Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Rõõm osaleda ülemaailmses piibliharidustöös

Rõõm osaleda ülemaailmses piibliharidustöös

Elulugu

Rõõm osaleda ülemaailmses piibliharidustöös

JUTUSTANUD ANNA MATHEAKIS

Parvlaev oli leekides. See 171-meetrine laev võinuks põhja vajudes mindki kaasa tõmmata. Üritasin mässavate lainetega meeleheitlikult võideldes ohutusse kaugusesse ujuda. Suutsin pinnal püsida vaid tänu sellele, et sain kinni hoida ühe naise päästevestist. Palusin Jumalalt jõudu ja julgust. Enamat ei saanud ma teha.

OLI aasta 1971 ning olin tagasi tulemas Itaaliast, oma kolmandast misjonilähetuspaigast. Sel laevahukul kaotasin peaaegu kogu oma vara. Ma ei kaotanud aga kõige tähtsamat – oma elu, armastavat kristlikku vennaskonda ja au teenida Jehoovat. See teenistus oli viinud mind kolmele kontinendile ning laevaõnnetus oli vaid üks seik mu sündmusterohkes elus.

Olen sündinud 1922. aastal. Minu perekond elas Palestiinas Rām Allāhi linnas, Jeruusalemmast umbes 16 kilomeetrit põhja pool. Mu vanemad on mõlemad pärit Kreeta saarelt, kuid isa kasvas üles Palestiinas Naatsareti linnas. Meie peres oli viis last: kolm poissi ja kaks tüdrukut. Ja mina olin noorim laps. Meie perekonda vapustas mu venna surm, kes uppus Jordani jões, kui ta oli kooliga väljasõidul. Pärast seda õnnetust keeldus ema Rām Allāhi jäämast ja me kolisime Kreekasse Ateena linna. Olin siis kolmeaastane.

Minu pere kuuleb Piibli tõde

Varsti pärast Kreekasse kolimist hakkas vanem vend Nikos, kes sel ajal oli 22, läbi käima piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. Piibli uurimine valmistas talle suurt rõõmu ja sütitas soovi osaleda kristlikus teenistuses. See ajas isa marru ja ta ajas Nikose kodunt minema. Nendel kordadel, kui isa reisis Palestiinasse, võttis aga Nikos ema, õe ja minu kristlikele koosolekutele kaasa. Mäletan siiani, kui entusiastlikult rääkis ema kõigest, mida neil koosolekutel kuulis. Kahjuks haigestus ema varsti vähki ja suri 42-aastaselt. Sel raskel ajal hoolitses mu õde Ariadne armastavalt meie pere eest. Hoolimata oma noorusest oli ta mulle järgmistel aastatel ema eest.

Ateenas olles võttis isa mind alati endaga kreeka õigeusu kirikusse kaasa, ja pärast tema surma käisin ikka aeg-ajalt kirikus. Kuna aga kirikus ei järgitud minu arust Jumala põhimõtteid, lõpetasin viimaks seal käimise.

Pärast isa surma sain püsiva töö rahandusministeeriumis. Mu vend oli aga pühendunud Jumala Kuningriigi kuulutamisele ja teenis Kreekas palju aastaid. 1934. aastal kolis ta Küprosele. Tollal polnud sel saarel ühtegi ristitud Jehoova tunnistajat, nii et tal oli eesõigus aidata kaasa sealsele kuulutustööle. Ta abiellus ja tema naine Galatia oli samuti aastaid täisajalises teenistuses. * Nikos saatis meile tihti Piiblit selgitavaid raamatuid ja ajakirju, kuid tavaliselt me ei avanudki neid. Mu vend jäi Küprosele kuni surmani.

Võtan Piibli tõe vastu

1940. aastal külastas meid Ateenas tegutsev ustav Jehoova tunnistaja ja Nikose sõber George Douras ning kutsus meid enda juurde koos väikese grupiga Piiblit uurima. Võtsime rõõmuga tema kutse vastu. Peatselt hakkasime õpitust rääkima ka teistele. Piiblist õpitu ajendas mu õde ja mind pühendama oma elu Jehoovale. Ariadne ristiti aastal 1942 ja mind 1943.

