Elulugu

Jehoova tasub rikkalikult neile, kes hoiavad tema teed

JUTUSTANUD ROMUALD STAWSKI

Kui Teine maailmasõda 1939. aasta septembris algas, läks Põhja-Poolas lahti äge sõjategevus. Olin tollal 9-aastane poisike ja läksin uudishimust üht meie kodu lähedal asunud lahinguvälja vaatama. Mu ees avanes õudne vaatepilt – maas vedelesid surnukehad ja õhku täitis hingemattev suits. Olgugi et mu mõtted keerlesid peamiselt selle ümber, kuidas terve nahaga koju jõuda, mõtlesin juba siis selle peale, miks Jumal lubab selliseid hirmsaid asju ja kelle poolel ta on.

SÕJA lõpupoole sunniti noormehi Saksa okupatsioonirežiimi heaks tööd tegema. Igaüks, kes söandas vastu hakata, poodi üles mõne puu või silla külge ning ta rinnale kinnitati silt „reetur” või „saboteerija”. Gdynia linn, kus me elasime, jäi vaenuvägede vahele. Kui käisime linnast väljas vett toomas, vihisesid õhus kuulid ja pommid. Mu noorem vend Henryk sai surmavalt haavata. Kuna valitses kohutav olukord, toimetas ema meid, neli last, keldrikorrusele varju. Seal suri difteeriasse mu kaheaastane vend Eugeniusz.

Küsisin taas endamisi: „Kus on Jumal? Miks ta lubab selliseid kannatusi?” Kuigi olin innukas katoliiklane ja käisin sageli kirikus, jäid mu küsimused vastuseta.

Võtan vastu Piibli tõe

Leidsin oma küsimustele vastused täiesti ootamatust allikast. Sõda lõppes aastal 1945 ning 1947. aasta algul tuli meie uksele Gdynias üks Jehoova tunnistaja. Mu ema rääkis tunnistajaga ning osaliselt kuulsin ma nende vestlust pealt. Kuna ta jutt paistis loogiline,  võtsime vastu kutse minna kristlikule koosolekule. Kõigest kuu aega hiljem, olgugi et ma siis Piibli tõde veel täielikult ei mõistnud, ühinesin ühe kohalike tunnistajate grupiga ja läksin nendega koos kuulutama sõnumit paremast maailmast, kus pole sõdu ega metsikusi. Tundsin sellest suurt rõõmu.

Septembris 1947 lasin end Sopotis peetud ringkonnakokkutulekul ristida. Järgmise aasta maikuus alustasin üldpioneerteenistust ja pühendasin sestpeale suurema osa oma ajast teistele Piibli sõnumi kuulutamiseks. Kohalik vaimulikkond avaldas meie tööle ägedat vastupanu ja õhutas rahvast meie vastu vägivallale. Ükskord ründas meid jõuk vihaseid inimesi, kes pildusid meid kividega ja peksid julmalt. Ühel teisel juhtumil ässitasid kohalikud nunnad ja kirikuõpetajad meile taas rahvajõugu kallale. Läksime politseijaoskonda varju, kuid märatsev rahvahulk piiras hoone ümber ja ähvardas meile peksa anda. Lõpuks toodi kohale politsei abiväed ning meid viidi sealt tugevdatud eskordi saatel minema.

Tol ajal polnud meie territooriumil ühtki kogudust. Mõnikord ööbisime metsas lageda taeva all. Olime õnnelikud, et saime kuulutustööd teha, olid siis olud millised tahes. Tänapäeval on seal kandis tugevad kogudused.

Peeteli teenistus ja arreteerimine

1949. aastal kutsuti mind tööle Peeteli kodusse, mis asus Łódźis. Milline eesõigus oli küll teenida sellises paigas! Kahjuks ei saanud ma sinna väga kauaks jääda. 1950. aasta juunis, kuu aega enne seda, kui meie töö ametlikult keelustati, arreteeriti mind koos teiste Peeteli vendadega. Mind viidi vanglasse, kus, nagu hiljem selgus, korraldati julm ülekuulamine.

