Jehoova Sõna tõuseb kõrgele „kotkaste maal”

ALBAANLASED nimetavad oma maad „kotkaste maaks”. See riik Aadria mere ääres asub Balkani poolsaarel Kreeka ja endise Jugoslaavia vahel. Ehkki albaanlaste põlvnemise kohta leidub palju teooriaid, on enamik ajaloolasi seda meelt, et albaanlased ja nende keel on pärit muistsetest illüürlastest ja nende keelest. Illüürlaste kultuur ulatub „The Encyclopædia Britannica” järgi aastasse 2000 e.m.a.

Albaania looduskaunite paikade hulka kuuluvad näiteks sakilised mäed riigi põhjaosas ning pikad ja valged liivarannad lõunas Aadria mere ääres. Ent tõeline ilu peitub sealsetes inimestes. Nad on soojad ja külalislahked, elavad ja väljendusrikkad ning kiired õppijad, kes avaldavad oma arvamust tuliste žestidega.

Kuulsa misjonäri külastus

Sealsed ligitõmbavad inimesed ja ilus maastik köitsid kindlasti üht tähelepanuväärset  rändajat sajandeid tagasi. Umbes aastal 56 m.a.j kirjutas palju ringi reisinud apostel Paulus: „Illürikonini olen [ma] täide viinud Kristuse evangeeliumi kuulutamise” (Roomlastele 15:19). Illüüria lõunaosa vastab tänapäeval Kesk- ja Põhja-Albaaniale. Paulus kirjutas roomlastele Kreekast Korintosest, mis asus Illüüriast lõuna pool. Kuna ta ütles, et on põhjalikult kuulutanud „Illürikonini”, näitab see, et ta kas käis Illüürias või läks ainult selle piirini. Igal juhul kuulutas ta paikkonnas, mis on praegu Lõuna-Albaania. Niisiis võib esimeseks teadaolevaks Kuningriigi kuulutajaks Albaanias pidada Paulust.

Sajandid möödusid, impeeriumid tõusid ja langesid. Selles väikeses Euroopa paigas võõrvõimud tulid ja läksid kuni 1912. aastani, mil Albaaniast sai iseseisev riik. Umbes kümne aasta pärast räägiti Albaanias jälle Jehoova Kuningriigist.

Põnev algus nüüdisajal

Osa USA-s elavaid albaania immigrante, kes käisid läbi rahvusvaheliste piibliuurijatega, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti, pöördus 1920. aastatel Albaaniasse tagasi, et jagada õpitut teistele. Nende seas oli ka Nasho Idrizi. Mõned inimesed võtsid hea sõnumi vastu. Et hoolitseda järjest suurema hulga huviliste eest, määrati 1924. aastal Albaanias kuulutustööd juhatama Rumeenia büroo.

Thanas Duli (Athan Doulis) oli nende hulgas, kes õppis neil aastatel Albaanias Jehoovat tundma. Ta meenutab: „1925. aastal tegutses Albaanias kolm organiseeritud kogudust, peale selle oli kogu maal veel hajusalt üksikuid piibliuurijaid ja huvilisi. Nende seas valitseva armastuse ja ümbritsevate inimeste ... vahel oli suur kontrast.” *

Teedevõrgu puudumise tõttu oli äärmiselt raske reisida. Innukad kuulutajad aga ei kohkunud tagasi. Näiteks lõunarannikul Vlorë linnas lasi 18-aastane neiu Areti Pina end 1928. aastal ristida. Piibel näpus kuulutustööd tehes ronis ta järskude nõlvadega mägedes üles-alla. 1930. aastatel kuulus ta Vlorë linna tugevasse kogudusse.

 Alates 1930. aastast juhtis Albaanias kuulutustööd Ateenas asuv Kreeka harubüroo. Kreekast tulnud reisiv ülevaataja külastas 1932. aastal Albaaniat, et vendi julgustada ja tugevdada. Enamikul tolleaegsetel Piibli tõe õppijatel oli taevane lootus. Kuna neil oli korralike ja ausate inimeste maine, peeti neist kõikjal sügavalt lugu. Seesuguste ustavate vendade töö kandis palju vilja. Nii 1935. kui 1936. aastal levitati Albaanias umbkaudu 6500 piiblilist väljaannet.

Ühel päeval mängis Nasho Idrizi grammofonil Vlorë kesklinnas üht Joseph Rutherfordi kõnet. Inimesed sulgesid oma ärid ja tulid kuulama, kui vend Idrizi seda albaania keelde tõlkis. Nende ammuste väsimatute piibliõpetajate agarus oli tulemusrikas. 1940. aastaks oli Albaanias 50 tunnistajat.

Ateistlik riik

Aastal 1939 okupeerisid riigi Itaalia fašistid. Jehoova tunnistajate seaduslik tunnustus tühistati ja kuulutustöö keelati. Üsna varsti tungisid riiki Saksa väed. Pärast Teist maailmasõda tõusis esiplaanile karismaatiline väejuht Enver Hoxha. Tema kommunistlik partei võitis 1946. aasta valimised ja temast sai riigijuht. Järgnevat aega hakati nimetama vabastusajaks, aga Jehoova rahvale tähendas see hoopis midagi muud.

