Kes oli Pontius Pilatus?

„PILKAV ja skeptiline Pilatus on ajalooline isik, kes ärgitab meie kujutlusvõimet. Mõne jaoks on ta pühak, teistele jälle inimlike nõrkuste kehastus, tüüpiline poliitik, kes on valmis oma koha säilitamise nimel teise ohvriks tooma.” (Ann Wroe „Pontius Pilate”.)

Ükskõik, kas jagad mõnd siin mainitud arvamust või mitte, on kindel, et Pontius Pilatus (Piiblis Pilaatus) saavutas tuntuse tänu kokkupuutele Jeesus Kristusega. Mis mees oli Pilatus? Mida on temast teada? Tema seisuse mõistmine aitab paremini aru saada kõige olulisematest sündmustest, mis maa peal aset leidnud.

Seisus, kohustused ja võim

Rooma keiser Tiberius määras Pilatuse Juudamaa provintsi prefektiks aastal 26. m.a.j. Sellised prefektid ehk maavalitsejad olid tavaliselt ratsanikuseisusest, mis oli ülikute teine seisus senaatorite järel. Pilatus alustas teenistust armees ilmselt sõjatribuuni ehk leegioni staabiohvitserina, tõusis teenistusredelil, kuni ta enne 30. eluaastat määrati maavalitsejaks.

Sõjaväevormina võis Pilatus kanda nahast tuunikat ja metallist rinnaplaati. Tema ametirüü oli lilla ääristusega valge tooga. Tal olid arvatavasti lühikesed juuksed ja habe aetud. Kuigi mõnede arvates pärines ta Hispaaniast, osutab tema nimi sellele, et ta põlvnes Pontiidest – Lõuna-Itaalia samniidide hõimu aristokraatide suguharust.

Ratsanikuseisusest prefektid saadeti tavaliselt barbarite territooriumidele. Juudamaa oligi roomlaste silmis selline tsiviliseerimata paik. Lisaks korra säilitamisele jälgis Pilatus kaudsete maksude ja hingemaksu kogumist. Igapäevase õigluse tagamine oli juudi kohtute ülesanne, kuid juhtumid, mis olid seotud surmanuhtluse määramisega, anti ilmselt üle maavalitsejale, kel oli kõrgeim juriidiline võim.

Pilatus ja tema naine elasid sadamalinnas Kaisareas koos väikese ametnikkonnaga, mis koosnes kirjutajatest, kaaskondlastest ja käskjalgadest. Pilatus käsutas viit jalaväe kohorti, igas 500 kuni 1000 meest, ning üht 500-pealist ratsaväge. Tema sõdurid olid harjunud seaduserikkujaid postile lööma. Rahuajal teostati hukkamine pärast kiirülekuulamist, kuid ülestõusude ajal hukati mässajad kohe ja seda tehti massiliselt. Näiteks lõid roomlased postile 6000 orja, et maha suruda Spartacuse ülestõusu. Kui Juudamaad ähvardas oht, võis maavalitseja pöörduda tavaliselt keisri legaadi (saadiku) poole Süürias,  kes käsutas leegione. Pilatuse valitsuse ajal polnud aga Süürias legaati ning Pilatus pidi ise rahutustele kiiresti lõpu tegema.

Maavalitsejad olid tavaliselt ühenduses keisriga. Juhtumitest, mis olid seotud keisri väärikusega või ähvardasid Rooma autoriteeti, tuli ette kanda ja nende kohta anti välja keisri käsk. Maavalitseja oli väga huvitatud sellest, et ise oma provintsi sündmustest teatada, enne kui teiste kaebused keisrini jõuavad. Juudamaal tekkinud rahutuste ajal oli Pilatuse mure olukorra pärast üsnagi tõsine.

Lisaks evangeeliumide ülestähendustele räägivad Pilatusest ka ajaloolased Josephus Flavius ja Philon. Rooma ajaloolane Tacitus teatas samuti, et Pilatus hukkas Kristuse, kelle järgi kristlased endale nime võtsid.

Juutide mäss

Josephuse sõnul ei toonud Rooma maavalitsejad Jeruusalemma keisri kujutisega sõjasümboleid, arvestades juutide suhtumist kujude valmistamisse. Pilatus aga sellest ei hoolinud ja juudid tormasid Kaisareasse kaebama. Pilatus ei võtnud viis päeva midagi ette. Kuuendal päeval käskis ta sõduritel meeleavaldajad ümber piirata ja ähvardas nad hukata, kui nad laiali ei lähe. Kui juudid vastasid, et nad pigem surevad kui lasevad oma Seadust rikkuda, andis Pilatus järele ja käskis kujud kõrvaldada.

Pilatus oli valmis vajaduse korral jõudu kasutama. Josephuse ülestähenduses on kirjas juhtum, kus Pilatus alustas Jeruusalemma vee toomiseks akvedukti ehitamist ning kasutas selle ettevõtmise rahastamiseks templi varasid. Pilatus ei võtnud raha niisama enda valdusse, kuna ta teadis, et templi riisumine on pühaduseteotus ning oleks põhjustanud juutide viha, nii et nad oleksid palunud Tiberiusel ta tagasi Rooma kutsuda. Seega tundub, et Pilatus tegi koostööd templiülematega. Pühitsetud raha, mida kutsuti korbaaniks, võis seaduslikult kasutada linna heaks tehtavates avalikes töödes. Siiski kogunes tuhandeid juute selle peale oma meelepaha väljendama.

