Mennoniidid Piibli tõde otsimas

OLI novembrikuu hommik aastal 2000. Boliivias elavad Jehoova tunnistajatest misjonärid nägid oma väikese kodu aknast välja vaadates värava taga seismas lihtsates riietes mehi ja naisi, kes paistsid olevat ärevil. Kui misjonärid värava avasid, olid külaliste esimesteks sõnadeks: „Me tahame leida Piibli tõde.” Need külalised olid mennoniidid. Meestel olid seljas tunked ja naistel ees tumedad põlled ning nad rääkisid omavahel ühes saksa murdes. Nende silmist paistis hirm. Nad vaatasid pidevalt ringi, et näha, ega keegi polnud neid jälitanud. Sellele vaatamata ütles üks noormees, kui nad parajasti majatrepist üles astusid: „Ma tahan teada, mis inimesed need sellised on, kes kasutavad Jumala nime.”

Kui külalistele oli pakutud väikest kehakinnitust, hakkasid nad end vabamalt tundma. Nad olid tulnud kaugelt ühest kõrvalisest põllumajandusasundusest, kuhu neile oli juba kuus aastat saadetud ajakirja „Vahitorn”. „Oleme lugenud, et maa peale tuleb paradiis. On see tõsi?” küsisid nad. Tunnistajad näitasid neile, mida Piibel vastab (Jesaja 11:9; Luuka 23:43; 2. Peetruse 3:7, 13; Ilmutuse 21:3, 4). „Näete!” kostis üks talumees teistele. „See on tõsi. Maa peale tuleb paradiis.” Teised laususid ühtepuhku: „Ma arvan, et oleme leidnud tõe.”

Kes on mennoniidid? Mida nad usuvad? Et neile küsimustele vastata, tuleb meil minna tagasi 16. sajandisse.

Kes on mennoniidid?

Kuna 16. sajandil hoogustus Euroopas Piibli tõlkimine ja trükkimine rahvakeelde, süttis seal uuesti huvi Piibli vastu. Martin Luther ja teised reformaatorid hülgasid mitmed katoliku kiriku õpetused. Siiski hoidsid äsja moodustatud protestantlikud kirikud kinni paljudest mittepiiblilistest õpetustest. Näiteks enamik arvas, et iga vastsündinud laps tuleks ristida kiriku liikmeks. Seevastu mõned Piibli tõe otsijad mõistsid, et inimesest võib saada kristliku koguduse liige alles siis, kui ta on enne ristimist teinud teadliku otsuse (Matteuse 28:19, 20). Innukad  jutlustajad, kes seda õpetust pooldasid, rändasid linnast linna ja külas külla, õpetasid Piiblit ning ristisid täiskasvanuid. Sellepärast said nad nimeks anabaptistid, mis tähendab ’taasristijad’.

Üks mees, kes tõe otsinguil anabaptistide poole pöördus, oli Madalmaade põhjaosas asuva Witmarsumi küla katoliku preester Menno Simons. 1536. aastaks oli ta katkestanud kõik sidemed kirikuga ja saanud tagaotsitavaks. Aastal 1542 pani ei keegi muu kui Püha Rooma riigi keiser Karl V välja 100 kuldnat Menno Simonsi arreteerimise eest. Sellest hoolimata õnnestus Menno Simonsil moodustada anabaptistide kogudusi. Teda ja tema järgijaid hakati peagi kutsuma mennoniitideks.

Mennoniidid tänapäeval

Aja jooksul läksid tuhanded Lääne-Euroopa mennoniidid tagakiusamise eest pakku Põhja-Ameerikasse. Seal oli neil võimalik tõde edasi otsida ja paljudele oma sõnumit levitada. Ent nende esiisade tuline innukus piibliuurimise ja avaliku kuulutustöö vastu oli enamasti kustunud. Suur osa pidas kinni mõningatest mittepiiblilistest õpetustest, nagu kolmainsus, inimhinge surematus ja põrgutuli (Koguja 9:5; Hesekiel 18:4; Markuse 12:29). Tänapäeval on mennoniitidest misjonäride pingutused suunatud rohkem arstiabi andmisele ja sotsiaaltööle kui evangeeliumi kuulutamisele.

Arvatakse, et praegu elab 65 maal umbes 1 300 000 mennoniiti. Ent nüüdsed mennoniidid on kurtnud ühtsuse puudumise üle, nagu seda tegi ka sajandite eest Menno Simons. Esimese maailmasõja ajal põhjustasid eriarvamused seoses maailma konfliktidega suuri lõhesid. Põhja-Ameerikas keeldusid paljud Piibli alusel sõjaväeteenistusest. Raamatus „An Introduction to Mennonite History” aga öeldakse: „Aastaks 1914 oli [väeteenistusest] keeldumine Lääne-Euroopa mennoniidi kirikutes enamjaolt vaid ajalugu.” Nüüdsel ajal on ühed mennoniidi rühmitused võtnud rohkem või vähem omaks tänapäevaseid vaateid, teised kinnitavad siiani oma riideid nööbi asemel haagi ja aasaga, ning arvavad, et meestel ei sobi habet ajada.