Tasapisi kadus valitsuse salliv suhtumine religiooni. Kristlikust erapooletusest truult kinni pidades keeldusid Albaania Jehoova tunnistajad relva kandmast ja poliitikasse sekkumast (Jesaja 2:2–4; Johannese 15:17–19). Paljud heideti vanglasse, kus neile ei antud ei toitu ega muud hädapärast. Sageli oli nii, et vangistatute vaimsed õed, kes olid vabaduses, pesid nende riideid ja valmistasid süüa.

Kartmatud tagakiusamisest hoolimata

1940. aastate hakul kuulis tollal teismeline Frosina Xheka, kes elas ühes külas Përmeti lähedal, oma vanemate vendade käest, mida nad olid õppinud Jehoova tunnistajast kingsepalt Nasho Dorilt. * Võimud olid Jehoova tunnistajate puhul karmid meetmed tarvitusele võtnud, kuid Frosina vanemate meelehärmiks nende tütre usk üha tugevnes. Frosina jutustab: „Kui tahtsin minna kristlikele koosolekutele, peitsid nad mu kingad ära ja lõid mind. Nad püüdsid mind uskmatuga paari panna. Kui ma keeldusin, viskasid nad mu kodunt välja. Sel päeval sadas lund. Nasho Dori palus vend Gole Fllokol Gjirokastërist mind aidata ja nad korraldasid nii, et sain elada koos tema perega. Mu vennad olid erapooletuse pärast kaks aastat vangis.  Kui nad vabastati, läksin nende juurde Vlorë linna elama.

Politsei sundis mind poliitilisest tegevusest osa võtma. Ma keeldusin, mispeale mind arreteeriti ning viidi ühte ruumi, kus mind ümber piirati. Üks neist ähvardas: „Kas sa tead, mida me võime sulle teha?” Ma vastasin: „Te võite teha vaid seda, mida Jehoova lubab.” Mees sähvas vastu: „Sa oled hull! Käi siit minema!””

Samasugune lojaalne meelelaad iseloomustas Albaania vendi kõigil neil aastatel. 1957. aastal oli Kuningriigi kuulutajate kõrgarvuks 75. Jehoova tunnistajate peakorter saatis 1960-ndate alguses albaania immigrandi John Marksi USA-st Tirana linna, et ta aitaks kristlikku tööd organiseerida. * Peagi aga viidi Luçi Xheka, Mihal Sveci, Leonidha Pope ja teised vastutavad vennad sunnitöölaagritesse.

Valgus tunneli lõpus

Kuni 1967. aastani suhtuti igasse religiooni Albaanias halvakspanuga. Hiljem ei lubatud religioonidel enam tegutseda. Nii katoliiklastel, õigeusklikel kui ka muslimitel keelati usutalitused. Kirikud ja mošeed suleti või muudeti võimlaks, muuseumiks või turuhooneks. Keegi ei tohtinud omada Piiblit ega väljendada usku Jumalasse.

Kuulutustööd teha ja kokku saada oli peaaegu võimatu. Iga tunnistaja tegi Jehoova teenistuses oma parima, ehkki ta oli teistest lahus. 1960-ndatest kuni 1980-ndateni kahanes tunnistajate arv, kuni neid jäi vaid käputäis. Siiski olid nad vaimselt tugevad.

1980-ndate lõpus hakkasid Albaanias vähehaaval toimuma poliitilised muutused. Toitu ja riideid nappis ning inimesed olid rahulolematud. Ida-Euroopat haaranud reformid jõudsid 1990-ndate hakul ka Albaaniasse. Pärast 45 aastat totalitaarset režiimi taastas uus valitsus usuvabaduse.

Jehoova tunnistajate juhtiva kogu suunamisel püüdsid Austria ja Kreeka harubüroo kiiresti ühendust võtta Albaania vendadega. Kreeka vennad, kes oskasid albaania keelt, viisid vasttõlgitud piiblilist kirjandust Tiranasse ja Beratisse. Nende hajutatud kohalike vendade südameid täitis rõõm, kui nad kohtusid esimest korda pikkade aastate jooksul välismaa tunnistajatega.

Innukad välismaa pioneerid on töö esirinnas

1992. aasta alguses saatis juhtiv kogu Michael ja Linda DiGregorio, albaania päritolu misjonäridest abielupaari Albaaniasse. Nad võtsid ühendust sealsete ustavate eakate tunnistajatega ja aitasid neil taas ühineda rahvusvahelise vaimse perega. 16 töökat Itaalia eripioneeri ehk täisajalist evangeeliumikuulutajat saabus novembris ning koos nendega neli Kreeka pioneeri. Et aidata pioneeridel kohalikku keelt õppida, korraldati keelekursus.