Kuna mu isa töötas laeva peal, mis regulaarselt New Yorgi vahet sõitis, püüdsid juurdlust korraldavad ametnikud panna mind tunnistama, et ta on Ühendriikide spioon. Ülekuulamine oli halastamatu. Lisaks eelnevale püüdis korraga neli uurijat panna mind tunnistama vend Wilhelm Scheideri vastu, kes oli sel ajal meie töö ülevaataja Poolas. Nad peksid mind kaigastega vastu jalgu. Verisena maas lebades tundsin, et ei suuda enam kannatada, ning hüüdsin: „Jehoova, aita mind!” See üllatas mu vaenajaid ja nad jätsid peksmise järele. Mõne minuti pärast jäid nad magama. Tundsin suurt kergendust ja sain hinge tagasi tõmmata. See vahejuhtum veenis mind selles, et Jehoova vastab armastavalt oma pühendunud teenijatele, kes teda appi hüüavad. See tugevdas mu usku ja õpetas, et Jumalat võib täiel määral usaldada.

Lõpuks koostati ülekuulamisprotokoll, kus mulle omistati valetunnistus. Kui ma selle vastu protesti tõstsin, ütles üks ametnik: „Seda lähed ja selgitad sa juba kohtus!” Üks heatahtlik kongikaaslane soovitas mul aga rahulik olla, öeldes, et sõjaväeprokurör peab protokolli veel kinnitama ning seega on mul võimalus valetunnistus ümber lükata. Ja nii tõesti ka läks.

 Ringkonnatöö ja uus vangistamine

Vabanesin 1951. aasta jaanuarikuus. Kuu aja pärast hakkasin teenima reisiva ülevaatajana. Keelust hoolimata tegime vendadega tööd, et tugevdada kogudusi ja aidata usukaaslasi, kes olid julgeolekuorganite tegevuse tagajärjel hajutatud. Julgustasime vendi teenistust jätkama. Hilisematel aastatel toetasid need vennad julgelt reisivaid ülevaatajaid ning korraldasid põranda all piiblilise kirjanduse trükkimist ja levitamist.

Ühel 1951. aasta aprillikuu päeval, kui tulin parasjagu kristlikult koosolekult, arreteerisid mind julgeolekutöötajad, kes olid mind varitsenud. Kuna ma keeldusin nende küsimustele vastamast, viisid nad mu Bydgoszczi vanglasse ja tegid samal õhtul algust ülekuulamisega. Kuus ööd-päeva ei antud mulle midagi süüa ega juua ning kästi täissuitsetatud ruumis seina ääres püsti seista. Ametnikud peksid mind nuiaga ja põletasid sigarettidega. Kui ma minestasin, valasid nad mu veega üle ning asusid siis uuesti küsitlema. Palusin Jehoovalt jõudu, et suudaksin vastu pidada, ja ta toetas mind.

Bydgoszczi vanglas viibimisel oli ka oma hea külg. Sain seal jagada Piibli tõde inimestega, kellega poleks mujal olnud võimalik kokku saada. Ja mul avanes seal tõesti palju võimalusi tunnistust anda. Vangid, kes olid kurvas ja sageli lootusetus olukorras, olid heale sõnumile eriliselt vastuvõtlikud.

Kaks tähtsat muudatust

Vabanesin vanglast 1952. aastal ning varsti pärast seda kohtasin innukat õde Nelat, kes oli mõnda aega Lõuna-Poolas pioneerina teeninud. Hiljem töötas ta „pagariäris”, nagu me nimetasime neid salajasi kohti, kus kirjandust trükiti. See oli raske töö, mis nõudis valvsust ja ennastohverdavust. Abiellusime 1954. aastal ning jätkasime täisajalist teenistust, kuni meile sündis tütar Lidia. Siis otsustasime, et ma jään edasi reisiva ülevaataja ametisse, Nela aga lõpetab täisajalise teenistuse ja pöördub tagasi koju, et hoolitseda meie tütre eest.

