„Surm on neelatud alatiseks”

KUJUTLE, et loed ajalehest ülaltoodud pealkirja, mitte lugu enesetapu teinud tüdrukust, mida mainiti eelmises artiklis. Muidugi pole üheski lehes kunagi ilmunud sellist pealkirja. Kuid ülalolev mõte on kirjas tuhandeid aastaid vanas raamatus Piiblis.

Piibel näitab selgelt, mis on surm. See raamat mitte ainult ei anna meile teada, miks me sureme, vaid ka selgitab, milline on surnute olukord, ja pakub lootust seoses meie kallite kadunutega. Lisaks räägib see ka pöördelisest ajast, mil võib öelda: „Surm on neelatud võidusse [„alatiseks”, UM]” (1. Korintlastele 15:54).

Piibel räägib surmast tuttavate mõistetega. Näiteks võrdleb see korduvalt suremist ’magama uinumisega’ ning surnute kohta öeldakse, et nad ’magavad’ surmaund (Laul 13:4; 1. Tessalooniklastele 4:13; Johannese 11:11–14). Surma nimetatakse ka „vaenlaseks” (1. Korintlastele 15:26). Mis veelgi tähtsam, Piibel aitab meil mõista, mispärast võib surma võrrelda magamisega, miks inimesed surevad ning kuidas see vaenlane lõpuks võidetakse.

Miks me sureme?

Piibli esimene raamat jutustab, kuidas Jumal valmistas esimese inimese Aadama ja pani ta elama paradiisi (1. Moosese 2:7, 15). Kui Jumal Aadama lõi, andis ta talle mitmesuguseid töid teha ning ka ühe otsese keelu. Jumal ütles talle seoses ühe Eedeni aias kasvava  puuga: „Sa ei tohi [sellest] süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema.” * (1. Moosese 2:17.) Seega Aadam mõistis, et surm on välditav. See pidi järgnema jumalikust seadusest üle astumisele.

Kurb küll, kuid Aadam ja tema naine Eeva olid sõnakuulmatud. Nad otsustasid eirata oma Looja tahet ning lõikasid oma tegude vilja. „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama,” ütles Jumal neile, kui tegi teatavaks patu tagajärjed (1. Moosese 3:19). Nad muutusid ebatäiuslikuks ning nende ebatäius ehk patusus tõi kaasa surma.

See puudulikkus ehk patt kandus üle ka Aadama ja Eeva järglastele, kogu inimkonnale. Mõnes mõttes on see nagu pärilik haigus. Lisaks sellele, et Aadam kaotas võimaluse elada ilma surma kogemata, andis ta ebatäiuslikkuse edasi ka oma järglastele. Inimpere sai patu orjaks. Piibel annab teada: „Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

„Patt tuli maailma”

Seda pärilikku puudust ehk pattu pole võimalik mikroskoobiga näha. „Patt” viitab esivanematelt saadud moraalsele ja vaimsele puudulikkusele ning sellel olid füüsilised tagajärjed. Piibel aga näitab, et Jumalal on sellele lahendus. Apostel Paulus selgitab: „Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Roomlastele 6:23). Oma esimeses kirjas korintlastele lisab Paulus ühe kinnitava mõtte, mis oli tema arvates väga tähendusrikas: „Nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses” (1. Korintlastele 15:22).

On selge, et Jeesus Kristusel on peamine roll patu ja surma kõrvaldamisel. Ta ütles, et ta tuli maa peale „oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Seda võib võrrelda olukorraga, mil pantvang vabastatakse inimröövi korral alles pärast lunaraha maksmist. Meie puhul on meid patust ja surmast vabastavaks lunaks Jeesuse täiuslik inimelu. * (Apostlite teod 10:39–43.)

Lunahinna tasumiseks saatis Jumal Jeesuse maa peale, et ta ohverdaks oma elu. „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Johannese 3:16). Enne kui Kristus suri ohvrisurma, andis ta ’tõele tunnistust’ (Johannese 18:37). Oma teenistuse käigus tegi ta mõningate sündmuste kaudu teatavaks tõe surma kohta.

„Tütarlaps ... magab”

Maa peal olles tuli Jeesusel ette olukordi,  kus ta puutus surmaga kokku. Ta tundis surmaga kaasnevat kurbust ning teadis, et ka temal tuleb enneaegselt surra (Matteuse 17:22, 23). Ilmselt mõned kuud enne, kui Jeesus hukati, suri tema lähedane sõber Laatsarus. See sündmus heidab valgust sellele, milleks Jeesus pidas surma.

Peagi pärast seda, kui Jeesus kuulis, et Laatsarus on surnud, sõnas ta: „Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama.” Jüngrid mõtlesid, et Laatsarus lihtsalt magab ja et varsti tunneb ta end paremini. Seepeale ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud” (Johannese 11:11–14). Nagu näha, võis Jeesuse arvates võrrelda surma unega. Meil võib olla raske mõista, mis juhtub inimesega surma korral, ent meile on arusaadav see, mis toimub magamise ajal. Sügavalt magades pole me teadlikud ajakulust ega meid ümbritsevast, kuna oleme ajutiselt teadvuseta. Just nii kirjeldab Piibel surnute olukorda. Koguja 9:5 sõnab: „Surnud ei tea enam midagi.”

