Töö mitu palet

„Tööle! Tööle! Rõõm teada, et töö ootab tegemist.” (Kirjanik Katherine Mansfield, 1888–1923)

KAS sinu arvamus tööst on sama positiivne nagu eelmainitud tsitaadis? Kuidas sina töösse suhtud? Kas töönädal on sinu meelest pikk ja pime tunnel vabade nädalavahetuste vahel? Või on tööst saanud sulle vaata et kirg, mis ei erine palju sõltuvusest?

Enamik inimesi pühendab suurema osa ärkveloleku ajast tööle. Tööst sõltub nende elukoht ja elustiil. Paljud leiavad, et alates varajasest täiskasvanueast kuni pensionieani on töö ainus tegevus, mis nende elus domineerib. Ühtedele pakub töö suurt rahuldust, teised jällegi mõõdavad töö väärtust sissetuleku või prestiiži alusel ning kolmandate jaoks töö üksnes viidab või koguni raiskab nende aega.

On neid, kes töötavad selleks, et elada, ja neid, kes elavad selleks, et töötada. Mõned saavad koguni tööl või töö pärast surma. Näiteks ühes hiljutises ÜRO teadaandes tuuakse välja, et töö põhjustab rohkem kannatusi ja surma „kui sõjad ning uimastite ja alkoholi kuritarvitamine kokku”. Seda kommenteerides teatas Londoni ajaleht „The Guardian”: „Üle kahe miljoni inimese sureb igal aastal tööga seotud õnnetuste või haiguste tõttu ... Tolm, kemikaalid, müra ja kiiritus põhjustavad vähktõbe, südamehaigusi ja insulte.” Tänapäeval on ebameeldivaks reaalsuseks ka laste tööjõu kasutamine ning orjatöö.

Lisaks esineb psühholoog Steven Berglase’i sõnul veel niinimetatud „supernoovalikku läbipõlemist”. Ta kirjeldab tublit töötajat, kes on jõudnud oma karjääri tippu, ent tunneb siis „kroonilist ärevust, rusutust, ängistust või depressiooni, sest ta tajub, et on oma tööl või karjääriredelil sattunud lõksu, millest ta ei pääse välja ega leia ka psühholoogilist rahuldust”.

Kõva töö versus töönarkomaania

Maailmas, kus paljud rühmavad pikki tunde tööd teha, on tähtis eristada töökat inimest ja töönarkomaani. Paljud töönarkomaanid suhtuvad töökohta kui varjupaika ohtlikus ja ettearvamatus maailmas; töökas  inimene näeb töös olulist ja mõnikord ka rahuldust pakkuvat kohustust. Töönarkomaan laseb tööl tõrjuda välja kõik muud eluvaldkonnad; töökas inimene teab, millal arvuti kinni panna, oma mõtted ümber lülitada ja näiteks oma pulma-aastapäeva tähistada. Töönarkomaanile pakub ületöö emotsionaalset rahuldust ning tõstab tema adrenaliinitaset; tööka inimese puhul see pole nii.

Tänapäeva ühiskonnas on piir nende kahe rühma vahel ähmane, sest ületööd ülistatakse. Modemid, mobiiltelefonid ja piiparid hägustavad piiri töö ja kodu vahel. Kuna iga koht võib olla töökoht ja iga aeg tööaeg, võivad mõned end lausa surnuks töötada.

Mida on osa inimesi ette võtnud sellise tervist kahjustava hoiaku vastu? Sotsioloogid on märganud ületöö ja liigse stressi all kannatavate inimeste seas suundumust ühendada omavahel usu- ja tööelu. Ajaleht „San Francisco Examiner” kirjutas, et „religioossuse ja töö kokkusulatamisest on saanud ühiskondlik fenomen”.

Ühes äsjases teadaandes kirjutati kõrgtehnoloogia meka Silicon Valley (USA) kohta: „Samal ajal kui juhatajad loevad töötajate tühje parkimiskohti, sest koondamised jätkuvad, täituvad õhtuste piiblitundide ajal parklad autodega.” Mida see ka siis ei tähenda, paljud inimesed üle kogu maailma on leidnud, et Piibel mõjutab positiivselt nende vaadet tööle, ning tulemuseks on tasakaalukam ellusuhtumine.

Kuidas aitab Piibel suhtuda töösse tasakaalukalt? Kas Pühakirjas leidub põhimõtteid, mis aitavad tänapäeval edukalt vastu astuda töökohal esinevatele väljakutsetele? Järgmises artiklis arutatakse neid küsimusi.