Philon Aleksandriast. Pühakirja segamine mõttetargutustega

AASTAL 332 e.m.a viis Aleksander Suur oma väed Egiptusesse. Enne idapoolsetele maailmavallutustele siirdumist rajas ta linna, millele pani nimeks Aleksandria. Sellest sai kreeka kultuuri keskus. Umbes aastal 20 e.m.a sündis seal veel üks vägev vallutaja, kelle relvadeks polnud siiski mitte mõõgad ja piigid, vaid filosoofilised arutlused. Tema sai tuntuks kui Philon Aleksandriast ehk Philo Judaeus, tulenevalt tema juudi taustast.

Diasporaa ehk rahva hajutatuse tõttu võõrsil pärast Jeruusalemma hävitamist aastal 607 e.m.a sattusid paljud juudid elama Egiptusesse. Tuhanded neist elasid Aleksandrias. Kuid seal tekkis neil kreeklastega konflikte. Juudid keeldusid teenimast kreeka jumalaid, kreeklased aga naeruvääristasid Heebrea Kirju. Kreeka hariduse ja juudi kasvatuse saanud Philon oli nende vastuoludega kursis. Tema pidas judaismi õigeks religiooniks. Ent erinevalt paljudest otsis Philon rahumeelseid mooduseid paganate juhtimiseks Jumala juurde. Ta soovis judaismi neile vastuvõetavaks teha.

Iidsete kirjade uudne tähendus

Nagu paljudel Aleksandria juutidel, oli ka Philonil emakeeleks kreeka keel. Seepärast oli tema uuringute aluseks kreekakeelne Septuaginta tõlge Heebrea Kirjadest. Septuaginta teksti uurides jõudis ta veendumusele, et selles on filosoofia sugemeid ning et Mooses oli olnud geniaalne filosoof.

Sajandeid varem olid kreeka mõttetargad leidnud, et on raske võtta omaks lugusid jumalatest ja jumalannadest – kreeka antiikmütoloogia hiiglastest ja deemonitest. Nad asusid neid vanu lugusid uudselt tõlgendama. Antiigiteadlane James Drummond ütleb nende meetodi kohta järgmist: „Filosoof hakkas otsima mütoloogiliste lugude taha peitunud peeneid tähendusvarjundeid ning tegema järeldusi, et kõigi nende jälkuste ja absurdsuste taga on autorite taotlus tuua meelelise kujundlikkuse kaudu päevavalgele sügavamõttelisi või valgustuslikke tõdesid.” Seda protsessi nimetatakse allegooriliseks tõlgenduseks, ning Philon üritas seda rakendada ka Pühakirja seletamisel.

Võtkem näiteks kirjakoha 1. Moosese 3:21 Bagsteri Septuaginta tõlkest, kus öeldakse: „Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.” Kreeklaste meelest polnud riiete valmistamine Kõigekõrgema Jumala väärikuse kohane. Niisiis avastas Philon selles salmis sümboolika ning teatas: „Nahkriided on kõnekujund loomuliku naha, seega meie keha kohta;  sest kõigepealt valmistas Jumal intellekti ja nimetas selle Aadamaks; seejärel lõi ta liikumise, mida ta hakkas nimetama Eluks. Kolmandaks pidi ta paratamatult valmistama ka keha, mille kohta ta kasutas kujundlikku väljendit nahkriided.” Seega püüdis Philon teha faktist, et Jumal tegi Aadamale ja Eevale rõivad, sügavate filosoofiliste mõtiskluste teema.

Vaadelgem ka kirjakohta 1. Moosese 2:10–14, kus kirjeldatakse Eedeni aia veelätet ja mainitakse nelja aiast väljuvat jõge. Philon püüdis tabada nende maastikku kirjeldavate sõnade sügavamat mõtet. Andnud selgitust selle maa kohta, ütles ta: „See kirjakoht võib sisaldada ka allegoorilist tähendust, sest need neli jõge märgistavad nelja voorust.” Tema arutluse kohaselt kujutab Piisoni jõgi tarkust, Giihoni jõgi mõõdukust, Hiddekel [Tigris] vaprust ja Frat [Eufrat] õiglust. Nõnda siis hakkas geograafiat asendama allegooria.

