Jehoova on meie Karjane

„Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!” (LAUL 23:1)

1.–3. Miks ei ole selles midagi üllatavat, et Taavet võrdles Jehoovat karjasega?

KUI sul palutaks kirjeldada, mismoodi Jehoova oma rahva eest hoolitseb, siis mida sa ütleksid? Milline võrdlus iseloomustaks tabavalt tema hella hoolt oma ustavate teenijate eest? Üle 3000 aasta tagasi tõi kuningas Taavet ühes laulus Jehoova kohta väga ilusa näite, mis põhines Taaveti enda varasemal elukogemusel.

² Noore mehena oli Taavet olnud karjane, seega ta teadis, mida lammaste eest hoolitsemine tähendab. Talle oli teada, et kui lambad omapead jätta, võivad nad kergesti kaduma minna ning röövlite või metsloomade saagiks langeda (1. Saamueli 17:34–36). Ilma hooliva karjaseta ei pruukinud nad ka endale karjamaad ega toitu leida. Vanemas eas meenutas Taavet kindlasti südamesoojusega neid aegu, kui ta lambaid juhtis, kaitses ja toitis.

³ Pole siis üllatav, et Taavetile meenus karjasetöö, kui ta sai inspiratsiooni, et kirjeldada Jehoova hoolt oma rahva eest. Laul 23, mille Taavet kirja pani, algab sõnadega: „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust!” Mõelgem esmalt selle üle, miks on see paralleel sobiv. Seejärel vaatleme Laulu 23 põhjal, kuidas hoolitseb Jehoova oma teenijate eest otsekui karjane, kes kannab hoolt oma lammaste eest (1. Peetruse 2:25).

Sobiv võrdlus

4., 5. Mida iseloomulikku on Piiblis lammaste kohta öeldud?

⁴ Pühakirjas nimetatakse Jehoovat paljude tiitlitega, kuid nimetus Karjane on üks südamlikumaid (Laul 80:2). Et mõistaksime paremini, miks on sobiv Jehoovat Karjaseks nimetada, on kasulik hankida veidi lisateavet esiteks selle kohta, millised loomad lambad on ning teiseks hea karjase kohustuste ja omaduste kohta.

⁵ Piiblis mainitakse sageli lammastele iseloomulikke jooni, näiteks vastamist karjase kiindumusele (2. Saamueli 12:3), agressiivsuse puudumist (Jesaja 53:7) ning kaitsetust (Miika 5:7). Üks kirjanik, kes aastaid lambaid kasvatas, märkis: „Lambad ei ole sellised loomad, kes omapäi hakkama saaksid, nagu mõni võib mõelda. Nad nõuavad pidevat tähelepanu ja hoolt rohkem kui mõnd teist liiki kariloomad.” Et ellu jääda,  vajavad need abitud olendid hoolivat karjast (Hesekiel 34:5).

6. Kuidas üks piiblileksikon muistse karjase tavalist päeva kirjeldab?

⁶ Milline nägi välja muistse karjase tavaline päev? Üks piiblileksikon selgitab: „Varahommikul juhtis ta karja tarast välja ning viis lambad karjamaale sööma, sammudes ise nende ees. Seal valvas ta neid kogu päeva, jälgides, et ükski lammas ära ei eksiks. Kui mõni vahepeal karja juurest eemale läks ja tema vaateväljast kadus, otsis ta teda hoolega, kuni ta lamba üles leidis ja tagasi tõi. ... Ööseks ajas ta karja koju lambatarasse ning luges nad üle, kui nad aiaväravast sisse läksid, veendumaks, et kõik on alles. ... Tihtilugu tuli tal kaitsta karja ööpimeduses metsloomade rünnakute või saaki varitsevate röövlite eest.” *

7. Miks nõudis lammastega tegelemine karjaselt vahel erilist kannatlikkust ja hellust?

⁷ Mõnikord vajasid lambad, eeskätt tiined uted ja talled, erilist kannatlikkust ja hellust (1. Moosese 33:13, P 1997). Üks piiblientsüklopeedia ütleb: „Lambatalled tulevad sageli ilmale kaugel mäeveerul. Tähelepanelik karjane kaitseb utte tema abituse hetkel ning kannab talle lambatarasse. Paari päeva jooksul, enne kui talleke omil jalul käima õpib, võib karjane kanda teda kätel või oma üleriide voltide vahel.” (Jesaja 40:10, 11.) On selge, et hea karjane pidi olema ühtaegu nii tugev kui ka hell.

