Elulugu

Pean vastu kui Kristuse sõdur

JUTUSTANUD JURI KAPTOLA

„Nüüd ma tean, et sinu usk on ehtne!” Need sõnad tulid allikast, kust oleksin seda kõige vähem osanud oodata – Nõukogude armee ohvitserilt –, ja pakkusid mulle julgustust täpselt õigel ajal. Mind oli ootamas pikk vanglakaristus ja olin ennist anunud Jehoovalt tuge. Ees seisis kauakestev võitlus, mis nõudis vastupidavust ja kindlameelsust.

MA SÜNDISIN 19. oktoobril 1962 ja kasvasin üles Lääne-Ukrainas. Tolsamal aastal puutus minu isa, kelle nimi oli samuti Juri, kokku Jehoova tunnistajatega. Õige pea sai temast meie küla esimene Jehoova teenija. Tema tegevus ei jäänud märkamata võimukandjatele, kes Jehoova tunnistajate tööle vastu seisid.

Enamik naabreid aga pidas mu vanematest lugu, kuna need hoolisid teistest ja ilmutasid kristlikke omadusi. Vanemad kasutasid ära igat võimalust, et juba varakult kasvatada minus ja mu kolmes ões armastust Jumala vastu ning tänu sellele suutsin hakkama saada paljude katsumustega, mida koolis kohtasin. Üks katselepanev olukord kerkis esile siis, kui iga õpilane pidi kandma rinnas oktoobrilapse märki. Kristliku erapooletuse tõttu mina märki ei kandnud ja olin seega teistest erinev (Johannese 6:15; 17:16).

Hiljem, kui käisin kolmandas klassis, pidid kõik õpilased astuma pioneeriks – kommunistliku lasteorganisatsiooni liikmeks.  Ühel päeval viidi terve meie klass kooliõue, kus toimus pioneeriks vastuvõtmise tseremoonia. Kartsin väga, sest arvasin, et saan tõrelda ja et mind hakatakse pilkama. Kõigil peale minu oli kodunt kaasa võetud uus punane pioneerirätt. Me seisime pikas rivis koolidirektori, õpetajate ja vanemate klasside õpilaste ees. Kui lõpuklassi õpilastel paluti siduda meile kaelarätid kaela, langetasin pea ja vaatasin maha, lootes, et keegi mulle tähelepanu ei pööra.

Mind viiakse kaugele vangi

Kui olin 18 aastat vana, määrati mulle kolmeaastane vanglakaristus kristliku erapooletuse eest (Jesaja 2:4). Esimese aasta kandsin ära Trudove linnas Vinnõtsja oblastis Ukrainas. Kohtasin seal umbes 30 Jehoova tunnistajat. Kuna võimud tahtsid tõkestada meie omavahelist suhtlemist, määrati meid kahekaupa erisugust tööd tegema.

Augustis aastal 1982 pandi mind koos ühe teise Jehoova tunnistaja Eduardiga rongile, kus meid pisteti vangivagunisse ja saadeti teiste vangidega Uurali mäestiku põhjaossa. Kaheksa päeva talusime väljakannatamatut kuumust ülerahvastatud vagunis, enne kui jõudsime Permi oblastisse Solikamski linna vanglasse. Mind ja Eduardi paigutati eri kongidesse. Kahe nädala pärast saadeti mind veel kaugemale põhja: Krasnovišerski rajoonis asuvasse Velsi külla.

Meie masin jõudis kohale keset ööd. Kuigi oli kottpime, käskis ohvitser meie rühmal sõita paadiga teisele poole jõge. Me ei näinud ei jõge ega paati! Kobamisi leidsime lõpuks paadi üles ja meil õnnestus üle jõe saada, ehkki kartsime väga. Teisel kaldal hakkasime liikuma valguse suunas, mis paistis lähedalasuva mäe juurest. Kohale jõudes leidsime eest mõned telgid. See pidi olema meie uus kodu. Elasin võrdlemisi suures telgis koos 30 vangiga. Talvel pidime taluma isegi 40-kraadist pakast ning ka telk ei pakkunud eriti sooja. Vangide peamiseks tööks oli puid langetada, mina aga töötasin vangidele mõeldud barakkide ehitusel.

Meie eraldatud asundusse jõuab vaimne toit

Olin selles asunduses ainuke tunnistaja, ent Jehoova ei hüljanud mind. Ühel päeval sain paki oma emalt, kes elas ikka veel Lääne-Ukrainas. Kui valvur saadetise lahti tegi, jäi talle kohe silma väike Piibel. Ta võttis selle kätte ja hakkas lehitsema. Ma püüdsin välja mõelda, mida öelda, et ta ei konfiskeeriks seda vaimset aaret. „Mis see on?” küsis valvur järsult. Enne kui jõudsin midagi kosta, vastas lähedal seisev inspektor: „Ah, see on sõnaraamat!” Ma ei lausunud sõnagi (Koguja 3:7). Inspektor otsis ülejäänud paki läbi ja ulatas siis selle koos kalli Piibliga minu kätte. Suurest rõõmust pakkusin talle pähkleid, mida mulle oli saadetud. Selle paki saamine kinnitas mulle, et Jehoova ei olnud mind unustanud. Ta sirutas heldelt oma käe välja ja kandis hoolt minu vaimsete vajaduste eest (Heebrealastele 13:5).

Ma ei lõpeta kuulutamist

Mõne kuu möödudes sain ootamatult kirja ühelt kristlikult vennalt, kes oli vangis umbes 400 kilomeetri kaugusel. Ta palus mul otsida üles üks huvi ilmutanud mees, kes võis nüüd olla minu laagris. Nii otsesõnu kirjutada polnud arukas, sest meie kirjad tsenseeriti. Seega ma ei imestanud, kui üks ametnik mu oma kabinetti kutsus ja keelas kuulutamise tungivalt ära. Seejärel käskis ta mul kirjutada alla dokumendile,  milles öeldi, et ma ei räägi enam oma tõekspidamistest teistele. Vastasin, et ma ei mõista, miks peaksin sellisele avaldusele alla kirjutama, kuna kõik juba teavad, et olen Jehoova tunnistaja. Mainisin, et teised vangid tahavad teada, mille eest mind vangi mõisteti. Mida ma peaksin neile siis ütlema? (Apostlite teod 4:20.) Kui ametnik nägi, et ta ei suuda mind hirmutada, otsustas ta minust lahti saada. Mind saadeti teise laagrisse.

Mind viidi 200 kilomeetri kaugusele Vaja külla. Sealsed järelevaatajad pidasid lugu minu kristlikust seisukohast ja määrasid mulle mittemilitaarse töö – esmalt olin puusepp, seejärel elektrik. Ent nendegi tööde juures esines väljakutseid. Kord paluti mul võtta oma tööriistad kaasa ja minna küla rahvamajja. Kui sinna jõudsin, olid sõdurid mind nähes väga rõõmsad. Nad olid hädas sellega, kuidas igasugust sõjasümboolikat kaunistavaid lampe töökorda saada. Sõdurid tahtsid, et aitaksin neil lambid ära parandada, kuna käisid ettevalmistused Nõukogude armee aastapäeva tähistamiseks. Kui olin palvemeeles mõelnud, mida teha, ütlesin neile, et ei saa seesugust tööd ette võtta. Jätsin neile oma tööriistad ja lahkusin. Minust kanti asedirektorile ette ja ma olin üllatunud, kui ta minu vastu esitatud kaebuse ära kuulas ning kostis: „Mina pean temast igatahes lugu. Ta on põhimõttekindel mees.”

Julgustus ootamatust allikast

1984. aasta 8. juunil, kui olin täpselt kolm aastat ära istunud, lasti mind vabaks. Tagasi Ukrainasse jõudes tuli mul end miilitsas endise vangina arvele võtta. Ametnikud ütlesid, et poole aasta pärast antakse mind uuesti kohtu alla ja et mul oleks parem sealt piirkonnast üldse ära minna. Seega lahkusin Ukrainast ja leidsin endale viimaks tööd Lätis. Mõnda aega kuulutasin ja käisin läbi väikese grupiga, kuhu kuulusid tunnistajad pealinnast Riiast ja selle ümbrusest. Ent juba aasta pärast kutsuti mind taas sõjaväkke. Sõjakomissariaadis ütlesin ohvitserile, et olin varem keeldunud teenimast sõjaväes. Selle peale pistis ta karjuma: „Kas sa ka tead, mida sa teed? Vaatame, mida sa alampolkovnikule ütled!”