Philon kasutas allegoorilist tõlgendust ka sel juhul, kui ta analüüsis loomisjutustust, lugu sellest, kuidas Kain tappis Aabeli, Noa-aegset veeuputust, Paabeli keeltesegamist ning paljusid Moosese Seaduse käske. Nagu eelmises lõigus toodud näitest ilmneb, tunnistas ta üldiselt piiblisalmi sõnasõnalist mõtet, kuid lisas siis sellele sümboolse tähenduse selliste sõnadega nagu: „Ehk tuleks meil neid asju mõista  allegoorilistena.” Kahjuks annab Philoni kirjutistes tooni just sümboolika, samas kui Pühakirja selge mõte ähmastub.

Kes on Jumal?

Philon tõendas Jumala olemasolu jõulise näite varal. Kirjeldanud maad, jõgesid, planeete ja tähti, jõudis ta järeldusele: „Kõigist loomistöödest on kõige oskuslikumalt valmistatud meie maailm, sest selle on loonud keegi, kes on ülimalt meisterlik ja tarkuselt täiuslik. Just selle läbi saab meile selgeks mõte Jumala olemasolust.” See on tõesti mõistlik arutluskäik. (Roomlastele 1:20.)

Kui aga Philon tõlgendas Kõigeväelise Jumala olemust, eemaldus ta kaugele tõest. Philoni väitel pole Jumalal „iseloomulikke omadusi” ning ta on „mõistetamatu”. Philon laitis maha püüded Jumalat tundma õppida, väites, et „püüda probleemi sügavamale tungida, näiteks üritada süüvida Jumalat iseloomustavatesse omadustesse, on täielik mõttetus”. Selline mõtteviis polnud pärit Piiblist, vaid paganlikult filosoofilt Platonilt.

Philoni väitel on Jumal sedavõrd tunnetamatu, et on võimatu omistada talle isikunime. Ta ütleb: „Niisiis on igati mõistlik järeldada, et temale, tõelisele elavale Jumalale, ei sünni omistada mitte mingisugust isikunime.” Kahtlemata on see vastuolus tõsiasjadega!

Piibel näitab täiesti selgelt, et Jumalal on isikunimi. Laul 83:19 ütleb: „Sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” Kirjakohas Jesaja 42:8 on toodud ära Jumala sõnad: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi.” Miks siis õpetas Philon, juut, kes neid piiblitekste teadis, et Jumalal pole nime? Sest et ta ei kirjeldanud Piibli isikulist Jumalat, vaid kreeka filosoofia nimetut, ligipääsmatut jumalat.

Mis on hing?

Philon õpetas, et hing ja keha on eri asjad. Tema väitel on inimene „keha ja hinge kooslus”. Kas hing sureb? Pangem tähele Philoni seletust: „Meie keha elab, ehkki meie hing on surnud ja meie kehasse nagu hauda maetud. Aga kui see [keha] peaks surema, siis hakkab meie hing oma tõelist elu elama, olles vabanenud pahelisest ja surnud kehast, kuhu ta oli vangistatud.” Philon pidas hinge surma sümboolseks – tegelikult ei lakka hing kunagi eksisteerimast, vaid on surematu.

Kuid mida õpetab hinge kohta Piibel? Kirjakohas 1. Moosese 2:7 öeldakse: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” Piibli järgi ei oma inimene hinge – ta hoopis on hing.

Ka õpetab Piibel, et hing pole surematu. Hesekieli 18:4 ütleb: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” Nende kirjakohtade alusel saame teha kindla järelduse: inimene on hing. Seega, kui sureb inimene, sureb hing (1. Moosese 19:19). *

Pärast Philoni surma kaotasid tema õpetused juutide silmis tähtsuse. Seevastu võttis need omaks ristiusu kirik. Eusebios ja teised kirikujuhid uskusid, et Philon pöördus ristiusku. Hieronymus pidas teda üheks kirikuisaks. Philoni kirjatöid ei hoidnud alles mitte juudid, vaid usust taganenud kristlased.

Philoni kirjutised viisid usupöördeni.  Tema mõjutusel võtsid nimikristlased omaks pühakirjavastase surematu hinge doktriini. Lisaks pani Philoni õpetus Logosest (Sõnast) aluse kolmainuõpetusele, usust taganenud kristluse piiblivastasele dogmale.

Ära lase end eksitada

Heebrea Kirju uurides oli Philon hoolas, et tal „ei jääks märkamata ükski allegooriline mõte, mis võib jääda kogemata kombel peitu lihtsa väljendusviisi taha”. Kuid kirjakohas 5. Moosese 4:2 ütleb Mooses Jumala Seaduse kohta: „Ärge lisage midagi sellele, milleks mina teid kohustan, ja ärge võtke midagi ära, vaid pidage Jehoova, oma Jumala käske, mis mina teile annan!” Lähtudes näiliselt headest kavatsustest, kattis Philon Jumala inspireeritud Sõna oma mõttetargutuste paksu kihiga, hägustades seeläbi selle selget õpetust.

