Kuulutagem „vangidele vabakslaskmist”

JEESUS teatas oma teenistustööd alustades, et tema ülesandeks on ka ’kuulutada vangidele vabakslaskmist’ (Luuka 4:18, P 1997). Järgides Isanda eeskuju, kuulutavad tõsikristlased Kuningriigi head sõnumit „kõigile inimestele”, et vabastada nad vaimseist köidikuist ning aidata neil muuta oma elu paremaks (1. Timoteosele 2:4).

Tänapäeval tähendab see töö ka kuulutamist sõnasõnalistele vangidele – inimestele, kes on vangistatud mitmesuguste kuritegude pärast ning kes hindavad vaimset vabanemist. Rõõmutsegem üheskoos lootustandva aruande üle Jehoova tunnistajate kuulutustööst Ukraina ja muude Euroopa paikade vanglates.

Endistest uimastisõltlastest saavad kristlased

Sergi * oli oma 38 eluaastast 20 veetnud trellide taga. Isegi kooli lõpetas ta vanglas. Ta ütleb: „Mind pandi aastaid tagasi mõrva pärast vangi ning seda karistust kannan ma seniajani. Käitusin vanglas nagu türann ning teised vangid pelgasid mind.” Kas see andis talle vabadusetunde? Ei. Sergi oli aastaid uimastite, alkoholi ja tubaka ori.

Siis aga rääkis üks kaasvang talle Piibli tõest. See oli otsekui ere valguskiir pimeduses. Kolme kuuga vabanes ta oma sõltuvustest, sai hea sõnumi kuulutajaks ning ristiti. Praegu elab täisajaline Jehoova teenija Sergi vanglas toimekat elu. Ta on aidanud seitsmel kurjategijal eluviisi muuta ja vaimseks vennaks saada. Kuus neist on vanglast vabanenud, ent Sergil tuleb trellide taga edasi istuda. See tema meelerahu ei häiri, sest ta on rõõmus, et saab aidata teistel vabaneda vaimsest vangistusest (Apostlite teod 20:35).

Üks Sergi vanglaõpilastest oli Viktor, endine narkodiiler ja -sõltlane. Pärast vanglast vabanemist edenes Viktor vaimselt ning hiljem lõpetas ta Ukrainas teenistusväljaõppe kooli. Praegu on ta eripioneerist kuulutaja  Moldovas. Viktor lausub: „Kaheksaselt hakkasin suitsetama, kaheteistkümneselt jooma ning neljateistkümneselt narkootikume tarvitama. Üritasin oma elu muuta, aga sellest ei tulnud midagi välja. Siis aga aastal 1995, just ajal, mil plaanisime naisega halbade kaaslaste juurest mujale kolida, pussitas maniakist mõrtsukas mu naise surnuks. Mind valdas täielik masendus. „Kus on mu naine praegu? Mis saab, kui inimene sureb?” Need küsimused vaevasid mind pidevalt, kuid vastust ma ei leidnud. Tühjustunde täitmiseks pruukisin aina rohkem narkootikume. Jäin narkootikumidega kaubitsemisega vahele ning mulle määrati viis aastat vangistust. Vanglas aitas Sergi mul neile küsimustele vastused leida. Olin korduvalt üritanud uimastitest vabaneda, aga see õnnestus mul alles nüüd Piibli abiga. Küll on Jumala Sõna alles vägev!” (Heebrealastele 4:12.)

Paadunud kurjategijad muutuvad

Vassõl küll uimasteid ei tarvitanud, ent vangipõlvest ei pääsenud temagi. „Kickboxing oli kogu mu elu,” räägib ta. „Treenisin end jagama inimestele hoope nõnda, et ei jääks järgi mingit märki.” Oma vägivaldsust rakendas Vassõl inimeste röövimisel. „Olin kolm korda vangis, mis viis selleni, et mu naine andis sisse lahutuse. Viimase, viieaastase vangistuse ajal tutvusin Jehoova tunnistajate kirjandusega. Hakkasin selle ajel Piiblit lugema, aga mind hoidis kütkes see, mida ma tegelikult armastasin – reegliteta võitlus.

