Itaaliakeelse Piibli okkaline ajalugu

„PIIBEL on kõige laiema levikuga raamatuid meie maal [Itaalias], ent samas ilmselt ka kõige vähem loetav. Veel nüüdki usklikke eriti ei ergutata Piibliga tutvust tegema ega aidata neil seda lugeda kui Jumala Sõna. On neid, kes sooviksid Piiblit tunda, kuid pole kedagi, kes seda vaimutoitu nendega jagaks.”

See Itaalia Piiskoppide Konverentsi kogu aastal 1995 tehtud avaldus tõstatab terve rea küsimusi. Kui laialdaselt loeti Piiblit Itaalias möödunud sajanditel? Miks oli selle levik kesisem kui teistes maades? Miks kuulub see ikka veel vähimloetavate raamatute hulka Itaalias? Vastuseid pakub Piibli itaaliakeelsete tõlgete ajalooline ülevaade.

Sajandite jooksul arenesid ladina keelest välja romaani keeled: prantsuse, itaalia, portugali ja hispaania keel ning veel muud keeled. Mitmetes ladina taustaga Euroopa riikides hakkas kohalik lihtrahva keel tasapisi taas ausse tõusma ning seda hakati kasutama ka kirjandusteostes. Kohaliku keele areng avaldas Piibli tõlkimisele otsest mõju. Mil moel? Mingil ajal kasvas lõhe püha vaimuliku keelena tarvitatava ladina keele ning lihtrahva räägitava, dialektide ja kohalike murretega segunenud keele vahel sedavõrd suureks, et need, kel puudus vastav haridus, ladina keelt enam ei mõistnud.

Aastal 1000 oleks enamik Apenniini poolsaare asukaid ladinakeelse Vulgata lugemisega hätta jäänud, juhul kui neil seda endale hankida oleks õnnestunud. Sajandeid oli haridus, kaasa arvatud see, mida tolle aja vähestes ülikoolides anti, kirikuhierarhia monopol. Seda oli eesõigus omandada vaid üksikutel eliitklassi kuulujatel. Seetõttu saigi Piiblist lõpuks „tundmatu raamat”. Siiski ihkasid paljud Jumala Sõnaga omas keeles tutvuda ja sellest aru saada.

Reeglina seisis vaimulikkond Piibli tõlkimisele vastu, kartes, et see aitab kaasa ketserluse levikule. Ajaloolase Massimo Firpo sõnul oleks ladina keele asemel kohaliku keele kasutuselevõtt tähendanud lammutada keelebarjäär, mis kindlustab vaimulike jagamatu ülemvõimu usuasjades. Seega võib Itaalias veel tänapäevalgi tooniandva üleüldise puuduliku piiblihariduse taga näha kultuuriliste, usuliste ja sotsiaalsete tegurite ühismõju.

 Esimesed osalised piiblitõlked

Esimesed tõlked ladinakeelse Piibli raamatutest tehti 13. sajandil. Neid osalisi piiblitõlkeid paljundati käsitsi ning need olid väga kallid. Tõlgete lisandudes 14. sajandil võidi juba peaaegu kogu Piiblit kohalikus keeles lugeda, kuigi selle raamatuid olid tõlkinud eri inimesed eri ajal ja paigas. Valdava osa neist anonüümsete tõlkijate tehtud tõlgetest omandasid rikkad või õpetatud mehed, kel ainsana piisas selleks jõukust. Ka siis, kui raamatud tänu trükikunsti kasutuselevõtule märgatavalt odavnesid, oli Piibel vaid üksikutele kättesaadav, nagu seda mainib ajaloolane Gigliola Fragnito.

Rõhuv enamik rahvastikust jäi sajanditeks kirjaoskamatuks. Isegi Itaalia ühendamise ajal aastal 1861 oli 74,7 protsenti elanikkonnast kirjaoskamatu. Muuseas tuleb mainida, et kui Itaalia uus valitsus oli tegemas ettevalmistusi tasuta üldkohustusliku hariduse sisseviimiseks riigis, kirjutas paavst Pius IX aastal 1870 kuningale kirja, milles ta kutsus üles seisma vastu seadusele, mida ta iseloomustas kui „katku”, mille sihiks on „katoliku koolid täielikult laastata”.

