Loomistöö imed ülistavad Jehoovat

JEHOOVA JUMAL on ülevam, kui ebatäiuslikud inimesed suudavad ette kujutada. Tema loomistöö nii maa peal kui ka taevastes toob talle kiitust ja täidab meid aukartusega (Laul 19:2–5).

Looja ning Universumi Suveräänina väärib Jehoova kindlasti seda, et me teda kuulaksime, kui ta räägib. Samas oleksime kahtlemata ääretult hämmastunud, kui ta meiesuguste väikeste inimestega rääkima hakkaks! Oletagem, et ta ütleb sulle midagi näiteks ingli kaudu. Muidugi pööraksid sa tema sõnadele tähelepanu. Kindla peale kuulas umbes 3500 aastat tagasi ka õiglane mees Iiob väga tähelepanelikult, kui Jumal temaga kõneles. Mida on meil õppida sellest, mida Jumal Iiobile maakera ja taevalaotuse kohta rääkis?

Kes rajas maa ja kes valitseb mere üle?

Jumal esitas tormituulest Iiobile küsimusi maa ja mere kohta (Iiob 38:1–11). Ükski inimesest arhitekt pole määranud maakera mõõte ega aidanud seda valmistada. Maad ehitisega võrreldes küsib Jumal Iiobilt: „Kes asetas selle nurgakivi?” Kindlasti ei olnud see inimene! Jehoova lõi meie planeedi, ning tema ingelpojad vaatasid seda pealt ja tundsid selle üle rõõmu.

Meri on vanuse poolest väikelaps Jumala kõrval, kes öeldakse piltlikult teda katvat ja riietavat, pärast seda kui see „esile murdes emaüsast väljus”. Jumal seadis merele piirid, mida võrreldakse riivistatud ustega, ning kuu ja päikese külgetõmbejõud põhjustavad tõuse ja mõõnu.

„The World Book Encyclopedia” ütleb: „Tuul tekitab suurema osa ookeanilaineid, alates õrnast pinnavirvendusest kuni orkaanidega kaasnevate hiidlaineteni, mille kõrgus ulatub 30 meetrini ... Kui tuul vaibub, jätkavad lained liikumist ning võivad kanduda mööda ookeanipinda oma tekkimispaigast väga kaugele, muutudes üha laugemaks ja pikemaks. Lõpuks veerevad nad vahutava lainemurruna kaldale.” Meri kuuletub Jumala käsule: „Siitsaadik sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!”

Kes laseb koidul puhkeda?

Järgnevalt küsib Jumal Iiobilt valguse mõju ja muude asjade kohta (Iiob 38:12–18). Öö ja päeva vaheldumine ei olene inimestest. Hommikuvalgus haarab piltlikult öeldes kinni maa äärtest ja puistab sealt õelad välja. Sageli teevad patustajad kurja õhtuhämaruses või pimedal ajal (Iiob 24:15, 16). Koidik seevastu hajutab paljud kurjategijad laiali.

 Jumala käes on hommikuvalgus nagu pitsat, mille puudutus maa kauniks muudab. Päikesevalgus toob nähtavale paljud värvid, nii et maa otsekui tõmbab ülle toreda rüü. Iiobist ei sõltunud sealjuures midagi, samuti polnud ta kõndinud sügaval mere põhjas ega saanud uurida sealseid aardeid. Isegi tänapäeva loodusuurijatel on ookeani elustikust vaid piiratud hulgal teadmisi!

Kelle omad on lume ja rahe aidad?

Ükski inimene ei tea teed valguse või pimeduse asupaika ega ole astunud sisse lume ja rahe aitadesse, mida Jumal hoiab „sõja ja võitluse päevaks” (Iiob 38:19–23). Kui Jehoova kasutas rahet relvana oma vaenlaste vastu Gibeoni juures, siis „neid, kes surid rahekividest oli rohkem kui neid, keda Iisraeli lapsed tapsid mõõgaga” (Joosua 10:11). Me ei tea, kui suuri rahekive ta võib kasutada, et hävitada kurjad inimesed, keda juhib Goog ehk Saatan (Hesekiel 38:18, 22).