„Me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte,” ütles apostel Peetrus (2. Peetruse 1:16). Õpetus, mida Peetrus jagas algkristlikule kogudusele, põhines erinevalt Philoni kirjutistest faktidel ja kõigesse tõesse juhatava „tõe vaimu” ehk Jumala vaimu juhatusel (Johannese 16:13).

Kui tahetakse teenida Piibli Jumalat, vajatakse tõest juhatust, mitte inimeste arvamustest lähtuvaid tõlgendusi. Läheb tarvis täpseid teadmisi Jehoova ja tema tahte kohta ning lisaks ka alandlikkust, et olla siiras õppija. Uurides Piiblit sellise õige meelelaadiga, võid õppida tundma „pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses”. Jah, kindlasti võib Jumala Sõna kujundada sinust inimese, kes on „täiesti varustatud ja valmis igale heale teole” (2. Timoteosele 3:15, 16; 3:17, P 1997).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 10]

PHILONI KODULINN

Philon elas ja töötas Egiptuse Aleksandrias. Sajandite jooksul oli see linn maailma suurima raamatuvaramu asupaik ja teaduslike diskussioonide keskpunkt.

Selle linna koolides juhendasid õpilasi tuntud õpetlased. Aleksandria raamatukogu sai maailmakuulsaks. Selle hoidlates oli sadu tuhandeid säilitusühikuid, sest sealsed raamatukoguhoidjad püüdsid hankida koopiaid kõigist kirjalikest dokumentidest.

Hiljem hakkasid Aleksandria maailmakuulsus ja tarkusevaramud tasapisi hääbuma. Rooma keisritele oli tähtsaimaks linnaks Rooma, mistõttu kultuurikese nihkus Euroopasse. Aleksandria allakäik jõudis haripunkti seitsmendal sajandil, kui röövvallutajad linna alistasid. Veel meie päevilgi peavad ajaloolased selle kuulsa raamatukogu hävimist väga rängaks kaotuseks ning väidetavasti peatus siis tsivilisatsiooni areng tuhandeks aastaks.

[Allikaviide]

L. Chapons/Illustrirte Familien-Bibel nach der deutschen Uebersetzung Dr Martin Luthers

[Kast lk 12]

ALLEGOORILINE TÕLGENDAMINE TÄNAPÄEVAL

Allegooria on üldiselt „inimeksistentsi puudutavate tõdede ja üldistuste väljaütlemine sümboolsete väljamõeldud tegelaskujude ja toimingute vahendusel”. Allegoorilised lood arvatakse olevat mõistukõned, mis räägivad palju tähtsamatest varjul olevatest asjadest. Nagu Philon Aleksandriast, rakendavad ka paljud nüüdisaja usuõpetajad Piiblit selgitades allegoorilist tõlgendust.

Vaadelgem näiteks 1. Moosese raamatu peatükke 1–11, kus on kirjas inimajalugu alates loomisest kuni Paabeli torni ehitajate laialipillutamiseni. The New American Bible, katoliku piiblitõlge, ütleb selle piibliosa kohta: „Et teha nendes peatükkides sisalduvad tõed neid talletama pidavatele iisraellastele mõistetavaks, tuli neid väljendada tolle aja inimeste seas üldtuntud mõistete kaudu. Seetõttu tuleb selgelt eristada tõdesid endid nende kirjanduslikust rüüst.” Sellega tahetakse öelda, et 1. Moosese raamatu 1.–11. peatükki ei saa võtta sõnasõnaliselt – nõnda nagu rõivad katavad keha, katavad sõnad sügavamat tähendust.

Ent Jeesus õpetas, et need 1. Moosese raamatu esimesed peatükid on sõnasõnaline tõde (Matteuse 19:4–6; 24:37–39). Seda õpetasid ka apostlid Paulus ja Peetrus (Apostlite teod 17:24–26; 2. Peetruse 2:5; 3:6, 7). Siirad piibliuurijad lükkavad kõrvale seletused, mis pole kooskõlas Jumala Sõnaga tervikuna.

[Pilt lk 9]

Kuulus Aleksandria tuletorn

[Allikaviide]

Archives Charmet/Bridgeman Art Library