Elulugu

Ma sain, mida mu süda kutsus

JUTUSTANUD DOMINIQUE MORGOU

Oli 1998 aasta detsember ja lõpuks ometi olin Aafrikas! Lapsepõlveunistus oli nüüd täitunud. Mind on alati vaimustanud Aafrika avarused ja kütkestav loodus. Nüüd olingi seal! Samal ajal oli täide läinud veel üks unistus: olin täisajaline evangeeliumikuulutaja võõral maal. See võib paljudele paista võimatuna. Ma näen äärmiselt kehvasti ja käin Aafrika liivastel külateedel koos juhtkoeraga, kes on treenitud Euroopa linnatänavate jaoks. Lubage ma jutustan teile, kuidas mul õnnestus minna teenima Aafrikasse ja mismoodi Jehoova andis mulle, ’mida mu süda kutsus’ (Laul 37:4).

OLEN sündinud 9. juunil 1966 Lõuna-Prantsusmaal. Ma olin noorim seitsmest lapsest – kahest poisist ja viiest tüdrukust –, kelle eest kandsid hoolt armastavad vanemad. Mu lapsepõlve varjutas aga üks kurb tõik. Nagu mu vanaemal, emal ja ühel õel, on minulgi pärilik haigus, mille tagajärjel jäädakse lõpuks täiesti pimedaks.

Teismeeas sain tunda, mida tähendavad rassism, eelarvamused ja silmakirjalikkus ning seepärast tõstsin ühiskonna vastu mässu. Tol raskel ajal kolisime Hérault’ departemangu, kus juhtus midagi toredat.

Ühel pühapäeva hommikul tulid meie ukse taha kaks Jehoova tunnistajat. Ema tundis neid ja kutsus nad sisse. Üks naistest  küsis emalt, kas ta mäletab, et oli lubanud kunagi Piiblit uurima hakata. Emal oli see meeles ja ta küsis: „Millal me alustame?” Nad leppisid kokku, et kohtuvad pühapäeva hommikuti ja nõnda hakkaski mu ema „evangeeliumi tõde” õppima (Galaatlastele 2:14).

Ammutame sügavamaid teadmisi

Ema nägi õpitu mõistmiseks ja meeles pidamiseks kõvasti vaeva. Kuna ta oli pime, pidi ta kõik endale meelde jätma. Tunnistajad olid temaga väga kannatlikud. Mina aga läksin niipea, kui tunnistajad saabusid, oma tuppa peitu ja tulin välja alles siis, kui nad olid läinud. Ent ühel pärastlõunal nägi mind Eugénie, üks tunnistajatest, ja hakkas minuga rääkima. Ta ütles, et Jumala Kuningriik lõpetab maailmas igasuguse silmakirjalikkuse, vihkamise ja eelarvamused. „Ainult Jumal oskab olukorda lahendada,” sõnas ta ja küsis, kas ma tahaksin rohkem teada saada. Järgmisel päeval hakati minuga Piiblit uurima.

Kõik, mida teada sain, oli minu jaoks uus. Nüüd mõistsin, et Jumalal on head põhjused, miks ta lubab maa peal kurjusel ajutiselt kesta (1. Moosese 3:15; Johannese 3:16; Roomlastele 9:17). Hiljem sain teada, et Jehoova ei ole jätnud meid ilma lootuseta. Ta on tõotanud meile võrratut igavest elu paradiislikul maal (Laul 37:29; 96:11, 12; Jesaja 35:1, 2; 45:18). Selles paradiisis taastub minu nägemine, mis on aja jooksul järk-järgult halvenenud (Jesaja 35:5).

Alustan täisajalist teenistust

12. detsembril 1985 lasin end Jehoovale pühendumise märgiks vees ristida. Minu õde Marie-Claire oli juba astunud selle sammu. Peagi järgis meie eeskuju vend Jean-Pierre ning samuti meie kallis ema.

