Millal on põhjust tunda meelepaha?

PIIBEL ütleb tekstis Koguja 7:9: „Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks, sest pahameel asub alpide põues!” See salm näitab, et me ei peaks olema liiga tundlikud, kui keegi meid solvab, vaid peaksime pigem andestama.

Kas väidab aga Koguja 7:9, et me ei tohiks kunagi solvuda mitte millegi ega kellegi peale? Ja kas peaksime alati andestama kõik süüteod, kui rängad need ka poleks või kui sageli neid ka ette ei tuleks, ega peaks nende suhtes midagi ette võtma? Kas võime muretult suhtuda sellesse, kui ise kedagi sõna või teoga solvame, kuna teame, et teine peab meile andestama? Ei, nii see küll ei ole.

Jehoova Jumal on armastuse, halastuse, andestuse ja pikameelsuse kehastus. Kuid Piiblis on mitmeid ülestähendusi olukordadest, mis kutsusid esile tema meelepaha. Kui eksimus oli ränk, ei jätnud Jumal süüdlast karistamata. Vaadelgem mõningaid näiteid.

Süüteod Jehoova vastu

1. Kuningate 15:30 räägib Jerobeami pattudest, „millega ta Iisraeli oli saatnud pattu tegema, sügava haavamise pärast, millega ta oli haavanud Jehoovat”. Tekstis 2. Ajaraamat 28:25 ütleb Piibel Juuda kuninga Ahase kohta: „Ta tegi igasse Juuda linna ohvrikünkaid teistele jumalatele suitsutamiseks ning ärritas Jehoovat, oma vanemate Jumalat.” Üks teine juhtum on kirjas Kohtumõistjate 2:11–14: „Iisraeli lapsed tegid kurja Jehoova silmis ning teenisid baale ... ning vihastasid Jehoovat. ... siis Jehoova viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis nad riisujate kätte.”

Oli veel muudki, mis põhjustas Jehoova meelepaha ja nõudis temalt karmi sekkumist. Tekstis 2. Moosese 22:17–19 on kirjas: „Sa ei tohi nõida ellu jätta! Igaüht, kes ühtib lojusega, tuleb karistada surmaga. Kes ohverdab jumalatele, mitte üksnes Jehoovale, see tuleb hukata.”

Jehoova ei andestanud lõpmatult muistse Iisraeli rahva suuri eksimusi, kui nad teda muudkui pahandasid ega kahetsenud seda siiralt. Kui eksinud ei kahetsenud ega tegutsenud nõnda, et oleks ilmnenud nende pöördumine Jehoova poole, lubas ta nad viimaks hävitada. Nii langes terve rahvas aastal 607 e.m.a babüloonlaste kätte ning aastal 70 m.a.j roomlaste kätte.

Tõesti, Jehoovat haavavad sügavalt inimeste jälestusväärsed sõnad ja teod ning ta lausa hävitab patustajad, kes ei kahetse oma ränki üleastumisi. Kas see aga näitab, et Jumala pahameelt võib seondada nende omaga, kellest räägib Koguja 7:9? Kindlasti mitte. Tema meelepaha ränkade pattude puhul on põhjendatud ja tema kohtuotsused on alati õiglased. Piibel ütleb Jehoova kohta: „Tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4).

 Rängad patud teiste vastu

Seaduse järgi, mille Jumal andis muistsele Iisraelile, olid teiste vastu tehtud ränkadel üleastumistel kurvad tagajärjed. Näiteks kui varas tuli öösel majja ja peremees ta tappis, polnud viimasel veresüüd. Ta oli raske kuriteo ohver. Piiblisalm ütleb: „Kui varas tabatakse sissemurdmiselt ja lüüakse surnuks, siis tapjal ei ole veresüüd” (2. Moosese 22:1).

Vägistatud naisel on õigus tunda vägistaja vastu äärmist meelepaha, sest see on Jumala silmis väga raske kuritegu. Moosese Seaduse järgi pidi naise vägistanud mees surema, „sest nagu keegi kipub kallale oma ligimesele ja võtab temalt hinge, nõnda on see lugu” (5. Moosese 22:25, 26). Kuigi me pole enam selle Seaduse all, aitab see mõista, mida arvab Jehoova niisugusest kohutavast kuriteost.

Tänapäevalgi on vägistamine ränk kuritegu, millega kaasneb karm karistus. Ohvril on igati õigus teatada sellest politseisse. Nõnda jääb kurjategija karistamine selleks volitatud ametivõimudele. Kui kannatanu on alaealine, soovivad ehk vanemad algatust teha, et asjale ametlik käik anda.

Kergemad eksimused

Mitte kõik eksimused ei nõua aga ametivõimude sekkumist. Me ei peaks kohatult  solvuma teiste suhteliselt väikeste eksimuste peale, vaid olema andestavad. Kui palju tuleks meil andeks anda? Apostel Peetrus küsis Jeesuselt: „„Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?” Jeesus ütles temale: „Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda!”” (Matteuse 18:21, 22).

Teisalt peame pidevalt töötama omaenda kristliku isiksusega, et teiste vastu võimalikult vähe eksida. Võiksime näiteks mõelda, kas oleme teistega suheldes liiga järsud, taktitud ja kipume teisi solvama. Nii võime teha haiget. Selle asemel et süüdistada teist poolt solvumises ja oodata temalt andestust, peaks solvaja ise mõistma, et ta on süüdi teise pahameeles. Meil tuleks kontrollida oma käitumist ja kõnet, et teisi üldse mitte solvata. Selle nimel töötamine vähendaks kindlasti olukordi, kui haavame teiste tundeid. Piibel ütleb: „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks!” (Õpetussõnad 12:18). Isegi kui teisi tahtmatult solvame, aitab olukorda leevendada see, et palume ise vabandust.

Jumala Sõna näitab, et me peaksime taotlema, „mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks” (Roomlastele 14:19, P 1997). Taktitundeliselt ja lahkelt käitudes järgime õpetussõna: „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail” (Õpetussõnad 25:11). Selline toimimisviis mõjub teistele positiivselt. „Mahe keel murrab luud” – tõesti, mahe ja taktitundeline kõnepruuk võib teiste jäika hoiakut muuta (Õpetussõnad 25:15).

Jumala Sõna annab nõu: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta” (Koloslastele 4:6). „Soolaga soolatud” tähendab seda, et peaksime püüdma end meeldivalt väljendada, vähendades nõnda teiste solvamise ohtu. Kristlased üritavad nii sõnades kui tegudes rakendada Piibli nõuannet ’otsida rahu ja taotleda seda’ (1. Peetruse 3:11, P 1997).

Koguja 7:9 mõte tähendab seega, et me ei peaks solvuma teiste suhteliselt väikeste eksimuste peale. Need on tingitud tavaliselt inimlikust ebatäiusest, ent võivad olla ka tahtlikud, kuid neid ei saa pidada rängaks patuks. Kui aga eksimus on suur, siis on loomulik, et kannatanu tunneb pahameelt ja võib soovida selle suhtes midagi ette võtta (Matteuse 18:15–17).

[Pilt lk 14]

Jehoova andis Iisraeli rahva, kes ei kahetsenud oma patte, aastal 70 m.a.j roomlaste kätte

[Pilt lk 15]

„Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad”