Kas on tähtis, mida teised meist arvavad?

PEAAEGU igaühele meeldib kuulda kiidusõnu. Komplimendid teevad meeleolu rõõmsaks ja tekitavad tunde, et oleme millegi heaga hakkama saanud. Kiitus võib ajendada meid edaspidi veelgi paremini tegutsema. Tunded on aga hoopis teistsugused, kui tajume, et meid mõistetakse hukka. Kellegi ükskõikne või kriitiline märkus võib meid täiesti maha suruda. Teiste arvamus võib väga tugevasti mõjutada seda, kuidas me iseendasse suhtume.

Pole tark eirata seda, mida teised meist arvavad. Tegelikult võivad kaasinimeste tähelepanekud meile isegi kasuks tulla. Kui nende arvamus põhineb kõrgetel moraalipõhimõtetel, võib see meile head mõju avaldada ja panna meid õigesti käituma (1. Korintlastele 10:31–33). Ent avalik arvamus on tihtipeale ebaõige. Mõtle näiteks, kui valesti suhtusid ülempreestrid ja teised Jeesus Kristusesse. Nad karjusid: „Löö risti, löö ta risti!” (Luuka 23:13, 21–25.) Valeinformatsioonil põhineva suhtumise ja hoiakud, mida põhjustavad kadedus või eelarvamused, võime lihtsalt tähelepanuta jätta. Seega tuleb meil kasutada vahetegemisvõimet ja reageerida teiste arvamusele mõistlikult.

Kelle arvamus on tähtis?

Me soovime, et meist arvaksid hästi need, kellega koos tõelist Jumalat teenime – näiteks meie usklikud pereliikmed ning teised kristlikud vennad ja õed (Roomlastele 15:2; Koloslastele 3:18–21). Usukaaslaste armastus ja lugupidamine ning ’vastastikune ergutamine’ tähendab meile väga palju (Roomlastele 1:11, 12). Me peame alandlikult „üksteist ülemaks kui iseennast” (Filiplastele 2:2–4). Peale selle me ootame ja hindame „oma juhatajate” ehk kogudusevanemate heakskiitu (Heebrealastele 13:17).

Tore oleks ka, kui meil on „hea tunnistus neilt, kes on väljaspool kogudust” (1. Timoteosele 3:7). On ju meeldiv, kui uskmatud sugulased, töökaaslased ja naabrid meisse lugupidavalt suhtuvad. Ja kas ei püüa me jätta head muljet neile, kellele me kuulutame, et nad Kuningriigi sõnumit kuulata tahaks? Kui meil on moraalselt puhta ja ausa inimese maine, toob see Jumalale austust (1. Peetruse 2:12). Me ei tohiks aga kunagi teiste poolehoiu võitmiseks teha kompromissi Piibli põhimõtete suhtes. Samuti ei tohiks me teistele mulje avaldamiseks silmakirjalikult käituda. Tuleks aru saada, et kõigile meele järgi olla on võimatu. Jeesus ütles: „Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” (Johannese 15:19). Kas me saame midagi ette võtta, et vastased meisse lugupidavalt suhtuma hakkaksid?

Kuidas võita vastupanijate lugupidamine

„Te saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast,” hoiatas Jeesus, „aga kes jääb püsima otsani, see päästetakse” (Matteuse 10:22).  Mõnikord paneb viha inimesi tigedaid süüdistusi esitama. Eelarvamuste küüsis olevad valitsusametnikud võivad nimetada meid mässumeelseteks ja riigiõõnestajateks. Vastased võivad üsna otseselt väita, et me oleme üks tülikas sekt, mis tuleks ära kaotada (Apostlite teod 28:22). Selliseid valesüüdistusi saab aga mõnikord ümber lükata. Kuidas? Järgides apostel Peetruse soovitust: „[Olge] alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult” (1. Peetruse 3:15, 16a, P 1997). Lisaks sellele tuleb meil kasutada „tervet vääramata sõna, et vastane tunneks häbi, kui tal ei ole ... [meist] rääkida midagi paha” (Tiitusele 2:8).

Kuigi me püüame oma nime teotusest puhastada, pole meil tarvis hirmu või masendust tunda, kui meid ebaõiglaselt laimatakse. Jeesust, Jumala täiuslikku Poega, süüdistati jumalateotuses, mässule õhutamises ja isegi spiritismis (Matteuse 9:3; Markuse 3:22; Johannese 19:12). Apostel Paulust ’halvustati’ (1. Korintlastele 4:13, P 1997). Ei Jeesus ega Paulus lasknud kriitikal end häirida, vaid nad tegid innukalt oma tööd edasi (Matteuse 15:14). Nad teadsid, et ei suuda kunagi oma vastaste heakskiitu saavutada, sest „kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Samamoodi on see ka tänapäeval. Me ei peaks heituma, kui vihased vastased meie kohta valesid levitavad (Matteuse 5:11).

Arvamus, mis on kõige olulisem

Inimestel on meie kohta väga erinevaid arvamusi. Need sõltuvad nende motiividest ja sellest, mida nad meie kohta on kuulnud. Ühed kiidavad ja austavad meid, teised aga sõimavad ja vihkavad. Ent niikaua kui me juhindume Piibli põhimõtetest, on meil igati põhjust olla õnnelikud ja rahulolevad.

Paulus kirjutas: „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17). Kui juhindume tänumeelselt kõiges Jumala Sõnast, saavutame Jehoova Jumala ja tema Poja Jeesus Kristuse heakskiidu. Nende arvamus on kõige tähtsam. Jehoova ja Jeesuse suhtumine meisse peegeldab meie tõelist väärtust. Lõppkokkuvõttes sõltub meie elu ju nende heakskiidust. (Johannese 5:27; Jakoobuse 1:12.)

[Väljavõte lk 30]

„Kiitus teeb mulle häbi, sest ma salaja palun seda.” (INDIA LUULETAJA RABINDRANATH TAGORE)

[Pildid lk 31]

Tähtis on see, mida meist arvavad usukaaslased

[Pildi allikaviide lk 30]

Culver Pictures