Pilatuse väesalgad olid segunenud rahvaga ning sõduritele oli antud käsk mitte kasutada mõõka, vaid lüüa meeleavaldajaid nuiadega. Ilmselt soovis Pilatus saavutada kontrolli pööbli üle ilma verevalamiseta. See peaaegu et õnnestuski, kuigi mõni siiski kaotas oma elu. Need, kes rääkisid Jeesusele, et Pilatus oli seganud mõningate galilealaste vere nende ohvritega, võisid viidata just sellele juhtumile (Luuka 13:1).

„Mis on tõde?”

Pilatus sai kuulsaks just sellega, et ta uuris ülempreestrite ja vanemate süüdistust, et Jeesus nimetab end Kuningaks. Kuulates üle Jeesust tema missiooni osas tunnistada tõde, mõistis Pilatus, et see vang ei ohusta Roomat mingil moel. „Mis on tõde?” küsis ta, mõeldes ilmselt seda, et tõde on liiga raskesti tabatav, et sellele üleliia tähelepanu pöörata. Mis oli tema järeldus? „Ma ei leia sellest inimesest ühtki süüd!” (Johannese 18:37, 38; Luuka 23:4.)

See oleks pidanud olema Jeesuse kohtuprotsessi lõpp, kuid juudid jäid oma arvamuse juurde, et ta eksitab rahvast. Just kadedus  oli põhjuseks, miks ülempreestrid pöördusid Jeesuse vastu, ja Pilatus teadis seda. Ta teadis ka, et Jeesuse vabastamine oleks põhjustanud rahutusi, mida ta aga soovis vältida. Probleeme oli juba niigi piisavalt, sest Barabas ning teised olid vangistatud mässamise ja mõrva pärast (Markuse 15:7, 10; Luuka 23:2). Lisaks olid eelnevad vaidlused juutidega kahandanud Pilatuse mainet Tiberiuse ees, kellest teati, et ta kohtleb halbu maavalitsejaid karmi käega. Juutidele järele andmine oleks aga jälle nõrkuse märk. Nii seisis Pilatus dilemma ees.

Kuuldes, kust Jeesus pärit on, püüdis ta juhtumit üle anda Herodes Antipasele, kes oli Galilea piirkonna valitseja. Kui see ebaõnnestus, üritas Pilatus, vastavalt tavale vabastada paasapühal üks vang, paluda palee ümber kogunenud rahvahulgalt Jeesuse vabastamist. Rahvahulk nõudis aga, et vabastataks hoopis Barabas. (Luuka 23:5–19.)

Pilatus võis küll soovida toimida õigesti, kuid ta tahtis ka säilitada oma positsiooni ja olla rahvale meele järele. Lõpuks seadis ta oma karjääri ettepoole südametunnistusest ja õiglusest. Paludes endale vett ulatada, pesi ta oma käed ja teatas, et temal selles surmas süüd pole. * Kuigi Pilatus pidas Jeesust süütuks, lasi ta teda rooskadega peksta ja lubas sõduritel teda pilgata, lüüa ja tema peale sülitada (Matteuse 27:24–31).

Pilatus tegi viimase katse vabastada Jeesus, kuid rahvahulk karjus, et kui ta seda teeb, pole ta keisri sõber (Johannese 19:12). Selle peale andis Pilatus järele. Üks õpetlane kommenteeris seda Pilatuse otsust: „Lahendus oli lihtne: hukata mees. Kaotati ainult ühe ilmselt tähtsusetu juudi elu; oleks olnud rumal endale selle pärast häda kaela tõmmata.”

Mis sai Pilatusest?

Viimane kirjapandud ülestähendus Pilatuse karjäärist on jälle üks konflikt. Josephus kirjutab, et suur hulk relvastatud samaarlasi kogunes Gerisimi mäele lootuses leida peidetud aare, mille arvatavalt Mooses oli sinna matnud. Pilatus sekkus ja tema väesalgad tapsid palju rahvast. Samaarlased kaebasid sellest Pilatuse ülemale, Süüria maavalitsejale Lucius Vitelliusele. Kas Vitellius leidis, et Pilatus läks liiga kaugele, pole teada. Igatahes saatis ta Pilatuse Rooma keisrile oma tegudest aru andma. Enne kui aga Pilatus kohale jõudis, keiser Tiberius suri.

„Sellest ajast alates räägivad Pilatusest vaid legendid,” teatab üks allikas. Paljud on siiski püüdnud täita puuduvaid lünki. On väidetud, et Pilatusest sai kristlane. Etioopia „kristlased” tegid tast pühaku. Eusebios, kes kirjutas meie ajaarvamise kolmanda sajandi lõpus ja neljanda alguses, ütles esimesena paljudest, et Pilatus sooritas nagu Juudas Iskariotki enesetapu. Siiski on väited Pilatuse edasise elukäigu kohta vaid spekulatsioon.

Pilatus võis olla kangekaelne, libekeelne ja karm. Kuid ta jäi teenistusse kümneks aastaks, samas kui enamik Juuda maavalitsejaid oli ametis tunduvalt vähem. Rooma seisukohast oli Pilatus järelikult asjatundlik valitseja. Samas on teda nimetatud ka argpüksiks, kes enda kaitsmiseks lasi Jeesust vastutustundetult piinata ja ta tappa. Teised jälle väidavad, et Pilatuse ülesanne polnudki niivõrd hoida ülal õiglust, kuivõrd edendada rahu ja Rooma huve.

Pilatuse aeg oli sootuks erinev meie ajast. Siiski ei tohiks ükski kohtumõistja õigusega hukka mõista inimest, keda ta peab süütuks. Kui Pontius Pilatus poleks kokku puutunud Jeesusega, oleks ta ajaloos vaid üks nimi paljude hulgas.

[Allmärkus]

[Pilt lk 11]

See Kaisareast leitud raidkiri viitab Pontius Pilatusele kui Juuda prefektile