Siiski pärast kuus kuud väldanud piiblilugemist miski minus muutus. Võitluse võitmine ei valmistanud mulle enam sellist rahuldust nagu varem. Niisiis asusin enda elu kirjakoha Jesaja 2:4 valguses analüüsima ning mõistsin, et kui ma oma mõtteviisi ei muuda, tuleb mul terve ülejäänud elu vanglas veeta. Seepärast viskasin minema kogu oma võistlusvarustuse ja asusin tegema tööd oma isiksuse kallal. See polnud kerge, ent tänu mõtisklusele ja palvele sain vähehaaval oma halbadest kommetest lahti. Mõnikord anusin pisarsilmi Jehoovat, et ta annaks  mulle jaksu kirest vabaneda. Lõpuks see mul ka õnnestus.

Pärast vangist vabanemist pöördusin perekonna juurde tagasi. Praegu töötan söekaevanduses. See jätab mulle piisavalt aega koos naisega kuulutustööl osalemiseks ning koguduse kohustuste täitmiseks.”

Mõkola röövis koos sõpradega mitut Ukraina panka. Tagajärjeks oli see, et talle määrati kümneaastane vanglakaristus. Enne vangisattumist oli ta kirikus käinud vaid korra – et valmistuda sellesama kiriku röövimiseks. See tal küll ei õnnestunud, kuid käik kinnitas Mõkolas veendumust, et Piibel kubiseb tüütutest lugudest õigeusu preestritest, küünaldest ja usupühadest. Ta lausub: „Ma ei tea isegi, miks, aga ma hakkasin Piiblit lugema.” Avastasin üllatusega, et asi polnud üldse nõnda, nagu olin kujutlenud!” Ta palus, et temaga Piiblit uuritaks, ning aastal 1999 ta ristiti. Teda praegu vaadates on võimatu uskuda, et see alandlik teenistusabiline oli kord vägivaldne relvastatud pangaröövel!

Volodõmõrile määrati surmanuhtlus. Hukkamist oodates palus ta Jumalat ja tõotas pääsemise korral teda teenima hakata. Vahepeal seadus muutus ning tema surmaotsus asendati eluaegse vangistusega. Et oma tõotust täita, asus Volodõmõr otsima õiget religiooni. Ta registreeris end kaugõppekursusele ning sai adventisti kirikult diplomi, ent see teda ei rahuldanud.

Kuid lugenud vangla raamatukogus ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”, kirjutas Volodõmõr Jehoova tunnistajate Ukraina harubüroole ning palus, et keegi teda külastaks. Kui kohalikud vennad teda vaatama läksid, pidas ta end juba tunnistajaks ning tegi vanglas kuulutustööd. Tal aidati kõlblikuks kuningriigikuulutajaks saada. Selle artikli valmimise ajal ootab Volodõmõr koos seitsme teise vangiga ristimist. Ent neil on üks probleem. Kuna eluaegse karistuse kandjad paigutatakse kongidesse usuliste tõekspidamiste alusel, on Volodõmõr ja kõik ta kongikaaslased ühte usku. Kellele siis kuulutada? Nad jagavad head sõnumit vangivalvuritega, teistele aga kuulutavad seda kirja teel.

Nazar Ukrainast asus elama Tšehhi Vabariiki, kus ta liitus vargajõuguga. See tõi kaasa kolm ja pool aastat vanglakaristust. Vangisoleku ajal avaldasid talle head mõju Karlovy Vary Jehoova tunnistajate külastused. Ta õppis tõde tundma ja tegi oma elus täieliku pöörde. Nähes Nazariga toimunud muutusi, lausus üks valvur tema kongikaaslastele: „Kui te kõik oleksite sellised nagu see ukrainlane, tuleks mul amet maha panna.” Teine valvur sõnas: „Need Jehoova tunnistajad on tõesti oma ala asjatundjad. Vanglasse tuleb kurjategija, välja läheb korralik inimene.” Nüüd on Nazar kodus tagasi. Ta on õppinud puusepaks ning osaleb koos naisega täisajalises jumalateenistuses. Kui tänulik ta küll on, et tunnistajad vanglat külastasid!

Ametlik tunnustus

Jehoova tunnistajate osutatud teenete eest pole tänulikud mitte ainult vangid. Poola ühe vangla ülem Miroslaw Kowalski ütleb: „Me hindame nende külastusi kõrgelt. Mõne vangi elukäik on olnud kurb. Võib arvata, et neid pole eales inimväärselt koheldud. ... [Tunnistajate] abi on väga väärtuslik, sest meil napib nii personali kui õpetajaid.”