Kui lõppes II maailmasõda, kutsus Nikos meid Küprosele, nii et 1945. aastal kolisimegi Nikosiasse. Küprosel polnud kuulutustöö keelatud nagu Kreekas. Me kuulutasime majast majja, aga ka tänavatel.

Kahe aasta pärast pidi Ariadne Kreekasse tagasi minema. Seal kohtus ta oma tulevase abikaasaga, kes samuti teenis Jehoovat, nii et mu õde jäigi Ateenasse. Peagi innustasid Ariadne ja ta abikaasa ka mind Kreekasse tagasi kolima ning pealinnas täisajalist teenistust alustama. Kuna pioneeritöö oli ikka mu eesmärgiks olnud, läksingi Ateenasse tagasi, kus vajadus kuulutajate järele oli suurem.

Avanevad uued võimalused Jehoovat teenida

1947. aasta 1. novembrist alustasin pioneerteenistust, kuulutades iga kuu 150 tundi. Meie koguduse territoorium oli väga suur ja pidin palju jala käima. Raskustest hoolimata kogesin palju õnnistusi. Politsei arreteeris sageli iga Jehoova tunnistaja, kelle nad tabasid kuulutustööd tegemast või kristlikelt koosolekutelt, nii et üsna varsti arreteeriti mindki.

Mind süüdistati proselütismis, mis oli tollal väga tõsine süüdistus, ja mõisteti kaheks kuuks Ateena Averofi naistevanglasse. Seal oli juba ees üks Jehoova tunnistaja, nii et saime pakkuda teineteisele kosutavat kristlikku seltsi ka trellide taga. Pärast oma aja ära istumist jätkasin rõõmsalt pioneerteenistust. Paljud nendest, kellega sel ajal Piiblit uurisin, on siiani ustavad Jehoova teenijad, mis valmistab mulle suurt heameelt.

Aastal 1949 sain kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 16. kursusele Ameerika Ühendriikides, kus täisajalised teenijad saavad väljaõpet misjonäri tööks. Mina ja mu sugulased olime vaimustuses. Plaanisin võtta osa 1950. aasta suvel New Yorgis toimuvast rahvusvahelisest konvendist ja seejärel minna Gileadi kooli.

Ameerika Ühendriikides teenisin alguses mõned kuud koristajana Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis. Nautisin sealset puhast, meeldivat ja ülesehitavat keskkonda ning naeratavate õdede ja vendade seltskonda. Meenutan alati sooja tundega seal veedetud kuut kuud. Seejärel algas Gileadi kool, kus saime kiiresti mööduva viie kuu jooksul intensiivõpet ja juhatust. Mõistsime teiste õpilastega järjest sügavamalt, kui väärtuslikud ja kaunid on Piibli õpetused. See omakorda suurendas meie rõõmu ja soovi jagada teistele eluandvaid teadmisi tõest.

Minu esimene misjonipaik

Enne seda, kui meile Gileadi koolis misjonipaik teada anti, saime valida endale kuulutustööpartneri. Minu partneriks sai tubli õde Ruth Hemmig (praegu Bosshard). Olime ülirõõmsad, kui meile öeldi, et läheme Türki İstanbuli, otse Aasia ja Euroopa ristumiskohta! Teadsime, et seal polnud kuulutustöö veel seaduslikult registreeritud, kuid meil polnud kahtlustki, et Jehoova toetab meid.

İstanbul on ilus maailmalinn. Leidsime sealt rahvarikkad basaarid, põnevad muuseumid, kaunid looduspaigad, paeluvad rannajooned, ning seal olid esindatud maailma parimad köögid. Mis veelgi tähtsam, leidsime siiraid inimesi, kes soovisid õppida tundma Jumalat. İstanbuli väike Jehoova tunnistajate grupp koosnes peamiselt armeenlastest, kreeklastest ja juutidest. Ent kuna seal elas palju rahvusi, oli väga kasulik osata mitut keelt, muu hulgas türgi keelt. Meile meeldis väga suhelda eri rahvusest inimestega, kes janunesid tõe järele. Paljud neist teenivad siiani Jehoovat ustavalt.

Kahjuks ei pikendatud Ruthi elamisluba ja ta pidi riigist lahkuma. Ta läks Šveitsi ning on seal siiani täisajalises teenistuses. Tunnen pärast kõiki neid aastaid siiani puudust tema meeldivast ja kosutavast seltskonnast.