8. Mis põhjustel Taavet Jehoovat usaldas?

⁸ „Jehoova on mu karjane” – kas ei ole see tõepoolest sobiv võrdlus meie taevase Isa kohta? Kui uurime Laulu 23, näeme, kuidas Jumal kannab meie eest hoolt otsekui tugev ja hell karjane. Esimeses salmis väljendab Taavet kindlustunnet selles, et Jumal hoolitseb oma lammaste eest nii hästi, et neil „pole millestki puudust”. Järgmistes salmides toob Taavet välja kolm põhjust, miks ta Jumalat kindlalt usaldab: Jehoova juhib, kaitseb ja toidab oma lambaid. Vaadelgem neid hoolitsuse aspekte ükshaaval.

„Ta juhib mind”

9. Millist rahuküllast pilti Taavet kirjeldab ning kuidas lambad niisugusse kohta satuvad?

⁹ Esiteks Jehoova juhib oma rahvast. Taavet kirjutab: „Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast!” (Laul 23:2, 3). Kujutluspilt karjast lebamas keset lopsakat rohumaad, mille need Taaveti sõnad silme ette toovad, on kosutav ning sisendab rahulolu ja turvatunnet. Heebreakeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „aas”, võib tähendada ka ’meeldivat paika’. Tõenäoliselt ei leiaks lambad iseseisvalt endale kosutavat kohta, kus rahus lebada. Karjane peab nad sellisesse „meeldivasse paika” juhtima.

10. Kuidas näitab Jumal meie vastu üles usaldust?

¹⁰ Kuidas Jehoova meid tänapäeval juhib? Näiteks oma eeskuju kaudu. Tema Sõna innustab meid: „Võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks” (Efeslastele 5:1). Selle salmi kaastekstis mainitakse südamlikkust, andestamist ja armastust (Efeslastele 4:32; 5:2). Kindlasti annab Jehoova meile selliste hellade omaduste ilmutamises parimat eeskuju. Kuid kas pole Jumal ebarealistlik, kutsudes meid üles teda jäljendama? Ei ole. See Jumala inspireeritud nõuanne väljendab tegelikult tema tohutut usaldust meie vastu. Kuidas? Me oleme loodud Jumala näo järgi, see tähendab moraalsete omadustega ja võimega mõista vaimseid asju (1. Moosese 1:26). Jehoova teab, et hoolimata ebatäiusest oleme suutelised üles näitama samu omadusi, mida temagi ilmutab. Mõelda vaid – meie armastav Jumal on kindel selles, et võime olla tema sarnased. Kui järgime tema eeskuju, siis juhib ta meid „hingamisveele” ehk meeldivasse  puhkepaika. Me saame keset seda vägivaldset maailma ’julgesti elada’ ja tunda rahu, mis tuleneb teadmisest, et meil on Jumala heakskiit (Laul 4:9; 29:11).

11. Millega Jehoova oma lambaid juhtides arvestab ning kuidas mõjutab see tema ootusi meie suhtes?

¹¹ Jehoova on meid juhatades hell ja kannatlik. Karjane arvestab oma lammaste võimetega ning liigub seetõttu „nõnda kui kari jõuab käia” (1. Moosese 33:14, P 1945). Ka Jehoova juhib oma lambaid „nõnda kui kari jõuab käia”. Ta arvestab meie võimete ja oludega. Ta on valmis meie järgi tempot kohandama ega oota meilt kunagi rohkem, kui suudame anda. Ta ootab vaid seda, et teeniksime teda „kogu hingest” (Koloslastele 3:23, P 1997). Kuid mis saab siis, kui märkad vanemaks saades, et ei suuda enam teha nii palju kui varem? Või kui su tegemisi piirab mõni raske haigus? Just niisugustel puhkudel on väga lohutav mõelda sellele, et Jehoova ootab kogu hingest teenimist. Ei leidu kaht inimest, kes oleksid täpselt ühesugused. Teenida kogu hingest tähendab kasutada kogu oma jõudu ja energiat Jumala teenistuses nii suurel määral, kui sina seda suudad. Hoolimata puudustest, mis võivad su sammu aeglustada, peab Jehoova sinu kogu hingest tulevat teenistust väga väärtuslikuks. (Markuse 12:29, 30.)

12. Milline näide Moosese Seadusest illustreerib seda, et Jehoova juhib oma lambaid „nõnda kui kari jõuab käia”?

¹² Hea näide illustreerimaks seda, et Jehoova juhib oma lambaid „nõnda kui kari jõuab käia”, on Moosese Seaduse nõuded süüohvrite toomise kohta. Jehoova tahtis, et rahvas tooks talle tänuliku südamega parimaid ohvreid. Samal ajal olid ohvrid liigitatud nii, et igaüks sai tuua jõukohase ohvri. Seadus ütles: „Kui ta jõud ei luba tuua pudulojustest, siis ta toogu ... kaks turteltuvi või kaks muud tuvi.” Aga kui inimene polnud suuteline tooma isegi mitte kaht tuvi? Siis võis ta tuua „peent jahu”. (3. Moosese 5:7, 11.) Siit on näha, et Jumal ei nõudnud kelleltki seda, mida tal anda polnud. Kuna Jumal ei muutu, võime leida lohutust teadmisest, et ta ei oota meilt kunagi rohkem, kui suudame anda. Vastupidi, tal on hea meel andidest, mis on meile jõukohased. (Malakia 3:6.) Milline rõõm on alluda sellise mõistva Karjase juhtimisele!

