnagrupid Piibli tõe vastu suurt huvi ilmutanud.

Kuulutustöö paljudes keeltes

Aafrikast, Aasiast ja Ida-Euroopast voolab Itaaliasse immigrante, kes loodavad seal tööd leida, otsivad paremat elu või põgenevad raskete olude eest. Kuidas neid miljoneid inimesi vaimselt aidata?

Paljud Itaalia tunnistajad on olnud valmis õppima ära keerulise võõrkeele, näiteks albaania, amhari, araabia, bengali, hiina, pandžabi, singali või tagalogi keele. Alates 2001. aastast on korraldatud kursusi, kus soovijatele õpetatakse tunnistuse andmist võõrkeeles. Kolme esimese aasta jooksul toimus 79 kursust 17 keeles ja koolituse läbis 3711 kuulutajat. Tänu sellele on olnud võimalik panna alus või anda abi 146 kogudusele ja 274 grupile, mis peavad oma koosolekuid ühtekokku 25 keeles. Paljud siirad inimesed on seeläbi head sõnumit kuulnud ja Piiblit uurima hakanud. Kogemused on tihti lausa erakordsed.

Üks Jehoova tunnistaja rääkis Piiblist George’ile – malajalami keelt kõnelevale India mehele. Ehkki George’il oli tööga suuri probleeme, nõustus ta rõõmsalt piibliuurimisega. Mõned päevad hiljem tuli kuningriigisaali George’i sõber Gil, kes on samuti pärit Indiast, kuid räägib pandžabi keelt. Ka temaga alustati piibliuurimist. Gil viis Jehoova tunnistajad kokku Davidiga – telugu keelt rääkiva India mehega. Peagi hakkas David Piiblit uurima. Temaga samas majas elasid indialased Sonny ja Shubash, kes samuti hakkasid Piiblit uurima.

Mõned nädalad hiljem helistas Jehoova tunnistajatele Dalip, kelle emakeeleks on marathi keel, ja ütles: „Olen George’i sõber. Kas te võiksite mulle Piiblit õpetada?” Seejärel tahtis Piiblit uurida Sumit, kes kõneleb tamili keelt. Siis helistas veel üks George’i sõber ja palus, et temaga Piiblit uuritaks. George kutsus kuningriigisaali noore mehe Maxi, kes soovis samuti Piiblit uurida. Praeguseks toimub kuus piibliuurimist ja plaanis on alustada veel nelja. Uurimised toimuvad inglise keeles, kuid kasutatakse ka väljaandeid nende inimeste oma keeltes: hindi, malajalami, marathi, pandžabi, tamili, telugu ja urdu keeles.

Kurdid „kuulevad” head sõnumit

Itaalias on üle 90 000 kurdi. 1970. aastate keskel hakkasid tunnistajad tegema pingutusi, et neile Piibli tõde kuulutada. Algul õpetasid mõned kurdid Jehoova tunnistajad itaalia viipekeelt vendadele ja õdedele, kes soovisid sellel põllul abiks olla. Üha rohkem ja rohkem kurte hakkas Piibli vastu huvi tundma. Praegu käib Jehoova tunnistajate koosolekutel üle 1400 inimese, kes kasutavad viipekeelt. 15 kogudust ja 52 gruppi peavad oma koosolekuid viipekeeles.

Esialgu sõltus kurtidele kuulutamine vaid üksikute tunnistajate initsiatiivist. Ent aastal 1978 hakkas Jehoova tunnistajate Itaalia harubüroo kurtidele konvente korraldama.  Tolle aasta maikuus edastati teade, et eelseisval Milano rahvusvahelisel konvendil on eraldatud sektor ka kurtidele. Esimene ringkonnakokkutulek kurtidele peeti 1979. aasta veebruaris Milano kokkutulekusaalis.

Alates sellest ajast on harubüroo pööranud hoolega tähelepanu kurtide vaimsele õpetusele ja on innustanud üha rohkemaid kuulutajaid parandama oma viipekeele oskust. Alatest aastast 1995 on määratud viipekeelsetesse gruppidesse eripioneere (täisajalisi hea sõnumi kuulutajaid), kes annavad kurtidele kuulutajatele väljaõpet kuulutustööks ja aitavad organiseerida koosolekuid. Kolm kokkutulekusaali on varustatud moodsa videosüsteemiga, et ettekandeid oleks mugav jälgida. Kristlikud väljaanded on saadaval ka viipekeeles videokassettide peal, et kurdidki saaksid vaimset toitu.

On pandud tähele, et Jehoova tunnistajad hoolitsevad hästi kurtide vaimsete vajaduste eest. Itaalia Kurtide Ühingu ajakirjas „P@role & Segni” tsiteeriti ühe katoliku vaimuliku kirja: „Kurtus on ebamugav puue selles mõttes, et kurt inimene vajab pidevalt tähelepanu. Näiteks võib ta tulla üksi ilma igasuguste raskusteta kirikusse, ent tal on vaja tõlgi abi, et saada aru kõigest, mida jumalateenistuse ajal loetakse, jutlustatakse või lauldakse.” Ajakirjas jätkatakse: „[See vaimulik] tunnistab, et kahjuks pole kirik valmis selle puudega tegelema, ning mainib, et paljusid kurte koheldakse Jehoova tunnistajate kuningriigisaalides paremini kui kirikutes.”

Head sõnumit kuulutatakse vangidele

Kas inimene võib vanglas asudes olla siiski vaba? Võib küll, sest Jumala Sõnal on  vägi ’teha vabaks’ need, kes selle õpetuse vastu võtavad ja oma elu selle järgi seavad. Jeesus kuulutas „vangidele vabakslaskmist” patust ja valereligioonist (Johannese 8:32; Luuka 4:16–19, P 1997). Itaalias on vanglates kuulutamine suurepäraseid tulemusi andnud. Ligi 400 Jehoova tunnistajat on saanud riigilt ametliku loa vangide külastamiseks ja vaimse abi pakkumiseks. Jehoova tunnistajad olid esimene mittekatoliiklik organisatsioon, kes sellist luba palus ja kellele see ka anti.