Koguduses, kus ma käisin, oli mitmeid üldpioneere ehk täisajalisi evangeeliumikuulutajaid. Nad olid rõõmsad ja teenistusest vaimustuses, ning see innustas mindki. Isegi Marie-Claire, kel olid silmad haiged ja kes kandis ühel jalal ortopeedilist tuge, alustas täisajalist teenistust. Ta on mulle tänini suureks julgustuse allikaks. Kuna koguduses ja kodus ümbritsesid mind pioneerid, kasvas ka minus tugev soov olla täisajaline teenija. Niisiis, 1990. aasta novembris hakkasin Béziers’s pioneeriks. (Laul 94:17–19.)

Saan mõõnaperioodidest üle

Teenistuses hoolitsesid teised pioneerid tähelepanelikult minu eest. Sellest hoolimata langesin aeg-ajalt oma olukorra pärast masendusse ja soovisin, et suudaksin rohkem teha. Jehoova aga aitas mul mõõnaperioodidest üle saada. Otsisin Jehoova tunnistajate väljaannete registrist pioneeride elulugusid, kel oli nagu minulgi silmanägemine kahjustunud. Mind lausa hämmastas, kui palju ma neid leidsin! Need praktilised ja julgustavad lood õpetasid mind tundma rõõmu sellest, mida ma teha suudan, ja leppima oma olukorraga.

Et oma vajaduste eest hoolt kanda, töötasin koos teiste tunnistajatega ostukeskustes koristajana. Ühel päeval panin tähele, et töökaaslased tegid üle alasid, kus olin just koristanud. Ilmselt jäi minust maha palju prahti. Läksin Valérie juurde, kes oli meie koristusmeeskonna eest vastutav pioneer, ja palusin tal öelda ausalt, kas olen teistele tülinaks. Ta jättis mulle lahkelt võimaluse ise selle üle otsustada, millal tunnen, et ei suuda enam töötada. Märtsis 1994 loobusin koristustööst.

Tundsin end jälle kasutuna. Anusin tulihingeliselt Jehoovat ja ma tean, et ta kuulis mu palveid. Taas leidsin suurt abi Piibli ja kristlike väljaannete uurimisest. Ehkki mu  nägemine halvenes, muutus soov teenida Jehoovat üha tugevamaks. Mida teha?

Esmalt järjekord, siis ootamatu pakkumine

Esitasin Nîmes’i pimedate ja vaegnägijate taastusravi keskusele avalduse väljaõppe saamiseks ja lõpuks saingi sinna kolmeks kuuks. See ei olnud maha visatud aeg. Hakkasin paremini mõistma oma puuet ja õppisin sellega kohanema. Suhtlemine erisuguste puuetega inimestega aitas mul aru saada, kui väärtuslik on minu kristlik lootus. Minu elul oli vähemalt eesmärk ja võisin teha midagi kasulikku. Lisaks õppisin selgeks prantsuse Braille’ kirja.

Kui koju tagasi läksin, ei jäänud perel märkamata, et väljaõpe oli mind palju aidanud. Siiski oli üks asi, mida ma lihtsalt ei sallinud: valge kepp, mida mul tuli kasutada. Mul oli tõeliselt raske selle „tokiga” leppida. Palju parema meelega oleksin käinud ringi mõne teistsuguse abivahendiga – näiteks juhtkoeraga.

Andsin koera saamiseks taotluse sisse, aga mulle öeldi, et järjekord on pikk. Lisaks pidi agentuur tegema uuringu, kuna juhtkoera ei anta igaühele. Ühel päeval ütles mulle üks naine pimedate ühingust, et kohalik tenniseklubi tahab annetada juhtkoera meie piirkonnas elavale pimedale või vaegnägijale. Naine sõnas, et oli minu peale mõelnud ja küsis, kas oleksin pakkumisest huvitatud. Tajusin Jehoova kätt selles asjas ja võtsin lahke pakkumise vastu. Sellest hoolimata tuli mul mõnda aega koera oodata.