„Ei karda ma kurja, sest sina oled minuga”

13. Kuidas muutub Taaveti toon piiblisalmis Laul 23:4 isiklikumaks ning miks pole see üllatav?

¹³ Taavet esitab teisegi põhjuse, miks ta Jehoovat kindlalt usaldab: Jehoova kaitseb oma lambaid. Ta ütleb: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!” (Laul 23:4). Taaveti toon muutub nüüd isiklikumaks, ta pöördub otse Jehoova poole, kasutades asesõna „sina”. Selles pole midagi üllatavat, sest siinkohal räägib Taavet, kuidas Jumal on aidanud tal  rasketel aegadel vastu pidada. Taavet oli olnud korduvalt „surmavarju orus” ehk surmasuus. Kuid ta ei lasknud hirmul end vallata, sest tundis, et Jumal on temaga ning valmis tema heaks tegutsema, mida sümboliseerivad tema „kepp” ja „sau”. Teadmine, et Jumal teda kaitseb, lohutas Taavetit ning tegi teda Jehoovaga veelgi lähedasemaks. *

14. Kuidas kinnitab Piibel, et Jehoova kaitseb meid, kuid mida see ei tähenda?

¹⁴ Kuidas Jehoova oma lambaid tänapäeval kaitseb? Piibel kinnitab, et ükski vastane, olgu deemon või inimene, ei suuda kunagi tema lambaid maa pealt minema pühkida. Jehoova ei lubaks eales midagi sellist juhtuda (Jesaja 54:17; 2. Peetruse 2:9). Siiski ei tähenda see, nagu kaitseks meie Karjane meid iga häda eest. Meile saavad osaks samad katsumused, mis teistelegi inimestele, ning me kohtame vastupanu, mida osutatakse kõigile tõsikristlastele (2. Timoteosele 3:12; Jakoobuse 1:2). Mõnikord võime tunda, nagu „kõnniksime surmavarju orus”. Näiteks võib meie elu ohtu sattuda tagakiusamise või mõne raske terviseprobleemi tõttu. Võib ka juhtuda, et keegi meie lähedastest satub surmaga silmitsi või suikub surmaunne. Kuid isegi kõige süngematel hetkedel on meie Karjane meiega ning kaitseb meid. Kuidas?

15., 16. a) Mismoodi aitab Jehoova meil üle saada takistustest, mida võime kohata? b) Jutusta kogemus selle kohta, kuidas Jehoova meid katsumustes aitab.

¹⁵ Jehoova pole lubanud meie probleeme ime läbi lahendada. * Ent ühes võime olla kindlad: Jehoova aitab meil saada üle mis tahes takistustest, mida võime kohata. Ta annab meile tarkust, et oskaksime „mitmesugustes kiusatustes” kindlaks jääda (Jakoobuse 1:2–5). Karjane ei kasuta karjasekeppi või saua üksnes kiskjate eemale tõrjumiseks, vaid ka lammaste müksamiseks, et nad õiges suunas läheksid. Jehoova võib meid samuti „müksata” näiteks mõne kaaskristlase kaudu, et rakendaksime mõnd Piiblil põhinevat nõuannet, mis võib meie olukorda paljuski muuta. Lisaks saab Jehoova anda meile jõudu vastu pidada (Filiplastele 4:13). Oma püha vaimu kaudu võib ta meile anda „üliväga suurt väge” (2. Korintlastele 4:7). Jumala vaimu toel peame vastu mis tahes katsumustes, mida Saatan võib meile põhjustada (1. Korintlastele 10:13). Kas pole lohutav teada, et Jehoova on alati valmis meid aitama?

¹⁶ Teisisõnu, ükskõik kui lootusetus olukorras me enda arvates ka poleks, ei ole me kunagi üksi. Meie Karjane on koos meiega ja aitab meid, kuigi me ei pruugi kohe märgata, mil viisil ta seda teeb. Mõtle ühe kogudusevanema kogemusele, kellel diagnoositi pahaloomuline ajukasvaja. Ta jutustab: „Pean tunnistama, et mind vaevasid esialgu kahtlused, kas Jehoova on mu peale vihane või kas ta mind üldse armastab. Kuid ma võtsin kindlalt nõuks Jehoovast mitte eemale tõmbuda. Selle asemel rääkisin talle kõik oma mured ära. Ja Jehoova aitas mind, lohutades mind sageli mu vendade ja õdede kaudu. Paljud jagasid omi kogemusi, kuidas nad on raske haigusega toime tulnud. Nende tasakaalukad mõtteavaldused tuletasid mulle meelde, et mu olukord pole sugugi erandlik. Just usukaaslaste abi, sealhulgas mõni eriliselt südantliigutav lahke tegu, kinnitas mulle, et Jehoova ei ole mu peale pahane. Muidugi ei ole mu võitlus selle haigusega lõppenud ning ma ei tea, milline on lõpptulemus. Aga ma olen veendunud, et Jehoova on minuga ja aitab mul selle katsumusega toime tulla.”