Kui Hiinas Henani provintsi keskosas sadas 2002. aasta juulikuus taevast munasuuruseid rahekive, sai surma 25 ja vigastada 200 inimest. Aastal 1545 aset leidnud rahetormi kohta kirjutas Itaalia skulptor Benvenuto Cellini: „Olime Lyonist ühe päevateekonna kaugusel, ... kui hakkas müristama ja raksatama teravaid piksekärgatusi. ... Pärast müristamist kostus taevast nii kõva ja hirmsat kõminat, et mõtlesin viimsepäeva tulnud olevat; peatasin hetkeks hobuse, samal ajal tabas maad rahesadu, vihma ei tulnud sealjuures piiskagi. ... Raheterad omandasid juba suurte sidrunite mõõtmed. ... Torm möllas mõnda aega, kuid rauges viimaks ... Näitasime üksteisele saadud kriimustusi ja siniseid laike; ent umbes miili jagu eemal avanes meile vaatepilt sellisest rahe hävitustööst, mida on võimatu kirjeldada, ja mille kõrval meie vigastused polnud midagi. Puud olid kõik lehtedest paljaks raasitud ja purustatud; põldudel vedelesid loomade surnukehad; samuti oli surma saanud palju karjuseid; maas nägime hulgaliselt nii suuri rahekive, millel ei ulatunud kahe käe sõrmedega ümbert kinni võtma.” („Autobiography” (II raamat, 50), „Harvard Classics”, 31. köide, lk 352–353.)

Mis juhtub, kui Jehoova oma vaenlaste kohal lume ja rahe aidad avab? Neil pole mingit võimalust eluga pääseda, kui Jehoova oma tahte täideviimiseks lume või rahe kasutusele võtab.

Kes on valmistanud vihma, kastetilgad, halla ja jää?

Järgmised Jehoova küsimused Iiobile puudutavad vihma, kastetilku, halla ja jääd (Iiob 38:24–30). Jumal on vihma Valmistaja ning sajupilved jõuavad isegi „asustamata maale, kõrbe, kus ei ole inimest”. Vihm, jää ja hall ei ole muidugi mõista inimese kätetöö vili.

Väljaandes „Nature Bulletin” öeldakse: „Üks kummaline, kuid samas tähtsamaid [jää] omadusi on see, et vesi külmudes paisub ... Jääkate, mis tekib talvel tiigi pinnale,  võimaldab veetaimedel ja -loomadel (kaladel jne) selle all vees ellu jääda. Kui vesi ... tahkudes kokku tõmbuks ja selle tihedus suureneks, oleks jää veest raskem ning vajuks veekogu põhja. Pinnal moodustuks jääd üha juurde, kuni tiik põhjani läbi külmuks. ... Maakera külmematel aladel oleksid jõed, tiigid, järved ja isegi ookeanid püsivalt läbinisti külmunud.”

Meil on tõesti põhjust Loojat selle eest tänada, et veekogud läbi ei külmu. Kindlasti on meil põhjust olla tänulikud sellegi eest, et Jehoova kätetöö vihm ja kastepiisad maakera taimestikku kosutavad.

Kes kehtestas taeva seadused?

Järgmised Jumala küsimused Iiobile puudutavad taevast (Iiob 38:31–33). Sõelatähti seostatakse üldiselt Plejaadide täheparvega, kuhu kuulub seitse suurt ja hulk väiksemaid tähti ning mis asub päikesest umbes 380 valgusaasta kaugusel. Inimene ei suuda „siduda Sõelatähtede tõrksust”, et need parvena koos püsiksid. Pole ka inimest, kes suudaks „valla päästa Vardatähtede köidikuid”. See tähtkuju arvatakse olevat praeguse nimega Orion. Ükskõik kuidas ka ei nimetataks tänapäeval Vihmatähti või Vankritähti, ei saa inimene nende liikumist suunata ega juhtida. Inimese võimuses pole muuta „taeva seadusi”, mille alusel universum toimib.