Esimene itaaliakeelne tervikpiibel

Esimene terviklik itaaliakeelne Piibel trükiti Veneetsias 1471. aastal, umbes 16 aastat pärast seda, kui Euroopas võeti esmakordselt kasutusele liikuvad trükitüübid. Kamaldoliidist munk Nicolò Malerbi tegi tõlke valmis kaheksa kuuga. Suuremalt osalt toetus ta juba olemasolevatele tõlgetele, mille toimetamise aluseks ta võttis ladinakeelse Vulgata, asendades mõned sõnad neis oma elupaigas Veneetsias üldtarvitatavate sõnadega. Tema tõlge oli esimene itaaliakeelse Piibli trükiväljaanne, mille levik oli märkimisväärne.

Teine Veneetsias piiblitõlke avaldanud mees oli Antonio Brucioli. Tema oli protestantlike vaadetega humanist, ehkki ta katoliku kirikust kunagi ametlikult lahti ei öelnud. Aastal 1532 tõlkis Brucioli Piibli, lähtudes heebrea ja kreeka algkeelest. See oli esimene algupärase teksti põhjal tehtud Piibli tõlge itaalia keelde. Kuigi tõlkes ei kasutata just parimat itaalia kirjakeelt, on selle ustavus algtekstidele tähelepanuväärne, kui võtta arvesse vanade keelte piiratud tundmist noil päevil. Väljaande mõnda üksikusse kohta tõi ta tagasi Jumala nime sõna „Ieova” kujul. Tema Piibel oli itaalia protestantide ja usuliste teisitimõtlejate seas peaaegu terve sajand ülimalt populaarne.

Ilmus teisigi itaaliakeelseid tõlkeid – mõni neist katoliiklaste avaldatud –, mis tegelikult olid Brucioli Piibli revideeritud väljaanded. Mitte ühelgi neist polnud märkimisväärset levikut. Aastal 1607 avaldas Genfis järjekordse algkeeltest tehtud itaaliakeelse tõlke Giovanni Diodati, kalvinistist pastor, kelle vanemad olid usulise tagakiusamise pärast Šveitsi põgenenud. Tema tõlkest sai sajanditeks itaalia protestantide Piibel. Pidades silmas väljaandmise aega, võib seda lugeda oivaliseks itaaliakeelseks tõlkeks. Diodati Piibel aitas itaallastel piiblilistest õpetustest aru saada. Ent selle ja ka teiste tõlgete levikut takistas kiriklik tsensuur.

Piibel – „tundmatu raamat”

„Kirik on alati tulnud toime oma kohusega hoida raamatuid järelevalve all, ent vajadus koostada keelatud raamatute nimistu tekkis koos trükikunsti leiutamisega, sest varem lihtsalt põletati ohtlikuks peetud kirjutised,” märgib „Enciclopedia Cattolica”. Ka pärast protestantliku reformatsiooni puhkemist tegi paljude Euroopa maade vaimulikkond  tõsiseid pingutusi tõkestada nõndanimetatud ketserlike raamatute levikut. Pöördepunkt saabus pärast Trento kirikukogu aastal 1546, mil arutati rahvakeelsete tõlgete küsimust. Väljendati kahte vastakat seisukohta. Keelustamise pooldajad väitsid, et rahvakeelne Piibel on „eksiõpetuste ema ja läte”. Keelustamise vastased olid seisukohal, et protestantidest vaenlased võivad hakata väitma seda, et kirik keelustab rahvakeelse Piibli, varjamaks enda „pettust ja valet”.

Ühise seisukoha puudumise tõttu jäi kirikukogul lõppotsus langetamata, ent ta sanktsioneeris vaid Vulgata autentsuse, nii et see kujunes katoliku kiriku standardtekstiks. Ent Roomas asuva piiskopliku salesiaani ülikooli õpetaja Carlo Buzzetti märgib, et Vulgata autentseks kuulutamine „juurutas ideed, et tegelikult peab sellest saama ainus seaduslik piiblivorm”. Järgnev sündmuste areng kinnitaski seda.

Aastal 1559 avaldas paavst Paulus IV esimese keelatud raamatute indeksi, teoste nimekirja, mida katoliiklastel oli keelatud lugeda, müüa, tõlkida või omada. Neid köiteid peeti paheliseks ning ohtlikuks usule ja kõlbelisele laitmatusele. Indeks keelustas Piibli rahvakeelsete tõlgete, nende hulgas Brucioli tõlke lugemise. Üleastujad heideti kirikust välja. 1596. aasta indeks oli veelgi rangem. Enam ei tohtinud anda luba Piiblit kohalikku keelde tõlkida või seda trükkida. Sellised Piiblid pidi hävitatama.