Kolin teise maailmanurka

Aastal 1963 ei pikendatud enam ka minu elamisluba Türgis. Polnud sugugi kerge lahkuda kaaskristlastest, keda olin näinud paljudest raskustest hoolimata vaimseid edusamme tegemas. Mu julgustamiseks maksid sugulased kinni minu New Yorki sõidu, nii et sain osaleda sealsel konvendil. Ma ei teadnud veel, kuhu mind edasi määratakse.

Pärast konventi sain teada, et lähen edasi teenima Peruu pealinna Limasse. Sõitsime New Yorgist koos ühe noore õega, kes oli mu uus partner, otse uude teenistuspaika. Õppisin hispaania keelt ja elasin misjonikodus, mis asus Jehoova tunnistajate harubüroo hoones. Tundsin suurt rõõmu sealsest kuulutustööst ning võimalusest tutvuda kohalike õdede ja vendadega.

Uus ülesanne, uus keel

Mõned minu sugulased Kreekas olid aga vahepeal päris kõrgesse ikka jõudnud, millega kaasnesid mõningad raskused ja tervisehädad. Nad ei palunud mul kunagi katkestada täisajalist teenistust ja alustada uuesti nii-öelda normaalset elu, et neile abiks olla. Siiski otsustasin pärast mõtisklemist ja palvetamist, et oleks parem teenida perekonnale lähemal. Harubüroo vennad olid sellega armastavalt nõus ja määrasid mind Itaaliasse ning mu sugulased olid nõus maksma kinni kolimiskulud. Tegelikult oligi Itaalias suur vajadus kuulutajate järele.

Jällegi tuli õppida uut keelt, seekord siis itaalia keelt. Minu esimene kuulutustööterritoorium oli Foggia linn. Hiljem saadeti mind Napolisse, kus oli veelgi suurem vajadus kuulutajate järele. Minu territoorium oli Napoli üks kauneimaid linnaosi Posilipo. Sellel ulatuslikul territooriumil oli vaid üks Kuningriigi kuulutaja. Mulle meeldis väga seal teenida ja Jehoova abiga alustasin palju piibliuurimisi. Aja jooksul moodustus selles piirkonnas suur kogudus.

Esimeste kohalike hulgas, kellega uurisin Piiblit, oli üks ema nelja lapsega. Tema ja ta kaks tütart on tänini Jehoova tunnistajad. Uurisin ka abielupaariga, kellel oli väike tütar. Terve pere edenes tões, nad pühendusid Jumalale ja lasid end ristida. Peretütar on praeguseks abielus ustava Jehoova teenijaga ja nad teenivad koos innukalt Jumalat. Ühe suure perekonnaga Piiblit uurides nägin, milline vägi on Jumala Sõnal. Kui lugesime kirjakohti, mis näitavad, et Jumal ei kiida heaks kujude kummardamist, ei suutnud ema isegi uurimise lõpuni oodata. Ta hävitas jalamaid kõik jumalakujud oma majas!

Merehädas

Itaalia ja Kreeka vahet sõitsin alati laevaga. Merereis oli tavaliselt väga meeldiv. Üks reis 1971. aasta suvel oli aga teistsugune. Sõitsin Itaaliasse tagasi parvlaev „Heleannaga”. 28. augusti varahommikul puhkes laevaköögis tulekahju. Tuli levis ja reisijad sattusid paanikasse. Naised minestasid, lapsed nutsid ning mehed käratsesid ja karjusid sajatusi. Laevateki igast nurgast tormas inimesi päästepaatide juurde. Päästeveste aga nappis ja mehhanism, mis pidi päästepaate vette laskma, oli korrast ära. Mulle ei jagunudki päästevesti, kuna aga leegid tõusid üha kõrgemale, oli ainus mõistlik tegu merre hüpata.

Meres nägin enda lähedal üht päästevestiga ulpivat naist. Tundus, et ta ei oska ujuda, seega haarasin tal käest kinni ja tõmbasin teda uppuvast laevast eemale. Meri muutus järjest marulisemaks ja võitlus vee peal püsimiseks kurnas mind päris ära. Olukord tundus lootusetu, kuid anusin kogu aeg Jehoovalt vastupidavust, ja see andis mulle jõudu. Paratamatult meenus mulle apostel Pauluse üleelatud laevahukk (Apostlite teod ptk 27).