Samal aastal tuli meil vastu võtta veel üks tähtis otsus. Mul paluti hakata teenima piirkonnaülevaatajana territooriumil, mis hõlmas ühe kolmandiku Poolast. Kaalusime seda ettepanekut palvemeelselt. Ma teadsin, kuivõrd tähtis on keelu all teenivaid vendi tugevdada. Palju oli arreteerimisi ja vennad vajasid hädasti seda, et keegi neile vaimset julgustust pakuks. Nela toetusel võtsingi piirkonnaülevaataja ameti vastu. Jehoova abiga täitsin seda ülesannet 38 aastat.

„Pagariäride” tööd korraldamas

Noil päevil vastutas piirkonnaülevaataja „pagariäride” eest, mis asusid üksildastes paikades. Politsei oli meil pidevalt kannul ning püüdis meie salatrükikodasid avastada, et need kinni panna. Mõnikord see neil ka õnnestus, kuid meil polnud vajalikust vaimsest toidust kunagi puudust. Nägime selgelt, kuidas Jehoova meie eest hoolt kannab.

Kõik, kes rasket ja ohtlikku trükkimistööd tegema kutsuti, pidid olema lojaalsed, valvsad,  ennastohverdavad ja sõnakuulelikud. Ainult selliste omadustega inimesi kaasates oli „pagariäridel” üldse võimalik oma tegevust jätkata. Päris raske oli põrandaaluse trükitöö tarbeks häid ruume leida. Mõni koht näis küll sobivat, ent sealsed vennad jälle polnud eriti diskreetsed. Teisal taas oli olukord vastupidine. Selles töös osalevad vennad olid valmis erakordselt suuri ohvreid tooma. Pean sügavalt lugu kõigist vendadest ja õdedest, kellega mul oli võimalus koostööd teha.

Kaitseme head sõnumit

Neil rasketel aastatel süüdistati meid ühtelugu seadusvastases tegevuses ja õõnestustöös ning viidi mitut puhku kohtu ette. See pani meid keerulisse olukorda, sest polnud advokaate, kes oleksid meid kaitsnud. Mõned juristid tundsid meile küll kaasa, kuid enamik neist kartis avalikkuse tähelepanu ega tahtnud riskida võimudele meelepaha valmistada. Kuid Jehoova oli meie vajadustest teadlik ning suunas õigel ajal sündmuste käiku.

Ühte reisivat ülevaatajat, Alojzy Prostakit Krakówist, koheldi kord ülekuulamisel nii jõhkralt, et ta tuli vangla haiglasse viia. Sellega, et ta jäi vaimsest ja füüsilisest piinamisest hoolimata oma seisukohtadele kindlaks, pälvis ta teiste haiglas viibivate vangide austuse ja imetluse. Üks neist, kellele vend Prostaki julgus muljet avaldas, oli jurist Witold Lis-Olszewski. Ta kõneles Alojzyga mitmeid kordi ja lubas: „Niipea kui ma siit välja saan ja mul lubatakse oma ametialast tegevust jätkata, olen ma nõus Jehoova tunnistajaid kaitsma hakkama.” Ta pidas oma sõna.

Hr Olszewskil oli oma advokaatide meeskond, kes meie heaks hämmastavalt palju ära tegi. Kõige tugevama vastupanu perioodil oli kohtuprotsesse, kus nad vendi kaitsesid, ühe kuu jooksul umbes 30 – iga päev üks! Kuna hr Olszewski pidi olema kõigi kohtuasjade puhul hästi informeeritud, määrati mind temaga ühendust pidama. Töötasin temaga 1960-ndatel ja 1970-ndatel ühtekokku seitse aastat.

Õppisin noil päevil päris palju õiguskaitse kohta. Jälgisin sageli kohtuasjade arutamist, advokaatide kommentaare nii poolt kui vastu, seadusliku kaitse meetodeid ning süüalustest usukaaslaste tunnistusi. Neile teadmistele tuginedes võisin vendadele, eriti neile, keda kohtusse tunnistajaks kutsuti, nõu anda, mida kohtu ees öelda ja millal vaikida.