Poola ühe teise vangla ülem kirjutas harubüroole ja palus tunnistajatel vanglas aktiivsemalt tegutseda. Miks? Ta selgitas: „Vahitorni esindajate sagedasemad külaskäigud võivad aidata vangidel arendada soovitud sotsiaalseid omadusi, mis vähendab nendevahelist agressiivsust.”

Ukraina ajaleht kirjutas ühest depressiivsest vangist, kes üritas enesetappu, siis aga sai abi Jehoova tunnistajatelt. „Praegu on mehe tundeelu paranemas,” mainitakse kirjutises. „Ta allub vanglakorrale ning on teistele vangidele eeskujuks.”

 Abi väljaspool vanglaväravaid

Jehoova tunnistajate kasulik töö ei jää vaid vanglaväravate taha. Nad jätkavad seda vangidega ka pärast nende vabanemist. Kaks kristlast, Brigitte ja Renate, on juba mõnda aastat sel kombel inimesi aidanud. Saksa ajaleht „Main-Echo Aschaffenburg” kirjutab neist: „Nad vaatavad naisvangide järele kolm kuni viis kuud pärast nende vabanemist ning õhutavad neid endale elusihti seadma. ... Neid on ametlikult tunnustatud kui vabatahtlikke hooldusvalveametnikke. ... Ka suhted vanglapersonaliga on neil konstruktiivsed ja positiivsed.” Sedasorti abi tulemusena on hulk inimesi pühendanud oma elu Jehoovale.

Jehoova tunnistajate piibliharidustöö on toonud kasu ka vanglaametnikele. Roman näiteks oli major ja ühe Ukraina vangla psühholoog. Kui Jehoova tunnistajad teda tema kodus külastasid, oli ta nõus Piiblit uurima. Seejärel sai ta teada, et seal, kus tema töötab, ei lubata tunnistajatel kinnipeetavatega ühendust võtta. Niisiis palus ta ülemalt luba kasutada oma töös vangidega Piiblit. Tema palvele tuldi vastu ning kümmekond vangi ilmutas huvi. Roman jagas oma laienevat piiblitundmist regulaarselt nende vangidega ning tema püüdeid saatis suur edu. Mõne edenemine jätkus ka pärast vabanemist ning neist said ristitud kristlased. Pannud tähele Jumala Sõna väge, hakkas Roman oma uurimisse tõsisemalt suhtuma. Ta lahkus armeest ning jätkas piibliharidustegevust. Nüüd osaleb ta koos ühe endise vangiga kuulutustöös.

„Meid siin hoiab elus Piibel, piiblilised väljaanded ja piibliuurimine,” kirjutas üks vang. Need sõnad kirjeldavad ilmekalt, kui suur vajadus on mõnes vanglas piiblilise kirjanduse järele. Üks Ukraina kogudus teatab piibliharidustöö kohta kohalikus vanglas: „Administratsioon on meie toodud kirjanduse üle tänulik. Viime neile igat ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” numbrit 60 eksemplari.” Teine kogudus kirjutab: „Meie hoolitseme parandusasutuse eest, kus on 20 väikest raamatukogu. Oleme varustanud põhiväljaannetega kõiki neid raamatukogusid. Koguseliselt teeb see 20 kasti kirjandust.” Ühes vanglas peavad valvurid raamatukogus meie kirjanduse kohta kartoteeki, nii et vangid saaksid igat numbrit lugeda.

Aastal 2002 seadis Ukraina harubüroo sisse vanglahooldusosakonna. Senini on see osakond võtnud ühendust ligikaudu 120 parandusasutusega ning teinud kogudustele ülesandeks nende eest hoolt kanda. Iga kuu saabub vangidelt umbes 50 kirja, enamikus neist palutakse saata kirjandust või soovitakse piibliuurimist. Seni, kuni kohalikud vennad nendega ühendust saavad võtta, saadab harubüroo neile raamatuid, ajakirju ja brošüüre.

„Pidage meeles vange,” kirjutas apostel Paulus kaaskristlastele (Heebrealastele 13:3). Ta pidas silmas neid, kes olid vangistuses usu pärast. Tänapäevalgi peavad Jehoova tunnistajad meeles kinnipeetavaid, külastavad vanglaid ja ’kuulutavad vangidele vabakslaskmist’ (Luuka 4:18, P 1997).

[Allmärkus]

[Pilt lk 9]

Vanglamüür Ukrainas Lvivis

[Pilt lk 10]

Mõkola

[Pilt lk 10]

Vassõl koos naise Irõnaga

[Pilt lk 10]

Viktor