Mõned mennoniitide rühmad, kes on otsustanud end modernsest maailmast lahus hoida, on rajanud oma asundusi paika, kus kohalik valitsus lubab neil häirimatult elada. Näiteks Boliivias elab hinnanguliselt 38 000 mennoniiti arvukates kõrvalistes asundustes, kus igaühes kehtivad oma käitumisreeglid. Mõnes asunduses on keelatud sõita mootorsõidukiga, lubatud on vaid hobusevankrid. Osa asundusi keelab ära raadio, televiisori ja muusika. Mõnes pole koguni lubatud õppida selle maa keelt, kus nad elavad. „Jutlustajad ei luba meil õppida hispaania keelt, et hoida meid oma kontrolli all,” lausus üks asunik. Paljud on rõhutud ja elavad pidevas hirmus kogukonnast väljaheitmise ees, mis on väga heidutav mõte inimesele, kes pole kunagi väljaspool asundust elanud.

Kuidas tõeseemet külvati

Ühes niisuguses asunduses nägi mennoniidist talupidaja Johann oma naabri kodus ajakirja „Vahitorn”. Johanni perekond oli emigreerunud Kanadast Mehhikosse ja hiljem Boliiviasse. Johann oli alati soovinud, et  tal aidataks leida Piibli tõde. Ta palus seda ajakirja laenuks.

Hiljem linnas talusaadusi müües pöördus Johann ühe Jehoova tunnistaja poole, kes pakkus turul „Vahitorni”. Tunnistaja juhatas ta saksa keelt kõneleva misjonäri juurde ja peagi sai Johann posti teel saksakeelseid „Vahitorne”. Iga ajakirjanumber uuriti põhjalikult läbi ja see käis asunduses perest perre, kuni oli täiesti ära loetud. Vahetevahel tulid pered kokku ja uurisid kuni südaööni „Vahitorni” ning vaatasid järele viidatud piiblitekstid. Johann veendus, et Jehoova tunnistajad peavad olema need, kes täidavad terves maailmas ühtselt Jumala tahet. Enne surma ütles Johann oma naisele ja lastele: „Te peate alati lugema „Vahitorni”. See aitab teil Piiblit mõista.”

Mõned Johanni pereliikmed hakkasid naabritelegi rääkima asjadest, mida nad olid Piiblist teada saanud. „Maad ei hävitata. Jumal muudab selle hoopis paradiisiks,” sõnasid nad. „Jumal ei piina inimesi põrgus.” Neist vestlustest said peagi kuulda ka kirikuõpetajad, kes ähvardasid Johanni perekonna kogukonnast välja heita, kui nad kuulutamist ei lõpeta. Hiljem ühe perekondliku arutelu ajal, mil räägiti sellest, millise surve alla on kirikuvanemad nad pannud, võttis üks noormees sõna. „Ma ei saa aru, miks me oma kiriku vanemate üle hädaldame,” lausus ta. „Me kõik teame, missugune on õige religioon, kuid me pole selles suhtes midagi ette võtnud.” Need sõnad läksid noormehe isa südamesse. Peagi asusid kümme pereliiget salajasele retkele Jehoova tunnistajaid otsima ja jõudsid lõpuks misjonäride maja juurde, millest räägiti artikli alguses.

Järgmisel päeval läksid misjonärid mennoniitide asundusse oma uusi sõpru vaatama. Misjonäride auto oli tee peal ainus mootorsõiduk. Kui nad aeglaselt hoburakenditest mööda sõitsid, olid nende pilgud sama uudistavad kui kohalikel. Üsna pea istusid misjonärid ühes lauas kümne mennoniidiga, kes kuulusid kahte perekonda.

Tol päeval uurisid nad neli tundi esimest peatükki raamatust „Tundmine, mis viib igavesse ellu” *. Iga lõigu juures otsisid talunikud välja ka muid piiblitekste ja tahtsid teada, kas nad on neist õigesti aru saanud. Igale lõigu kohta esitatud küsimusele järgnes mõneminutiline paus, mil talunikud pidasid üheskoos alamsaksa keeles nõu, enne kui nende esindaja lõpuks kõigi eest hispaania keeles vastas. See oli meeldejääv päev, ent tormipilved olid kogunemas. Ees seisid katsumused just nagu Menno Simonsilgi umbes viis sajandit tagasi, kui ta hakkas Piibli tõde otsima.