Kui mõni kohtuprotsess parajasti käimas oli, ööbis hr Olszewski sageli Jehoova tunnistajate pool. Ta ei teinud seda mitte seepärast, et ta poleks suutnud endale hotellituba lubada, vaid nagu ta kord ise ütles, tahtis ta „enne kohtuprotsessi algust mõne sõõmu meie vaimu sisse hingata”. Tänu tema abile leidsid paljud kohtuasjad soodsa kohtulahendi. Ka mind kaitses ta korduvalt ega võtnud mult kunagi raha. Ükskord keeldus ta võtmast tasu 30 kohtuasja eest. Miks? Ta ütles, et soovib „kas või natukenegi omalt poolt meie tööd toetada”. Niiviisi toimides ei loobunud ta sugugi mitte väikesest rahasummast. Ehkki hr Olszewski meeskonna tegevus ei jäänud võimudele märkamata, ei loobunud ta siiski meid aitamast.

On raske sõnadesse panna, kuivõrd head tunnistust meie vennad nende kohtuprotsesside käigus andsid. Paljud käisid kohtuasjade arutamist pealt vaatamas, et süüpingis olevaid vendi toetada. Tol kohtuprotsesside tippajal lugesin kokku, et ühel aastal oli selliseid toetajaid 30 000. See oli kahtlemata suur hulk tunnistajaid!

Uus ülesanne

1989. aastal vabanes meie töö keelu alt. Kolm aastat hiljem sai valmis ja pühitseti uus harubüroo. Mind kutsuti sinna tööle haiglainfoteenistuse osakonda, võtsin selle ülesande rõõmuga vastu. Kolmeliikmelise meeskonnana pakkusime tuge vendadele, kes  puutusid kokku vereküsimusega, ja aitasime neil kaitsta nende kristlikul südametunnistusel põhinevat seisukohta (Apostlite teod 15:29).

Oleme koos naisega väga tänulikud eesõiguse eest osaleda Jehoova teenistuses. Nela on mulle alati tuge ja julgustust pakkunud. Ta on sellega sügava tänu ära teeninud, et ta pole kunagi kurtnud selle üle, et mind kodus pole, kui olen olnud hõivatud teokraatlike ülesannetega või pidanud vangis olema. Rasketel aegadel ta ei murdunud, vaid suutis veel teisigi lohutada.

Näiteks võeti mind 1974. aastal koos teiste reisivate ülevaatajatega vahi alla. Mõned vennad, kes seda teadsid, tahtsid mu naisele sellest ettevaatlikult teada anda. Kui nad teda nägid, küsisid nad: „Õde Nela, kas sa oled valmis halvimaks?” Esiti tardus ta hirmust, arvates, et olen surma saanud. Ent kui ta teada sai, mis tegelikult oli juhtunud, õhkas ta kergendatult: „Vähemalt on ta elus! Ega ta esimest korda vangis pole.” Vennad rääkisid mulle hiljem, et tema positiivne hoiak jättis neile sügava mulje.

Olgugi et nägime minevikus häda ja viletsust, on Jehoova meile alati rikkalikult tasunud selle eest, et oleme hoidnud tema teed. Tunneme rõõmu selle üle, et meie tütar Lidia ja ta abikaasa Alfred DeRusha on eeskujulikud kristlased. See, et nad on kasvatanud üles kaks poega, Christopheri ja Jonathani, kes on mõlemad pühendunud Jumala teenijad, ainult lisab meile rõõmu. Mu vend Ryszard ja õde Urszula on samuti palju aastaid ustavad kristlased olnud.

Jehoova pole meid kunagi maha jätnud ning me tahame teda ikka kõigest hingest teenida. Oleme kogenud, kuivõrd tõesed on sõnad, mis on kirjas Laulus 37:34: „Oota Jehoovat ja hoia tema teed, siis ta ülendab sind, et sa pärid maa.” Me ootame seda aega kogu südamest.

[Pilt lk 17]

Kokkutulekul ühe venna aias Krakówis, 1964

[Pilt lk 18]

Koos naise Nela ja tütre Lidiaga, 1968

[Pilt lk 20]

Koos ühe tunnistajast poisiga enne ta vereta südameoperatsiooni

[Pilt lk 20]

Katowice haiglas koos vereta südamekirurgia lasteosakonna peakirurgi dr Wites’iga

[Pilt lk 20]

Koos Nelaga, 2002