Selle tagajärjel sagenesid pärast 16. sajandi lõppu piiblipõletamised kirikuplatsidel. Rahva seas levis üldiselt arvamus, et Pühakiri on ketserite raamat, ja see arusaam eksisteerib veel tänapäevalgi. Peaaegu kõik avalikes ja eraraamatukogudes leidunud Piiblid hävitati ning järgmise 200 aasta jooksul ei söandanud mitte ükski katoliiklane Piiblit itaalia keelde tõlkida. Ainukesed Piiblid, mis Itaalia poolsaarel ringlesid – konfiskeerimishirmu tõttu salaja –, olid protestandi õpetlaste tõlgitud. Seetõttu nendib ajaloolane Mario Cignoni: „Ilmikud ei lugenud sajandite jooksul tegelikult enam üldsegi Piiblit. Piibel kujunes lausa tundmatuks raamatuks, nii et miljonid itaallased elasid terve oma elu, lugemata sellest ainsatki lehekülge.”

 Keeld nõrgeneb

Hiljem paavst Benedictus XIV muutis varasemat seadust 1757. aasta 13. juuni indeksiga kaasnevas määruses, „lubades lugeda kohalikku keelde tehtud tõlkeid, mille Püha Tool heaks on kiitnud ning mis on avaldatud piiskoppide juhtnööride kohaselt”. Sellest johtuvalt hakkas Antonio Martini, kellest hiljem sai Firenze peapiiskop, valmistama ette Vulgata tõlget. Esimene osa avaldati aastal 1769, kogu Piibel sai valmis aastal 1781. Ühe katoliku allika järgi oli Martini tõlge „esimene, mis vääris tõesti äramärkimist”. Kuni selle ajani puudus katoliiklastel, kes ladina keelt ei mõistnud, võimalus lugeda kiriku poolt ametlikult heaks kiidetud Piiblit. Järgneva 150 aasta jooksul oli Martini Piibel ainuke tõlge, mida itaalia katoliiklastel oli luba lugeda.

Pöördepunktini jõuti Vatikani II-l oikumeenilisel kirikukogul. Aastal 1965 välja antud dokumendis „Dei Verbum” kutsuti esimest korda üles tegema „eeskätt pühade raamatute algtekstidest ... sobilikke ja korrektseid tõlkeid eri keeltesse”. Veidi aega enne seda, aastal 1958, oli Pontificio istituto biblico (piiskoplik piibliinstituut) avaldanud „esimese algtekstide põhjal tehtud katoliikliku terviktõlke”. Sellesse tõlkesse oli toodud mõnda kohta sisse Jumala nimekuju „Jahve”.

Vastuseis omakeelsetele Piiblitele on laastavat mõju avaldanud ja avaldab veelgi. Gigliola Fragnito sõnul on selle toimel „juurdunud usklikes tõsine umbusk omaenda intellektile ja sisetundele tuginemise vastu”. Lisaks valitsevad siiani sügavalt juurdunud usutraditsioonid, mis paljude katoliiklaste meelest on tähtsamad kui Piibel. Kõigest sellest tulenevalt on rahvas Pühakirjast võõrdunud, olgugi et kirjaoskamatus on praktiliselt likvideeritud.

Kuid Jehoova tunnistajate evangeliseerimistöö on Itaalias Piibli vastu taas huvi äratanud. Aastal 1963 avaldasid tunnistajad itaaliakeelse Kristlike Kreeka Kirjade Uue Maailma Tõlke. 1967. aastal ilmus tervikpiibel. Ainuüksi Itaalias on seda tõlget levitatud rohkem kui 4 000 000 eksemplari. Uue Maailma Tõlge, mille teksti Jumala nimi Jehoova on tagasi pandud, paistab silma algtekstide mõtte täpse järgimise poolest.

Jehoova tunnistajad käivad majast majja ning loevad ja selgitavad Pühakirja lootusesõnumit kõigile, kes neid kuulavad (Apostlite teod 20:20). Kui kohtad järgmine kord Jehoova tunnistajaid, siis võiksid paluda neil sinu enda Piiblist näidata, kus on kirjas Jumala imeline tõotus selle kohta, et ta peagi loob „uue maa, kus õigus elab” (2. Peetruse 3:13).

[Kaart lk 13]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Veneetsia

ROOMA

[Pilt lk 15]

Brucioli tõlketekstis kasutatakse Jumala nime Ieova

[Pilt lk 15]

Selles keelatud raamatute indeksis peetakse ohtlikuks ka piiblitõlkeid kohalikku keelde

[Pildi allikaviide lk 13]

Piibli tiitelleht: Biblioteca Nazionale Centrale di Roma

[Piltide allikaviited lk 15]

Brucioli tõlge: Biblioteca Nazionale Centrale di Roma; Indeks: Su concessione del Ministero per i Beni e le Attività Culturali