Tõe pärast katsumustega silmitsi

Mõne päeva pärast tulid kirikuvanemad Johanni perekonna koju ja esitasid kõigile neile, kes olid rääkinud Jehoova tunnistajatega, ultimaatumi: „Me kuulsime, et Jehoova tunnistajad käisid teil külas. Keelake neil tagasi tulla, ja kui te ei anna meile nende kirjandust ärapõletamiseks, heidetakse teid kogukonnast välja.” Kuna need pered olid Jehoova tunnistajatega kõigest ühe korra Piiblit uurinud, oli tekkinud olukord neile suureks katsumuseks.

 „Me ei saa teha nõnda, kuidas te palute,” vastas üks peremeestest. „Need inimesed tulid meile Piiblit õpetama.” Kuidas kirikuvanemad sellele reageerisid? Nad heitsid need pered Piibli uurimise pärast kogukonnast välja. See oli tõesti valus hoop! Asunduse juustuvabriku vanker sõitis ühe pere majast mööda, võtmata kaasa nende piima, mille müügist nad elatusid. Üks perekonnapea lasti töölt lahti, teisele ei müüdud asunduse poes kaupa ja tema kümneaastane tütar heideti koolist välja. Naabrid piirasid ühe maja ümber ja tahtsid kaasa võtta ühe noormehe naise, väites, et naine ei või elada koos kogukonnast väljaheidetuga. Kõigest hoolimata ei loobunud need pered, kes Piiblit uurisid, tõde otsimast.

Misjonärid võtsid iga nädal ette pika sõidu, et nendega Piiblit uurida. Kui palju uurimised neid perekondi küll julgustasid! Mõnel pereliikmel tuli paar tundi hobusevankril sõita, et kohale jõuda. Väga liigutav hetk oli siis, kui perekonnad palusid esimest korda teha ühel misjonäril palve. Neis asundustes ei palveta mennoniidid kunagi valjusti, seega ei olnud nad kuulnud kedagi nende eest palvetamas. Meestele tulid koguni pisarad silma. Ja kujutle vaid nende uudishimu, kui üks misjonär oli võtnud kaasa magnetofoni! Nende asunduses ei olnud lubatud kuulata muusikat. Pered olid nii rõõmsad kaunite kuningriigimeloodiate üle, et otsustasid pärast igat uurimist laulda kuningriigilaule! Sellest hoolimata jäi õhku küsimus: kuidas nad oma uues, muutunud olukorras eluga toime tulevad?

Nad leiavad armastava vennaskonna

Kuna need pered olid kogukonnast ära lõigatud, hakkasid nad ise juustu valmistama. Misjonärid aitasid neil ostjaid leida. Üks kauaaegne Jehoova tunnistaja Põhja-Ameerikast, kes oli üles kasvanud Lõuna-Ameerika mennoniitide asunduses, kuulis nende täbarast olukorrast ja soovis väga kuidagi aidata. Ei läinud mööda nädalatki, kui ta lendas Boliiviasse neile külla. Peale selle et ta pakkus palju vaimset kosutust, aitas ta neil osta kaubaveoautot, millega nad saaksid käia kuningriigisaalis koosolekutel ja viia turule talusaadusi.

„Kui meid kogukonnast välja heideti, oli meil väga raske. Kuningriigisaali sõites olid meie näod kurvad, kuid tagasi tulime rõõmsalt,” meenutab üks pereliige. Kohalikud tunnistajad aitasid nii, kuidas said. Mõni hakkas õppima saksa keelt ja mitmed saksa keelt rääkivad tunnistajad tulid Euroopast Boliiviasse, et aidata selles keeles kristlikke koosolekuid pidada. Peagi rääkis 14 inimest mennoniitide asundusest teistele Kuningriigi head sõnumit.

12. oktoobril 2001 ehk vähem kui aasta pärast esimest külaskäiku misjonäride juurde lasid 11 endist mennoniiti end taas ristida, sel korral väljendas see nende pühendumist Jehoovale. Tollest ajast alates on teisedki seda teinud. Üks mees lausus: „Kuna me oleme leidnud Piibli tõe, tunneme end kui vabaks lastud orjad.” Keegi teine ütles: „Paljud mennoniidid kurdavad, et nende kogukonnas on vähe armastust. Seevastu Jehoova tunnistajad on üksteisest siiralt huvitatud. Ma tunnen end nende keskel turvaliselt.” Ka sina võid raskusi kohata, kui püüad Piibli tõde paremini tundma õppida. Aga kui tegutsed samamoodi nagu need perekonnad, otsid abi Jehoovalt, ilmutad usku ja oled julge, võid samuti hästi hakkama saada ja leida õnne.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Rõõmsad saksakeelse piiblilise kirjanduse üle

[Pilt lk 26]

Ehkki muusika oli neile varem keelatud, laulavad nad nüüd pärast igat piibliuurimist