Elulugu

Mu vanemate eeskuju on mulle jõudu andnud

JUTUSTANUD JANEZ REKELJ

Oli aasta 1958. Olin koos oma naise Stankaga kõrgel Alpides Karavangide mäestikus Jugoslaavia-Austria piiril, püüdes põgeneda Austriasse. See oli ohtlik ettevõtmine, sest Jugoslaavia relvastatud piirivalvepatrullid ei lubanud kedagi riigist välja. Kui me edasi liikusime, jõudsime suure langusega kaljujärsakuni. Me polnud Stankaga neid mägesid kunagi Austria-poolsest küljest näinud. Läksime edasi ida poole, kuni jõudsime kivise ja kruusase mäekallakuni. Tõmbasime endile ümber presendi, mis meil kaasas oli, ning libistasime end mööda mäekülge alla, teadmata, mis meid ees ootab.

TAHAN teile jutustada, kuidas me sellisesse olukorda sattusime ning kuidas mu vanemate hea eeskuju ajendas mind rasketel aegadel Jehoovale ustavaks jääma.

Kasvasin üles Sloveenias, mis on praegu väike Kesk-Euroopa riik. Sloveenia asub Alpide mäestiku rüpes, põhjas külgneb ta Austriaga, läänes Itaaliaga, lõunas Horvaatiaga ning idas Ungariga. Kuid tol ajal, kui sündisid mu vanemad Franc ja Rozalija Rekelj, kuulus Sloveenia Austria-Ungari kaksikmonarhia valdustesse. Esimese maailmasõja lõpul arvati Sloveenia uue riigi koosseisu, mis sai nimeks Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriik. 1929. aastal nimetati riik ümber Jugoslaaviaks, mis tähendab sõna-sõnalt ’Lõuna-Slaavia’. Mina sündisin sama aasta 9. jaanuaril maalilise Bledi järve lähedal asuva Podhomi küla naabruses.

 Mu ema oli saanud range katoliikliku kasvatuse. Üks tema onudest oli preester ja kolm tädi olid nunnad. Tal oli tuline soov endale Piibel muretseda, et seda lugeda ja sellest aru saada. Isal oli aga usu suhtes tõrjuv hoiak. Temas tekitas tülgastust religiooni osalus suures maailmasõjas aastatel 1914–1918.

Õpime tundma tõde

Veidi aega pärast sõda said mu ema sugulastest Janez Brajecist ja ta naisest Ančkast piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal nimetati. Nad elasid sel ajal Austrias. Millalgi 1936. aasta paiku hakkas Ančka mu emal külas käima. Ta tõi emale Piibli, mille too kiiresti läbi luges, samuti sloveenikeelseid „Vahitorne” ja teisi Piiblil põhinevaid väljaandeid. Kui Hitler 1938. aastal Austria annekteeris, kolisid Janez ja Ančka tagasi Sloveeniasse. Mäletan neid kui haritud ja arukaid inimesi, kes südamest Jehoovat armastasid. Nad arutasid emaga sageli Piibli tõdede üle ning selle tulemusena pühendas ema oma elu Jehoovale. Ta ristiti 1938. aastal.

Ümbruskonnas tekkis päris suur poleemika, kui ema lõpetas pühakirjavastaste tavade järgimise, näiteks ei pidanud enam jõule ega söönud verivorsti. Eriliselt pani rahva kihama see, kui ema kõik meie pühakujud ja -pildid kokku korjas ning ära põletas. Vastupanu ei tulnud kaua oodata. Ema tädid, kes olid nunnad, kirjutasid talle ning püüdsid veenda teda Maarja ja kiriku juurde tagasi pöörduma. Ent kui ema omakorda neile kirjutas ja konkreetsetele piiblilistele küsimustele vastata palus, ei saanud ta neilt mingit vastust. Ka mu vanaisa oli ema suhtes väga vaenulik. Ta ei olnud halb inimene, kuid sugulased ja ümberkaudsed elanikud avaldasid talle tohutut survet. Seetõttu hävitas ta korduvalt ema piiblilise kirjanduse, kuid ei puudutanud kordagi tema Piiblit. Ta palus oma tütart põlvili maas, et see kirikusse tagasi pöörduks. Ta läks isegi nii kaugele, et ähvardas teda noaga. Kuid mu isa astus vahele ja andis äiale mõista, et selline käitumine on lubamatu.