Kaaslasest kinni hoides võitlesin lainetega umbes neli tundi. Ujusin nagu jõud kandis ning kutsusin Jehoovat appi. Lõpuks märkasin üht väikest paati lähenemas. Mind päästeti, kuid mu kaaslane oli juba surnud. Itaaliasse Bari linna jõudes viidi mind haiglasse, kus mulle anti esmaabi. Pidin mõneks päevaks haiglasse jääma. Paljud Jehoova tunnistajad käisid mind vaatamas ja tõid mulle, mida vajasin. Kristlik armastus, mida nad mulle osutasid, avaldas haigla teistele patsientidele sügavat muljet. *

Kui olin täielikult kosunud, määrati mind Rooma. Mul paluti töötada kesklinna äriterritooriumil, mida ma tegin Jehoova abiga viis aastat. Kokku teenisin Itaalias 20 aastat ja hakkasin selle ajaga itaallasi väga armastama.

Tagasi sinna, kust olin alustanud

Vahepeal oli Ariadne ja tema abikaasa tervis halvenenud. Mõtlesin, et neile lähemal elades suudan ehk kuidagi tasuda neile kõik selle, mida nad olid nii armastavalt minu heaks teinud. Pean möönma, et Itaaliast lahkumine oli minu jaoks südantlõhestav kogemus. Vastutavad vennad aga andsid oma heakskiidu ja alates 1985. aasta suvest olen teeninud pioneerina Ateenas, kus 1947. aastal alustasin täisajalist teenistust.

Teenisin oma koguduse territooriumil ja küsisin harubüroo vendadelt luba kuulutada ka kesklinna äriterritooriumil. Kuulutasingi seal kolm aastat koos ühe pioneerist kaaslasega. Saime anda põhjalikku tunnistust inimestele, keda võib harva kodunt kätte saada.

Aeg on edasi läinud ja mul pole enam nii palju energiat ja jõudu kui varem, kuid mu soov Jumalat teenida on üha kasvanud. Praeguseks on mu õemees suikunud surmaunne. Ariadne, kes oli mulle ema eest, on kaotanud silmanägemise. Minu enda tervis on täisajalises teenistuses veedetud aastatel ikka hea olnud. Hiljuti aga komistasin ja kukkusin marmortrepil ning murdsin parema käe. Siis kukkusin ja murdsin vaagnaluu, nii et pidin minema lõikusele ja jääma pikaks ajaks voodisse. Enam ei saa ma nii vabalt ringi liikuda, vaid käin kepiga ja lähen välja vaid koos saatjaga. Teen siiski oma parima ja loodan, et mu tervis paraneb. See, et saan piibliharidustöös kasvõi piiratud määral osaleda, on siiani mu peamine õnne ja rahulolu allikas.

Kui meenutan neid õnnelikke aastaid täisajalises teenistuses, täitub mu süda tänutundega Jehoova vastu. Tema ja ta maine organisatsioon on alati pakkunud usaldusväärset juhatust ja väärtuslikku abi ning on võimaldanud mul kasutada täiel määral oma võimeid, andes oma elu tema teenistusse. Minu südamesttulev soov on, et Jehoova annaks mulle jõudu jätkata tema teenimist. Olen õnnelik selle väikese osa üle ülemaailmses piibliharidustöös, mida Jehoova ise juhatab (Malakia 3:10).

[Allmärkused]

^ lõik 10 Vaata „Jehoova tunnistajate aastaraamatut 1995”, lk 73–89, väljaandjad Jehoova tunnistajad (inglise keeles).

^ lõik 34 Lisainfot vaata 1972. aasta 8. veebruari „Ärgake!” numbrist, lk 12–16 (inglise keeles).

[Pilt lk 9]

Koos oma õe Ariadne ja ta abikaasa Michalisega enne Gileadi kooli minekut

[Pilt lk 10]

Mind määrati koos Ruth Hemmigiga Türki İstanbuli linna

[Pilt lk 11]

Itaalias 1970. aastate alguses

[Pilt lk 12]

Mina ja mu õde Ariadne