Piibli sõnum võib levida ettearvamatuid teid pidi. Näiteks räägivad vangid omavahel Jehoova tunnistajate piiblilisest haridustööst. Selle tulemusena on mõned vangid ise palunud, et mõni Jehoova tunnistaja neid külastaks. Vahel juhtub ka nii, et keegi vangi pereliikmetest hakkab Piiblit uurima ja soovitab siis oma vangisoleval sugulasel tunnistajatega vestelda. Mõned eluaegset karistust kandvad vangid, kes on pannud toime mõrva või mõne muu ränga kuriteo, on kahetsenud ja oma elu väga radikaalselt muutnud. Need on sammud, mis neil tuleb astuda enne, kui nad saavad Jehoova Jumalale pühenduda ja lasta end ristida.

Mitmes vanglas on peetud piiblilisi avalikke kõnesid, mälestatud Jeesuse surma ja näidatud Jehoova tunnistajate valmistatud piiblilisi videoid. Tihti tuleb sellistele koosolekutele hulgaliselt vange.

Kinnipeetavatele praktilise abi pakkumiseks on tunnistajad levitanud laialdaselt ajakirju, mis käsitlevad vanglaeluga seonduvaid probleeme. Üks selline „Ärgake!” number kandis kuupäeva 8. mai 2001 ning käsitles teemat „Kas vange saab ümber kasvatada?”. 2003. aasta 8. aprilli ajakirja kaaneteema oli „Uimastiprobleem perekonnas – mida teha?”. Neid ajakirju jagati vangidele tuhandeid eksemplare. Tulemuseks on see, et praegu toimub mitusada piibliuurimist. Ka mõned vangivalvurid on Piibli sõnumi vastu huvi ilmutanud.

Vang nimega Costantino sai ametnikelt eriloa, et lasta end ristida ühes San Remo kuningriigisaalis. Seda sündmust jälgis 138 kohalikku Jehoova tunnistajat. Pärast ristimist ütles silmanähtavalt liigutatud Costantino: „Ma tundsin, et mind otsekui valati üle armastusega.” Kohalikus ajalehes tsiteeriti vangivalvuri sõnu: „Andsime selle loa hea meelega. Kui on näha, et miski võiks edendada vangi sotsiaalset, isiklikku ja vaimset rehabilitatsiooni, tuleb seda arvesse võtta.” Costantino naisele ja tütrele avaldas sügavat muljet see, kuidas Piibel on teda mõjutanud. Nad ütlesid: „Me oleme uhked nende muudatuste üle, mis ta on teinud. Ta on nüüd rahumeelne ja hoolib meist aina rohkem. Oleme hakanud teda uuesti usaldama ja temast lugu pidama.” Nemadki hakkasid Piiblit uurima ja kristlikel koosolekutel käima.

Sergiole on määratud vanglakaristus varguse, relvastatud röövi, uimastitega kaubitsemise ja mõrva eest. Tal tuleb olla vangis aastani 2024. Kui ta oli kolm aastat Pühakirja uurinud ja oma eluviise täielikult muutnud, otsustas ta lasta end ristida. Sergio on Elba saarel asuva Porto Azzurro vanglas 15.  kinnipeetav, kes on ristitud Jehoova tunnistajaks. Mõnede kaasvangide juuresviibimisel ristiti ta teisaldatavas basseinis, mis seati üles vangla spordiväljakule.

Leonardo, kelle karistus on 20 aasta pikkune, sai eriloa lasta end ristida Parma linna kuningriigisaalis. Kohalikule ajalehele antud intervjuus ütles Leonardo, et ta ei otsustanud saada Jehoova tunnistajaks mitte selleks, et vanglapimedusest välja saada, vaid et rahuldada oma vaimseid vajadusi, mida ta oli teravalt tunnetama hakanud. Leonardo sõnas: „Mu elu oli täis vaid vigu, kuid ma olen jätnud sellise elu seljataha. Olen muutunud, kuid see pole toimunud üleöö. Mul on vaja edaspidigi õigel teel püsida.”

Salvatore, kes mõisteti süüdi mõrvas, kannab oma karistust Spoleto kõrgeima turvalisusega vanglas. Tema ristimine, mis toimus vanglamüüride vahel, läks paljudele hinge. Sealne vangivalvur ütles: „Tuleb toetada valikut, mis toob kaasa parema käitumise kaasinimeste suhtes, sest see on kasuks nii vanglaõhustikule kui ka kogu ühiskonnale.” Salvatore muudatuste tõttu käivad nüüd ka tema naine ja tütar Jehoova tunnistajate koosolekutel. Üks vang, kellele Salvatore kuulutas, on nüüdseks pühendunud ja ristitud Jehoova teenija.

Üks piirkond, kuhu algkristlik kogukond laienes, oli Itaalia (Apostlite teod 2:10; Roomlastele 1:7). Praegusel lõikusajal jätkub kasv samal territooriumil, kus Paulus oma kaaslastega head sõnumit kuulutas (Apostlite teod 23:11; 28:14–16).

[Kaart lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ITAALIA

Rooma

[Pildid lk 15]

Bitonto kokkutulekusaal ja üks viipekeelne kogudus Roomas

[Pilt lk 16]

Piibli tõde teeb vangid „vabaks”

[Pildid lk 17]

Vaimne kasv jätkub paikades, kus kunagi õitses algkristlus