Ta viis mind ühte teisel korrusel asuvasse kabinetti, kus alampolkovnik pika laua taga istus. Alampolkovnik kuulas mind tähelepanelikult, kui selgitasin oma seisukohta, ja ütles seejärel, et mul on veel aega ümber mõelda enne, kui astun sõjaväekomisjoni ette. Kabinetist lahkudes tunnistas ennist minu peale karjunud ohvitser: „Nüüd ma tean, et sinu usk on ehtne!” Sõjaväekomisjoni ees kordasin oma erapooletut seisukohta ja nad lasid mul esialgu ära minna.

 Sel ajal elasin võõrastemajas. Ühel õhtul kuulsin nõrka koputust. Avasin ukse ja lävel seisis üks ülikonda riietatud mees, kohver käes. Ta tutvustas end: „Ma olen Riiklikust Julgeoleku Komiteest. Ma tean, et teil on raskusi ja teie üle hakatakse kohut pidama.” „Jah, teil on õigus,” vastasin. Mees jätkas: „Me võime teid aidata, kui nõustute meiega koostööd tegema.” „Ei, see on võimatu,” ütlesin. „Ma jään truuks oma kristlikele tõekspidamistele.” Mees lahkus, ilma et oleks püüdnud mind ümber veenda.

Tagasi vanglas ja kuulutamas

Riias mõistis kohus mu 26. augustil 1986 neljaks aastaks sunnitööle ning mind viidi Riia keskvanglasse. Mind pandi suurde kongi, kus oli veel 40 vangi ning ma püüdsin neist igaühele kuulutada. Mõni ütles, et usub Jumalat, teised ainult naersid mu üle. Olin tähele pannud, et mehed kuulusid teatud gruppidesse ning kahe nädala pärast ütlesid nende ninamehed mulle, et ma ei tohi kuulutada, kuna ma ei järgi nende kirjutamata reegleid. Selgitasin, et just sel põhjusel pandigi mind vanglasse, et elasin teistsuguste seaduste järgi.

Jätkasin ettevaatlikult tunnistuse andmist ja leidsin neid, kes tundsid huvi vaimsete asjade vastu ning neljaga õnnestus mul Piiblit uurida. Meie vestluste ajal kirjutasid nad Piibli põhiõpetused märkmikusse üles. Mõne kuu pärast saadeti mind Valmiera linna range režiimiga kolooniasse, kus töötasin elektrikuna. Seal uurisin Piiblit samuti ühe elektrikuga, kellest sai neli aastat hiljem Jehoova tunnistaja.

1988. aasta 24. märtsil viidi mind range režiimiga kolooniast ühte teise kinnipidamiskohta. See oli tõeline õnnistus, sest sain rohkem vabadust. Mind määrati tööle eri ehitusplatsidele ja ma otsisin pidevalt võimalusi kuulutamiseks. Sain kinnipidamiskohast sageli ära käia ja kuulutada kuni hilisõhtuni, aga mul ei tekkinud tagasi jõudes kunagi probleeme.

Jehoova õnnistas mu pingutusi. Tolles piirkonnas elas vähe tunnistajaid ning linnas, kus kinnipidamiskoht paiknes, kõigest üks eakam õde – Vilma Krūmin̗a. Õde Krūmin̗a ja mina hakkasime paljude noortega Piiblit uurima. Aeg-ajalt sõitsid Riia vennad ja õed meie juurde, et teenistuses osaleda, ning mõned üldpioneerid tulid koguni Leningradist (praegu Peterburi). Jehoova abiga alustasime mitmeid piibliuurimisi ja peagi astusin pioneerteenistusse ning pühendasin kuulutustööle 90 tundi kuus.