Isa toetas alati ema õigust Piiblit lugeda ja ise oma uskumuste üle otsustada. 1946. aastal lasi ka tema end ristida. Kui nägin, kuidas Jehoova andis mu emale jõudu kartmatult tõe eest seista, hoolimata vastupanust, ning kuidas Jumal talle usu eest tasus, ajendas see mindki Jumalaga isiklikke suhteid arendama. Samuti aitas mind ema harjumus mulle kõva häälega Piiblit ja piiblilisi väljaandeid ette lugeda.

 Ema pidas pikki arutelusid ka oma õe Marija Repega. Mind ristiti tädi Marijaga ühel ja samal päeval 1942. aasta juuli keskpaiku. Üks vend pidas lühikese kõne ning ristimine toimus meie pool suures puust tünnis.

Sunnitöö Teise maailmasõja ajal

Keset Teist maailmasõda, aastal 1942, tungisid Saksa ja Itaalia väed Sloveeniasse ning jaotasid selle Ungari ja endi vahel. Mu vanemad keeldusid astumast natslikku rahvaorganisatsiooni Volksbund. Mina keeldusin koolis „Heil Hitler” ütlemast. Ilmselt oli mu õpetaja see, kes sellest ametivõime informeeris.

Meid pandi rongi peale ja saadeti Baierisse Hüttenbachi küla lähedal asuvasse kindlusse, mida kasutati sunnitöölaagrina. Isa korraldas nii, et mina sain elada ja töötada kohaliku pagari ja ta pere juures. Õppisin tol ajal pagaritööd, millest oli hiljem palju kasu. Varsti viidi kõik mu sugulased (kaasa arvatud tädi Marija ja tema pere) Gunzenhauseni laagrisse.

Sõja lõpupoole oli mul plaanis minna kaasa ühe grupiga, et sõita oma vanemaid vaatama. Kuid ärasõidu eelõhtul ilmus isa välja. Ma ei tea, mis must oleks sel reisil saanud, sest tegu oli üsna kahtlaste isikutega. Taas kord tundsin Jehoova armastust ja hoolt, mis sai mulle osaks mu vanemate kaudu, kes mind kaitsesid ja õpetasid. Asusime siis koos isaga teele ning pärast kolm päeva kestnud jalgsimatka kohtusime ülejäänud pereliikmetega. 1945. aasta juunikuuks olime kõik tagasi kodus.

Pärast sõda tulid Jugoslaavias riigijuht Josip Broz Tito juhtimisel võimule kommunistid. Sellega Jehoova tunnistajate olukord muidugi ei paranenud.

1948. aastal külastas meid üks vend Austriast, kes koos meiega einestas. Igal pool, kus ta käis, oli aga politsei tal kannul ning arreteeris järjest vennad, kelle juures ta peatus. Ka mu isa arreteeriti, kuna ta osutas sellele vennale külalislahkust ega teatanud temast politseisse, ning isa pandi selle eest kaheks aastaks vangi. See oli emale väga raske aeg, ja seda mitte ainult isa äraoleku pärast, vaid ka teadmise tõttu, et mind ja mu nooremat venda ootavad varsti usukatsed seoses erapooletuse säilitamisega.

Vanglamüüride vahel Makedoonias

1949. aasta novembrikuus kutsutigi mind sõjaväkke. Läksin vastavasse asutusse kohale, et anda selgitusi väeteenistusest usulistel põhjustel keeldumise kohta. Ametnikud aga ei kuulanud mind ja panid mu rongi peale, mis viis noorsõdurid Jugoslaavia teise otsa Makedooniasse.

Kolm aastat olin oma perest ja vennaskonnast ära lõigatud ning mul polnud mingit kirjandust, isegi mitte Piiblit. See oli väga raske aeg. Suutsin vastu pidada tänu sellele, et mõtlesin Jehoova peale ja mõtisklesin ta Poja Jeesus Kristuse eeskuju üle. Mulle andis jõudu ka mu vanemate eeskuju. Samuti hoidis mind meeleheitesse langemast see, et palusin pidevalt Jumalalt jõudu vastu pidada.