Mõtlen ikka Aafrikale

Oodates pöörasin oma tähelepanu millelegi muule. Nagu varem mainisin, olen lapsepõlvest saadik tundnud sügavat huvi  Aafrika vastu. Manduvast silmanägemisest hoolimata oli see huvi suurem kui kunagi varem, eriti veel seetõttu, mis ma olin teada saanud. Olin kuulnud, et väga paljud inimesed Aafrikas tunnevad huvi Piibli vastu ja teenivad Jehoovat. Mõni aeg tagasi olin nii muuseas Valériele öelnud, et tahaksin sõita Aafrikasse ja küsinud, kas ta sooviks minuga kaasa tulla. Ta oli nõus ja me kirjutasime mitme Aafrika riigi Jehoova tunnistajate harubüroosse, kus räägitakse prantsuse keelt.

Üks vastus tuli Togost. Olin väga elevil ja palusin Valériel see ette lugeda. Kiri oli julgustav, mispeale Valérie arvaski, et miks me ei võiks minna. Kui olime kirjutanud harubüroo vendadele, paluti mul ühendust võtta Sandraga, kes oli pealinnas Lomés pioneer. Määrasime ärasõidu päevaks 1. detsembri aastal 1998.

Kõik oli seal täiesti teistsugune, aga samas vaimustav! Lomés lennukist väljudes tundsime, kuidas Aafrika leitsak meid otsekui teki sisse mähkis. Sandra tuli meile vastu. Me polnud kunagi varem kohtunud, aga otsekohe paistis, nagu oleksime vanad sõbrad. Veidi enne meie saabumist määrati Sandra ja tema kuulutustööpartner Christine eripioneerideks väikesesse sisemaa linna Tabligbosse. Saime koos nendega nende uuele territooriumile minna. Jäime Aafrikasse umbes kaheks kuuks ja lahkudes teadsin, et tulen siia tagasi.

Rõõm olla tagasi

Prantsusmaal hakkasin otsemaid valmistama ette oma teist reisi Togosse. Perekonna toel õnnestus mul korraldada nii, et sain sinna jääda kuueks kuuks. Niisiis, 1999. aasta septembris olin jälle lennukis teel Togosse. Sel korral aga üksinda. Võite vaid aimata, mida mu perekond võis tunda, nähes mind, puudega inimest, üksi lahkumas! Kuid muretsemiseks polnud põhjust. Kinnitasin vanematele, et sõbrad, kellest olid saanud mulle juba nagu pereliikmed, ootavad mind Lomés.

Oli tõeline rõõm viibida jälle piirkonnas, kus väga paljud inimesed Piibli vastu huvi tunnevad! Seal pole sugugi ebaharilik näha tänaval inimesi Piiblit lugemas. Tabligbos kutsuvad inimesed sind lihtsalt enda poole Piiblist vestlema. Ja milline eesõigus oli jagada tagasihoidlikku eluaset kahe eripioneerist õega! Õppisin tundma teist kultuuri ja teistsugust ellusuhtumist. Esiteks ja eelkõige märkasin, et meie kristlikud Aafrika õed-vennad panevad oma elus Kuningriigi huvid esikohale. Näiteks ei takista neil koosolekutel kohal olla see, et kuningriigisaali minekuks tuleb käia maha palju kilomeetreid. Õppisin ka palju nende soojusest ja külalislahkusest.

Ühel päeval põlluteenistusest tulles rääkisin Sandrale oma kartusest Prantsusmaale tagasi minna. Mu nägemine oli halvenenud.  Mõtlesin rahvarohketele ja lärmakatele Béziers’ tänavatele, treppidega kortermajadele ja paljule muule, mis teeb vaegnägija elu raskeks. Seevastu Tabligbo tänavad, mis polnud küll sillutatud, olid vaiksed – ei olnud suuri rahvahulki ega tihedat liiklust. Kuidas ma nüüd Prantsusmaal hakkama saan, kui olen Tabligboga nii harjunud?