Jeesus võrdles surma unega ka seetõttu, et inimesi võib tänu Jumala antud väele surmaunest üles äratada. Kord külastas Jeesus ühte meeleheitel peret, kelle tütar oli äsja surnud. „Tütarlaps pole surnud, vaid magab,” lausus Jeesus. Siis läks ta surnud tüdruku juurde, võttis tema käest kinni ja tütarlaps „tõusis [surnuist] üles”. (Matteuse 9:24, 25.)

Samuti äratas Jeesus surnuist üles oma sõbra Laatsaruse. Enne seda imet lohutas ta aga Laatsaruse õde Martat sõnadega: „Sinu vend tõuseb üles.” Marta vastas talle kindlalt: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval.” (Johannese 11:23, 24.) Ilmselt oli ta veendunud selles, et kõik Jumala teenijad äratatakse millalgi tulevikus üles.

Mida ülesäratamise all mõeldakse? Kreeka sõna, mida ülestõusmise kohta kasutatakse, on a·naʹsta·sis ja selle otsene tähendus on ’püsti tõusma’. See osutab surnuist ülestõusmisele. See võib küll mõnele inimesele tunduda uskumatuna, ent pärast seda, kui Jeesus ütles, et surnud kuulevad tema häält, sõnas ta: „Ärge pange seda imeks” (Johannese 5:28). Jeesuse sooritatud ülesäratamised maa peal kasvatavad meis usaldust Piibli tõotuse vastu, et Jumala mälus olevad surnud äratatakse üles nende pikast „unest”. Ilmutuse 20:13 kuulutab ette: „Meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald [inimkonna sümboolne haud] andsid tagasi surnud, kes neis olid.”

Kas need surnud äratatakse üles elule vaid selleks, et nad võiksid Laatsaruse sarnaselt vanaks saada ja uuesti surra? See pole Jumala eesmärk. Piibel kinnitab meile, et tuleb aeg, mil „surma ei ole enam”, nii et keegi ei saa vanaks ega sure (Ilmutuse 21:4).

Surm on vaenlane. Inimestel on ka palju teisi vaenlasi, nagu haigused ja vanadus, mis samuti põhjustavad rohkesti kannatusi. Jumal on tõotanud need kõik võita, langetades viimasena otsuse inimkonna suurima  vaenlase üle. „Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm” (1. Korintlastele 15:26).

Kui see tõotus täitub, võivad inimesed nautida täiuslikku elu, olles vabad patust ja surmast. Seni aga on meile lohutuseks teadmine, et meie lähedased puhkavad surmaund ja kui nad on Jumala mälus, äratab ta nad omal ajal üles.

Surnute olukorra mõistmine aitab elada mõttekat elu

Kui mõistame selgelt, mis juhtub inimesega surma korral ja milline lootus on surnutel, võib see muuta meie ellusuhtumist. Ian, keda mainiti eelmises artiklis, sai umbes 20–aastaselt teada, mida Piibel räägib surma kohta. „Oma südames lootsin alati, et mu isa elab kuskil edasi,” ütles ta. „Kui sain teada, et ta magab surmaund, rõhus see mind alguses.” Ent kui Ian luges Jumala ülesäratamistõotusest, tegi teda ülirõõmsaks teadmine, et ta võib oma isa veel kunagi näha. „Esimest korda elus tundsin rahu,” meenutab ta. Surnute olukorra mõistmine aitas tal leida meelerahu ja vaigistada hinge.

Clive ja Brenda kaotasid oma 21–aastase poja Steveni avariis, mida mainiti eelmises artiklis. Kuigi nad teadsid, mida Piibel räägib surma kohta, masendas neid siiski ootamatu kaotus. On tõsi, et surm on vaenlane ja selle astel on valus. Nende piiblilised teadmised surnute olukorrast leevendasid ajapikku nende leina. Brenda sõnab: „Selle mõistmine, milline on inimese surmajärgne seisund, on aidanud meil eluga edasi minna. Ent ei möödu päevagi, mil me ei mõtleks ajale, kui Steven surmaunest üles äratatakse.”

„Surm, kus on sinu astel?”

On ilmne, et selge arusaamine surnute olukorrast aitab meil elusse tasakaalukalt suhtuda. Surm ei pea olema mõistatus. Me võime elust rõõmu tunda, tundmata haiglaslikku kartust selle vaenlase ees. Kui mõistame, et surm ei hävita elu igaveseks, ei soovi me keskenduda vaid elulõbudele ja mõelda, et elu on nii üürike. Selle teadmine, et meie lähedased, kes on Jumala mälus, magavad surmaund ja ootavad ülesäratamist, trööstib meid ja sütitab meis soovi edasi elada.

Tõepoolest, me võime kindlustundega oodata tulevikku, mil Jehoova Jumal, Eluandja, kaotab surma igaveseks. Milliseks õnnistuseks see küll on, kui võime küsida: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1. Korintlastele 15:55).

[Allmärkused]

[Pilt lk 5]

Aadama ja Eeva sõnakuulmatus tõi kaasa surma

[Pilt lk 6]

Jeesus võttis kinni surnud tüdruku käest ja see tõusis üles

[Pilt lk 7]

Paljud ootavad aega, mil nende lähedased äratatakse Laatsaruse sarnaselt surmaunest