 „Sa katad mu ette laua”

17. Kellega võrdleb Taavet Jehoovat piiblisalmis Laul 23:5 ning miks võib öelda, et see pole vastuolus näitega karjasest?

¹⁷ Järgnevalt esitab Taavet kolmanda põhjuse, miks ta oma Karjast usaldab: Jehoova toidab oma lambaid, ning seda külluslikult. Taavet kirjutab: „Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis!” (Laul 23:5). Selles salmis kujutab Taavet oma Karjast heldekäelise võõrustajana, kes oma külalisele külluslikult söögi- ja joogipoolist pakub. Need kaks näidet – üks hoolivast karjasest ja teine heldekäelisest võõrustajast – pole omavahel sugugi vastuolus. Peab ju ka hea karjane teadma, kust leida lopsakaid rohumaid ja piisavalt joogivett, et karjal „millestki puudust” ei oleks (Laul 23:1, 2).

18. Mis näitab, et Jehoova on heldekäeline võõrustaja?

¹⁸ Kas meie Karjane on heldekäeline võõrustaja? Selles pole mingit kahtlust. Mõtle vaid, kuivõrd suurel hulgal ning kui kvaliteetset ja mitmekesist vaimset rooga ta meile pakub. Ustava ja mõistliku sulaseklassi kaudu annab Jehoova meile kasulikke väljaandeid ning sisukat õpetust koosolekutel, kokkutulekutel ja konventidel, et rahuldada meie vaimseid vajadusi (Matteuse 24:45–47). Kahtlemata on vaimset toitu külluses. „Ustav ja mõistlik sulane” on valmistanud miljoneid Piibleid ja piibliõppevahendeid. Sellised väljaanded on praegu kättesaadavad 413 keeles. Jehoova pakutav vaimne toit on väga mitmekesine, alates „piimast” ehk Piibli põhiõpetustest kuni „tahke roani” ehk sügavamate vaimsete tõdedeni (Heebrealastele 5:11–14). Selle tulemusena võime mis tahes probleemi või otsuse puhul leida tavaliselt just sellist abi, mida vajame. Mida me küll ilma vaimse toiduta teeksime! Meie Karjane on tõepoolest kõige heldekäelisem andja! (Jesaja 25:6; 65:13.)

„Ma jään Jehoova kotta”

19., 20. a) Milles Taavet Jumalat usaldas, nagu näitab Laul 23:6, ning kuidas võime meie samasugust usaldust tunda? b) Mida arutatakse järgmises artiklis?

¹⁹ Olles lõpetanud mõtiskluse oma Karjase ja Võõrustaja teguviiside üle, teeb Taavet järelduse: „Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks [„kauaks ajaks”, P 1945]” (Laul 23:6). On näha, et Taaveti südant täidavad tänulikkus ja usk – tänumeeles meenutab ta minevikku ning usus vaatab tulevikku. Endise karjasena tunneb ta end turvaliselt, teades, et niikaua kui ta jääb oma taevase Karjase ligi, elades otsekui Tema kojas, kannab Jehoova tema eest alati hoolt.

²⁰ Me võime tõesti olla tänulikud Laulu 23 ilusate sõnade eest! Vaevalt oleks Taavet võinud leida veel sobivamaid väljendeid kirjeldamaks seda, kuidas Jehoova oma lambaid juhib, kaitseb ja toidab. Taaveti südamlikud mõtteavaldused on talletatud Piiblisse, et meiegi võiksime Jehoova kui oma Karjase vastu samasugust usaldust tunda. Kui jääme Jehoova ligi, hoolitseb ta armastava Karjasena meie eest „kaua aega”, lausa kogu igaviku. Jehoova lammastena on meil vastutus käia koos oma suure Karjasega. Kuidas me saame seda teha, arutatakse järgmises artiklis.

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

• Miks on sobiv, et Taavet võrdles Jehoovat karjasega?

• Kuidas näitab Jehoova juhtimisviis, et ta mõistab meid?

• Mismoodi aitab Jehoova meil katsumustes vastu pidada?

• Mis näitab, et Jehoova on heldekäeline võõrustaja?

[Küsimused]

[Pilt lk 18]

Jehoova juhib oma lambaid nagu karjane muistses Iisraelis