Lõpuks saadeti mind Skopje lähedale Idrizovo vanglasse. Selles vanglas kinnipeetavad täitsid mitmesuguseid tööülesandeid. Algul olin koristaja ning tegutsesin käskjalana vangla kontorite vahel. Üldiselt sain ma hästi läbi kõigiga – nii valvurite, vangide kui ka vanglakompleksi juhatajaga. Ainult üks vang,  endine salapolitseinik, kiusas mind pidevalt taga.

Mõni aeg hiljem kuulsin, et vangla pagaritöökotta vajatakse pagarit. Paari päeva pärast tuligi juhataja loenduse ajal vangide juurde. Ta sammus rivi ette, seisatas minu ees ning küsis: „Kas sa oled pagar?” „Jah, olen küll,” vastasin talle. „Homme hommikul lähed tööle pagaritöökotta,” lausus ta seepeale. See vang, kes oli mind taga kiusanud, käis küll edaspidi pagaritöökojast sageli mööda, kuid ei saanud enam midagi teha. Töötasin seal 1950. aasta veebruarist juulini.

Seejärel viidi mind üle Lõuna-Makedooniasse Prespa järve lähistele Volkoderi barakkidesse. Otešovo linn polnud sealt kuigi kaugel ning sellest linnast sain ma kodustele kirju saata. Kuulusin tee-ehitusbrigaadi, kuid suurema osa ajast töötasin pagarina, mis mu olukorda veidi kergendas. Vabanesin novembris 1952.

Vahepeal, kui ma Podhomist ära olin, oli seal kandis kogudus moodustatud. Algul peeti koguduse koosolekuid ühes Spodnje Gorje võõrastemajas. Hiljem andis mu isa koguduse kasutusse ühe toa meie majast. Olin väga õnnelik, kui ma Makedooniast naastes lähedaste ja usukaaslastega taas kokku sain. Soojendasin üles ka tutvuse Stankaga, kellega olin kohtunud enne vanglasse minekut. 24. aprillil 1954 me abiellusime. Ent mu lühike hingetõmbeaeg sai peagi ümber.

Vangistus Mariboris

1954. aasta septembrikuus kutsuti mind taas sõjaväkke. Sel korral mõisteti mulle rohkem kui kolm ja pool aastat vangistust Mariboris, mis asub Sloveenia kirdeosas. Niipea kui võimalik, ostsin endale paberit ja mõned pliiatsid. Kirjutasin üles kõik, mis mul vähegi meelde tuli: kirjakohti, tsitaate „Vahitornidest” ja mõtteid teistest kristlikest väljaannetest. Lugesin tihti oma märkmeid ja kui mulle veel midagi meenus, lisasin selle täiendavalt oma raamatukesse. Karistusaja lõpuks oli mul terve raamatu jagu märkmeid. Need aitasid tähelepanu tõele keskendada ja vaimselt tugevaks jääda. Palvest ja mõtisklemisest oli samuti suur abi, et olla usus tugev ning ühtlasi julgem tõde teistega jagama.

Sel perioodil anti mulle luba saada iga kuu üks kiri ning suhelda kord kuus veerand tundi ühe külalisega. Stanka sõitis siis rongiga terve öö, et varakult vanglas kohal olla ning veel samal päeval tagasi jõuda. Need külaskäigud olid mulle suureks julgustuseks. Mõtlesin välja plaani, kuidas endale Piibel saada. Istusime Stankaga laua taga üksteise vastas ning valvur jälgis meid. Kui valvur parajasti mujale vaatas, poetasin naise käekotti kirjakese, milles palusin tal järgmine kord, kui ta mind vaatama tuleb, oma kotti Piibli panna.

Stanka ja mu vanemad aga pidasid seda plaani liiga ohtlikuks. Nad võtsid hoopis ühe Uue Testamendi koost lahti ning peitsid selle lehed saiakeste sisse. Niiviisi sain endale Piibli, mida vajasin. Samal moel sain ka ajakirju „Vahitorn”, mis Stanka minu jaoks käsitsi ümber kirjutas. Kohe, kui ma ajakirjad kätte sain, kirjutasin need oma käega ümber ja hävitasin originaalid, et artiklite avastamise korral poleks võimalik tuvastada, kust ma need saanud olen.