Igapäevane elu oli neile välismaa pioneeridele päris karm. Mõnikord läks elekter ära. Talv oli külm ja rõske. Järjekorras tuli seista mitu tundi, et saada toitu või muud  tarvilikku. Ent vendade suurimaks mureks oli leida piisavalt suuri hooneid, kuhu mahuksid kõik need inimesed, kes tõe vastu huvi tundsid!

Albaania keelt purssivad pioneerid said aru, et keel on kõigest üks vahend eesmärgi saavutamiseks. Kogenud piibliõpetaja ütles neile: „Meil pole vaja tegusõnu täiuslikult pöörata, et soojalt naeratada või oma vendi kallistada. Albaanlased vastavad teie südamesttulevale armastusele, mitte täiuslikule grammatikale. Ärge muretsege, küll nad mõistavad.”

Kui esimene keelekursus läbi sai, läksid pioneerid tööle sellistesse linnadesse nagu Berat, Durrës, Gjirokastër, Shkodër, Tirana ja Vlorë. Varsti moodustati neis paikades kogudused. Areti Pina, kes oli siis 80. aastates ja kehva tervisega, elas ikka veel Vlorës. Kaks eripioneeri saadeti sinna koos Aretiga kuulutama. Inimesed olid hämmastunud, et välismaalased rääkisid albaania keelt: „Teiste religioonide misjonärid tahavad, et õpiksime inglise või itaalia keelt, kui meil on soovi teadmisi omandada. Paistab, et teie tõesti armastate meid ja et teil on midagi tähtsat öelda, sest olete õppinud rääkima albaania keelt!” Areti lõpetas ustavalt oma maise elutee 1994. aasta jaanuaris, olles tegus kuulutaja kuni viimase kuuni. Tema ja pioneeride innukusel olid head tulemused. 1995. aastal moodustati Vlorës taas kogudus. Praegu teevad selles sadamalinnas usinalt kuulutustööd kolm tublit kogudust.

Kogu maal olid inimesed vaimses näljas ja neil oli vähe religioosseid eelarvamusi. Nad võtsid vastu ja lugesid innuga igasugust Piiblil põhinevat kirjandust, mida tunnistajad pakkusid. Paljud noored hakkasid uurima ja edenesid kiiresti.

Üle 90 koguduse ja grupi saab kinnitust ’usus ja liikmete arv kasvab päev-päevalt’ kogu maal (Apostlite teod 16:5). Siiani on 3513 tunnistajal Albaanias veel palju tööd teha. 2005. aasta märtsis viibis Kristuse surma mälestusõhtul 10 144 inimest. Kuulutustööl on vestlused külalislahkete inimestega viinud rohkem kui 6000 piibliuurimiseni. Kindlasti tunnevad paljud heameelt albaaniakeelse Uue Maailma Tõlke üle, mis hiljuti välja anti. Tõepoolest, Jehoova kiituseks tõuseb tema sõna kõrgele „kotkaste maal”.

[Allmärkused]

[Kast lk 20]

ETNILINE VAEN HAIHTUB KOSOVOS!

Kosovo nime võis tihti kuulda 1990-ndate lõpus, mil territoriaalvaidlused ja sügavale juurdunud etniline vihavaen viis sõjani, millesse rahvusvaheliselt sekkuti.

Balkani maades toimunud sõja ajal olid paljud Jehoova tunnistajad sunnitud põgenema naabermaadesse. Kui sõjategevus vaibus, pöördus väike grupp tagasi Kosovosse, et asuda kuulutustööd tegema. Albaania ja Itaalia eripioneerid olid valmis kolima Kosovosse, et aidata 2 350 000 inimest, kes seal elavad. Selles piirkonnas on neli kogudust ja kuus aktiivset gruppi, kus kokku teenib Jehoovat umbes 130 kuulutajat.

Kevadel 2003 peeti Prištinas ühepäevane erikokkutulek, kus oli kohal 252 inimest. Nende hulgas oli albaania, itaalia, saksa ja serbia päritolu inimesi ning mustlasi. Ristimiskõne lõpus esitas kõnepidaja kaks küsimust. Püsti seisis ja jaatavalt vastas kolm inimest: albaanlane, mustlane ja serblane.

Kui publik kuulis kolme ristitavat lausuvat valjult ja üheaegselt: „Va!”, „Da!” ja „Po!”, kõlas kõrvulukustav aplaus. Seejärel ristimisele minejad embasid üksteist. Nad olid leidnud lahenduse etnilistele probleemidele, mis nende maal on sügavale juurdunud.

[Kaart lk 17]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Vahemeri

ITAALIA

ALBAANIA

KREEKA

[Pilt lk 18]

Noored jäljendavad vanemate tunnistajate innukust

[Pilt lk 18]

Areti Pina teenis ustavalt 1928. aastast kuni oma surmani aastal 1994

[Pilt lk 19]

Esimesed välismaa pioneerid keelekursusel

[Pildi allikaviide lk 16]

Kotkas: © Brian K. Wheeler/VIREO