Milline koht on jõulukuusel vene rahvatraditsioonis? Kas sel on kristlik algupära?

„VEEL 1830. aastate algul viidati igihalja puu tuppa toomisele kui „võluvale sakslaste tavale”. Kuid sama aastakümne lõpuks oli see komme Peterburi eliidi seas juba levinud. ... Üksnes vaimulike kodudesse ja talupoegade hurtsikutesse ei leidnud igihaljas puu teed veel 19. sajandil. ...

Varasematel aegadel igihaljast puud ... eriti ei soositud. Vene rahvatraditsioonis peeti seda surma sümboliks ja seostati allmaailmaga, samuti oli kombeks panna kuusk püsti kõrtsi katusele, ent kõik see ei sobinud enam kokku 19. sajandi keskpaiku rahva hoiakutes aset leidnud muutustega. ... On täiesti arusaadav, et selle kombe omaksvõtmise käigus omandas võõramaine traditsioon sama tähenduse, nagu on jõulukuusel läänemaades, kus see on osa jõulusümboolikast. ...

Jõulukuuse kristianiseerimine läks Venemaal vaevaliselt, sest õigeusu kirik seisis sellele vastu. Vaimulikkond nägi uues kombes „demonismi ilmingut”, paganlikku traditsiooni, millel polnud mitte mingit pistmist Päästja sünniga, pealegi oli see lääne traditsioon.” (Professor Jelena Dušetškina, Peterburi Riikliku Ülikooli filoloogiadoktor.)

[Pildi allikaviide lk 32]

Foto: Nikolai Rahmanov