7. aprillil 1990 võeti Valmiera rahvakohtus minu kohtuasi uuesti vaatluse alla. Kohtuistungi alates tundsin prokuröri ära. See oli üks noormees, kellega olin varem Piibli üle arutlenud. Tema tundis mind samuti ära ja naeratas, kuid ei öelnud midagi. Mäletan siiani kohtuniku sõnu, mis ta mulle tol päeval kohtuprotsessil lausus: „Juri, otsus mille järgi teid neli aastat tagasi vangi saadeti, oli ebaseaduslik. Teid poleks tohtinud süüdi mõista.” Ühtäkki olin vaba!

Kristuse sõdur

Juunis aastal 1990 pidin end jälle sõjakomissariaadis registreerima, et saaksin taotleda Riias elamisluba. Astusin sisse samasse pika lauaga kabinetti, kus olin neli aastat tagasi öelnud alampolkovnikule, et ma ei teeni sõjaväes. Sel korral tõusis ta püsti,  et mind tervitada, surus mul kätt ja ütles: „Väga kahju, et te pidite seda kõike läbi elama. Palun vabandust, et see nii läks.”

Vastasin talle: „Ma olen Kristuse sõdur ja pean täitma oma ülesannet. Piibli abiga võite teiegi saada selle, mida Kristus oma järelkäijatele tõotas anda – õnneliku elu ja igavese tuleviku.” (2. Timoteosele 2:3, 4.) Alampolkovnik kostis: „Ostsin endale alles hiljuti Piibli ja loen seda nüüd.” Mul oli kaasas raamat „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” *. Avasin selle peatüki kohalt, kus räägiti viimsete päevade tundemärgist ja näitasin talle, kuidas on Piibli ennustused meie ajaga seotud. Alampolkovnik oli väga tänulik, ta surus jälle mul kätt ja soovis mulle töös edu.

Selleks ajaks oli Lätis põld valmis lõikuseks (Johannese 4:35). Aastal 1991 sai minust kogudusevanem. Terves riigis oli siis ametisse määratud vaid kaks kogudusevanemat! Aasta pärast jagati Läti ainuke kogudus kaheks – lätikeelseks ja venekeelseks. Mina teenisin venekeelses koguduses. Kasv oli nii kiire, et järgmisel aastal tuli meie kogudus kolmeks jagada! Sellele ajale tagasi mõeldes on selgesti näha, et Jehoova juhtis lambaid oma organisatsiooni juurde.

Aastal 1998 määrati mind eripioneeriks Jelgavasse, mis asub Riiast 40 kilomeetrit edelas. Samal aastal olin Lätis üks esimesi, kes kutsuti teenistusväljaõppe kooli, mis peeti vene keeles Peterburi lähedal Solnetšnojes. Koolis hakkasin mõistma, et kui tahame teenistuses edukad olla, on väga tähtis armastav suhtumine inimestesse. Selle kõrval, mis me koolis õppisime, avaldas mulle kõige enam muljet Peeteli pere liikmete ja kooli õpetajate armastus ja tähelepanu, mida nad meile osutasid.

Järjekordne tähtis sündmus minu elus leidis aset aastal 2001, mil ma abiellusin armsa kristliku naise Karinaga. Temast sai samuti täisajaline eriteenija ning mul on iga päev julgustav näha, kui palju heameelt kuulutustöö talle valmistab. Jehoova teenimine pakub tõesti suurt rõõmu. Kommunistliku režiimi all saadud karmid kogemused on õpetanud mind täielikult Jehoovale lootma. Ükski ohver ei ole liiga suur inimesele, kes soovib jääda Jehoova sõbraks ja toetada tema suveräänsust. See, et olen saanud aidata teistel õppida tundma Jehoovat, on andnud mu elule eesmärgi. On olnud erakordne au teenida Jehoovat „kui Jeesuse Kristuse õilis sõdur” (2. Timoteosele 2:3).

[Allmärkus]

[Pilt lk 10]

Mind määrati neljaks aastaks sunnitööle ja pandi Riia keskvanglasse

[Pilt lk 12]

Karinaga kuulutamas