Jumal kehtestas seadused, mis juhivad taevakehi, ning need mõjutavad maa ilmastikku, loodeid, atmosfääri ja üldse elu olemasolu sellel planeedil. Võtame näiteks päikese. Selle tähe kohta ütleb „The Encyclopedia Americana” (1996. a. väljaanne) järgmist: „Päikesekiired annavad maale soojust ja valgust, soodustavad taimede kasvu, nende mõjul aurustub ookeanist ja teistest veekogudest vett, nad tekitavad tuuli ning täidavad paljusid teisi funktsioone, mis on elu olemasoluks maal üliolulised.” Sama teatmeteos jätkab: „Mõistmaks seda, kuivõrd tohutut energiat päikesevalgus endas kannab, tuleb vaid  mõelda selle peale, et kogu energia, mis kätkeb tuultes, paisudes ja jõgedes ning mida sisaldavad looduslikud kütteained, nagu puit, kivisüsi ja nafta, pole tegelikult midagi muud kui talletatud päikeseenergia, kusjuures meie väike planeet [maa] asub päikesest umbes 150 miljoni kilomeetri kaugusel.”

Kes pani tarkuse pilvedesse?

Nüüd käsib Jehoova mõelda Iiobil pilvede üle (Iiob 38:34–38). Inimene ei saa käsutada ühtainustki pilve, et see tuleks ja vihma tooks. Samas on inimesed nii sõltuvad veeringest, mille Looja on toimima pannud!

Mis on veeringe? Ühes teatmeteoses öeldakse: „Veeringel on neli etappi: kogunemine, aurustumine, sademed ja äravool. Ajutiselt võib vesi koguneda maa peal ookeanidesse, järvedesse ja jõgedesse, samuti lume või jääna liustikesse. Vesi aurub maakera pinnalt atmosfääri, kondenseerub pilvedesse, langeb siis sademetena (vihma või lumena) maa peale ning voolab lõpuks tagasi meredesse või aurub taas atmosfääri. Peaaegu kogu vesi, mis maa peal leidub, on pidevas ringluses.” („Microsoft Encarta Reference Library 2005”.)

Vihmapilved on otsekui taevalähkrid. Kui Jehoova neid kummutab, võib neist alla tulla nii palju vihma, et tolmust saab pori ja mullakamakad kleepuvad kokku. Jumal saab vihma anda ja seda ka tagasi hoida (Jakoobuse 5:17, 18).

Vihmaga kaasneb sageli äike, kuid inimene ei saa seda oma tahtmist täitma panna. Küll aga võib Jumal käsutada välgunooli, mis justkui ütlevad talle: „Vaata, siin me oleme!” „Compton’s Encyclopedia” ütleb: „Äike kutsub atmosfääris esile tähtsaid keemilisi muutusi. Kui välgusähvatus õhku läbistab, tekib tohutu kuumus, mille mõjul lämmastik ja hapnik ühinevad, moodustades nitraate ja teisi keemilisi ühendeid. Need ühendid sajavad koos vihmaga Maa peale. Sel moel varustab atmosfäär pinnast pidevalt uute toitainetega, mida taimed kasvuks vajavad.” Ehkki inimesele on välk ikka mingil määral müsteerium, teab Jumal sellest kõike.

Loomistöö imed toovad Jumalale kiitust

Imeline loomistöö tõepoolest ülistab kõigi asjade Loojat (Ilmutuse 4:11). Kuivõrd sügavat muljet avaldas kindlasti Iiobile see, mida Jehoova talle maa ja taevakehade kohta rääkis!

Äsja käsitletud loomistööimed ei hõlma sugugi kõiki küsimusi ja näiteid, mis Iiobile esitati. Ent juba neist piisab, et ajendada meid hüüdma: „Vaata! Jumal on kõrgem, kui me suudame mõista” (Iiob 36:26, UM).

[Pildi allikaviide lk 14]

Lumehelves: snowcrystals.net

[Piltide allikaviited lk 15]

Plejaadid: NASA, ESA and AURA/Caltech. Kala: U.S. Fish & Wildlife Service, Washington, D.C./William W. Hartley