Kuna ma kuulutasin lakkamatult, tegid  kaasvangid märkusi, et tõmban sellega kindlasti endale häda kaela. Kui me kord ühe kongikaaslasega üsna elavalt Piibli teemade üle arutasime, kuulsime, kuidas võti lukuauku pisteti, ning ruumi sisenes valvur. Kartsin, et nüüd pannakse mind küll üksikkongi. Aga valvuril oli hoopis midagi muud mõttes: ta oli meie jutuajamist kuulnud ja soovis sellega ühineda. Valvur jäi rahule vastustega, mis ma ta küsimustele andsin, lahkus ning keeras kongiukse enda järel lukku.

Kui ma viimast kuud vangis istusin, sain kiita ametnikult, kes vastutas vangide ümberkasvatamise eest, et olin nii otsusekindlalt Piibli tõe poolel seisnud. Tundsin, et need tunnustussõnad olid mulle suurepäraseks tasuks selle eest, et olin püüdnud Jehoova nime tuntuks teha. Mais 1958 lasti mind taas vanglast vabaks.

Põgeneme Austriasse ja asume elama Austraaliasse

1958. aasta augustikuus suri mu ema, kes oli mõnda aega põdenud. Sama aasta septembrikuus kutsuti mind kolmandat korda sõjaväkke. Tolle päeva õhtul tegimegi Stankaga kaaluka otsuse, millega seoses sai teoks see elamusrohke piiriületus, millest alguses juttu oli. Kellelegi sõnagi lausumata pakkisime seljakotid ja võtsime kaasa ühe presenditüki ning lahkusime akna kaudu. Võtsime kursi Austria piiri poole, mis kulges Stoli mäest läänes. Näis, nagu oleks Jehoova ise meile põgenemistee avanud, teades, et vajame kergendust.

Austria võimud saatsid meid Salzburgi lähedale pagulaslaagrisse. Jäime sinna kuueks kuuks, ent laagris viibisime tegelikult üsna vähe, sest olime kogu aeg kohalike Jehoova tunnistajate juures. See, et me nii kiiresti sõbrad leidsime, tekitas teistes laagri asukates hämmastust. Sel ajal käisime elus esimest korda kokkutulekul. Samuti oli meil esmakordselt võimalus vabalt majast majja kuulutustööd teha. Kui jõudis kätte aeg ära sõita, oli meil väga raske neist kallitest sõpradest lahkuda.

Austria võimud pakkusid meile võimalust immigreeruda Austraaliasse. Nii kaugele minekust polnud me eales isegi mitte unistanud. Sõitsime rongiga Itaaliasse Genovasse ning astusime sealt laeva pardale, mis Austraaliasse suundus. Lõpuks rajasime endale kodu Wollongongi linna Uus-Lõuna-Walesi osariigis. Seal sündis meile 30. märtsil 1965 poeg Philip.

Austraaliasse elama asumine on avanud meile palju teenistusvaldkondi, kaasa arvatud võimaluse kuulutada teistele endise Jugoslaavia aladelt sinna ümber asunud inimestele. Oleme Jehoovale tänulikud õnnistuste eest, kaasa arvatud võimaluse eest teenida teda ühtselt koos pereliikmetega. Philipil ja ta naisel Susiel on eesõigus teenida Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroos ning neil oli isegi võimalus töötada kaks aastat Sloveenia harubüroos.

Hoolimata vanadusega kaasnevatest raskustest ja tervisehäiretest, toob Jehoova teenimine mulle ja mu abikaasale ikka rõõmu. Olen oma vanematele nende hea eeskuju eest südamest tänulik. Saan sellest siiamaani jõudu, et järgida apostel Pauluse sõnu: „Olge rõõmsad lootuses, kannatlikud ahastuses, püsivad palves!” (Roomlastele 12:12.)

[Pilt lk 16, 17]

Mu vanemad 1920. aastate lõpul

[Pilt lk 17]

Mu ema (pildil paremal) koos Ančkaga, kes talle tõde õpetas

[Pilt lk 18]

Koos oma naise Stankaga veidi aega pärast meie abiellumist

[Pilt lk 19]

Kogudus, mis käis koos meie kodus aastal 1955

[Pilt lk 20]

Koos naise, poja Philipi ja minia Susiega