Kahe päeva pärast helistas mu ema ja andis teada, et juhtkoerte kool ootab mind. Noor labradori retriiver nimega Océane oli valmis saama minu „silmadeks”. Taas oli minu vajaduste eest hoolt kantud ja mured hajutatud. Kui kuus kuud rõõmsat teenistust Tabligbos läbi sai, läksin tagasi Prantsusmaale Océane’iga kohtuma.

Pärast mitmeid kuid treenimist usaldati Océane minu hoolde. Alguses ei läinud kõik sugugi libedalt. Meil tuli õppida teineteisest aru saama. Tasapisi aga mõistsin, kui väga ma Océane’i vajan. Tegelikult on ta nüüd osa minust. Kuidas Béziers’ inimesed reageerisid, kui nägid mind koeraga oma ukse taga? Minusse suhtuti lugupidavalt ja lahkelt. Océane’ist sai naabruskonna kangelane. Kuna paljud inimesed tunnevad end puudega inimese lähedal ebamugavalt, aitas koera kohalolek mul loomulikul viisil oma puudest juttu teha. Inimeste pinge kadus ja nad kuulasid mind. Océane oli õigupoolest parimaks vestluste alustajaks.

Océane’iga Aafrikas

Ma ei olnud Aafrikat unustanud ja hakkasin valmistuma kolmandaks reisiks. Sel korral tuli Océane minuga kaasa. Mind saatsid veel noor abielupaar Anthony ja Aurore ning mu sõber Caroline, kes kõik olid pioneerid nagu minagi. 2000 aasta 10. septembril jõudsime Lomésse.

Algul kartsid paljud Océane’i. Vaid vähesed Lomé inimesed olid üldse näinud nii suurt koera, sest enamik koeri Togos on väikesed. Mõned arvasid tema rakmeid nähes, et see on nii tige loom, et teda on vaja ohjes hoida. Océane aga võttis kaitsehoiaku ja oli valmis kaitsma mind kõige eest, mis tema meelest ohtlik tundus. Peagi harjus Océane uue keskkonnaga. Kui ta kannab rakmeid, on ta tööl – ta on distsiplineeritud, vastutustundeline ja püsib mu kõrval. Ilma rakmeteta on ta aga mänguhimuline ja mõnikord ulakaski. Meil on koos väga lõbus.

Me kõik peatusime Sandra ja Christine’i juures Tabligbos. Et kohalikel õdedel-vendadel oleks lihtsam Océane’iga harjuda, kutsusime nad külla ja selgitasime juhtkoera rolli, miks ma teda vajan ja kuidas neil tuleks tema läheduses käituda. Kogudusevanemad olid sellega nõus, et ma Océane’i kuningriigisaali kaasa võtan. Kuna see oli Togo oludes väga ebaharilik vaatepilt, tehti kogudusele olukorda selgitav teade. Mis puudutab kuulutustööd, siis võtsin Océane’i kaasa vaid korduskülastustele või piibliuurimistele – neil puhkudel oli tema kohalolu kergemini mõistetav.

Sel territooriumil kuulutamine on siiani väga rõõmutoov. Mulle on alati läinud südamesse lahkete inimeste hoolitsus, mida on näha headest tegudest, näiteks sellest, et nad on agarad mulle istet pakkuma. 2001. aasta oktoobris tuli ema koos minuga kaasa mu neljandale reisile Togosse. Kolme nädala pärast läks ta Prantsusmaale tagasi, olles õnnelik ja rahul, et minuga on kõik korras.

Olen Jehoovale südamest tänulik, et olen saanud Togos teenida. Olen kindel, et Jehoova annab ka edaspidi mulle, ’mida mu süda kutsub’, kui kasutan kõike, mis mul on, tema teenimiseks. *

[Allmärkus]

[Pildid lk 10]

Mind on alati vaimustanud Aafrika avarused ja kütkestav loodus

[Pilt lk 10]

Océane tuli korduskülastustele kaasa

[Pilt lk 11]

Kogudusevanemad olid sellega nõus, et ma Océane’i koosolekutele kaasa võtan